Jõudsin oma mõtetega sinnamaani, et tegelikult võiksin blogiga jätkata, küll mitte igapäevastel elu-olu teemadel. Teen blogisse sissekandeid peale erinevate ürituste ja seiklusettevõtmiste korraldamist. Erinevate seiklusaktraktsioonidele võib leida siit erinevaid kommentaare.
Tegevused: metsamaja lähedal asuva matkaraja avastamine, rabajärv, ööseikluspark Taevaskojas, Ilumetsa meteoriidikraatri külastus
Ja nüüd natukene lähemalt. Tegu oli Kaitseliidu Sakala maleva Juhtimis- ja Tagalarühma koostegevusõppe raames korraldatud üritusega.
Ilumetsa metsamaja oli tõeliselt hubane ja mõnus koht. Kodulehelt võib küll tunduda, et tegu on eraldi asuva majaga, kuid tegelikkuses on mõnekümne meetri kaugusel jahiseltsimaja ning paarisaja meetri raadiuses ka teised elamud. Majas on kaks korrust, esimesel korrusel on suur söögituba koos suure lauaga ning väike kööginurk, samuti ka saun ja sisemine wc (väljas on ka välikemps). Teisel korrusel on kolm magamistuba, igas magamistoas on kaks voodit ja põrandal on samuti ruumi.
Miskipärast on minule meelepärased RMK metsamajad juba mõni aasta. Seal on alati mõnus ja hubane ning lähedal on nii palju erinevaid ja huvitavaid asju avastada.
Ilumetsa metsamaja jalutuskäigu kaugusel on Nohipalu õpperada ning ka Leeväti järv. Saunast on võimalik ka otse tiiki hüpata!
Alustasime Nohipalu õpperajaga, mis kulgeb nii kruusa- kui ka metsateel. Iga mõne ajatagant on üleval väikesed infotahvlid erinevate metsateemade kohta. Metsateede kõrval on hästi palju mustikaid, pohli. Metsad on mõnusad, mänd domineerib ja väga lahe on seal jalutada. Kuigi, kui viimase infotahvli juurde jõuad, siis tuleb täpselt tuldud teed tagasi teha, ei teki ringi nagu infotahvlil lubatud oli.
Leeväti järv oli ujumiseks täiesti sobilik! Tundub alguses, et ei ole, kuid tegelikult oli mõnus - turvas oli äärtes ja põhjas! Vette on ehitatud alused, mille abil saab sillale vaevata tagasi, seega vettehüppeid kohe alguses ei ole mõistlik teha.
Esimese päeval (15.08) läbisime Nohipalu õpperaja ning käisime ujumas, nautisime loodust ja olime toredad. Kella 22 oli meid ootamas seiklus öises seikluspargis (LINK) Taevaskoja Puhkekeskuses (asub ilumetsast 30 minuti autosõidu kaugusel umbes 25 km). Täiesti uus kogemus kõigi jaoks. Meid oli seltskonnas 14 ning kaks otsustas kohe, et kõrgused pole nende jaoks ja eriti veel pimedas kindlasti mitte. Seega jäi meid rajale minemas 12 inimest. Kuid Taevaskoja Puhkekeskusel oli ainult rakmeid 10 inimese jagu ning mailis seda ka ei mainitud ja ainult 10 inimest sai korraga rajale, mis tähendas meie seltskonnas kahele inimesele ootamise seni kuni esimesed kaks alla laskuvad. Rada iseenesest ei olnud väga pikk kusagil vähem kui 1 tunniga sai tehtud. Ja kohe oli kõrgustesse minek, sellist sujuvalt kõrgemaks rada siin ei olnud. Raja maksumuseks oli 16eurot ühe inimese kohta. Kuid rada iseenesest oli väga lahe, selline teistmoodi tunne oli rajal olles - selline kõrguse tunne oli kuidagi teine.. ja olgem ausad, väga nii julgelt peale ei läinud elementidele, kui päevases valguses seda teinud oleks. Põnevust oli küll ja küll! Eriti veel laskumine pimedas, tekitas väga äreva tunde. Kogemusena täiesti arvestatav. :)
Ilumetsa metsamajast veidi kaugemal kui jalutuskäik asuvad Valgejärv, Mustjärv, Meenikunno raba ja rabajärved, Rebasemäe allikas ja Ilumetsa meteoriidikraatrid ja palju muud huvitavat. Meie ajanappuse tõttu teisel päeval (16.08) külastasime Valgejärve ning Ilumetsa meteoriidikraatreid.
Valgejärv on tõesti täiesti puhta ja läbi paistva veega järv nagu kooliski õpitud, siis seda selle tõttu, et veekogus on vähem toitaineid. Mustjärv see vastu on kõige tumedam järv, sest toitaineid on rohkem, kui kusagil mujal.
Lisaks tegime ka tiiru Ilumetsa meteoriidikraatrite juurde. Väga kihvt jalutuskäik oli. Jalaraja juures olid erinevad kujud ja nii muhe oli nende pilti teha. Kena loodus taaskord!
Ja siis juba olime suunaga tagasi kodu poole! Väga lahe nädalavahetus oli koos toredate inimestega ja lahedate ja megailusa loodusega.
Pühapäeva hommik (02.08) algas vara ja hommikusöögiga. Täna on siis see päev, kus kõik võtavad oma asjad ja lähevad kodude poole - Euroopasse!
Kell 8.15 lahkusid esimesed inimesed (Cordelia, Emilia, Irma), kellega oli üsna raske ja natukene ka nukker hüvasti jätta. Läksime nendega koos metroojaama, et raha oma kaardile juurde panna, et ikka lennujaama hiljem saada.
Kell 11.25 läks järgmine väiksem (Helmi, Alexandra) punt.. Nendega oli veidi raskem hüvasti jätta, kuid pisarat veel ei tekkinud. Ja seal ma siis seisin ja mõtlesin, et mida kuradit, kas ma tõesti olen nii emotsioonitu ja kallistan oma sõpru ja ongi kõik ja mitte ühte pisarat.
Kuid oh ei, järgmine suur (suur tähendab seda, et kõik peale minu, Martini ja Liesi läksid ära ja meie kolisime oma kodinatega Rebecca tuppa, sest check-out hotellist toimub kell 12.00) punt läks kell 13.20. Ja esimene pisar tuli, kui Mounaga rääkisime ja hüvasti jätsime. Siis läks nukraks ära. Üks tuli ja teine voolas ja kolmas tuli ja voolas ka. Ja ma lihtsalt pisardasin seal, sest kõik kuidagi muutus kurvaks ja teadmine tuli samuti, et nüüd ongi kõik, nüüd ongi kodu minek.
Head inimesed teele saadetud kobistasime ennast Martiniga Barns&Noble'sse. Mu plaan ja suur eesmärk oli empsile ja vennale kalendermärkmik osta, kuid välja tulin uue lauamänguga, sest sobivat märkmikku neile ei olnud lihtsalt. Kuid ma olen rohkem kui veendunud, et mul on kohvrites piisavalt nodi neile kahele ja teistele musirullidele ka. Lisaks, see lauamäng on üks parimaid ja mõnusamaid, eks paistab ja saame teada, kui üks hetk mängima hakkame. :) (Lahe idee, peaks mängude blogi tegema - kirjeldaks kõik mängud ära, mis mul kodus on ja kuidas neid mängida jne - kuidas kõlab?)
Jõudsime 2 tundi enne meie ära minekut tagasi, tegime viimase burksi ja jäätisekokteili ning tiksusime hotelli poole tagasi. Sättisime veel viimaseid asju ning jätsime hotelliga hüvasti. Kompsudega fuajeesse ning suund lennujaama poole.
Tere tuttav metroo! Kõik liinid sõidavad ühel samal rööpal täna, sest toimuvad ehitus- ja remonditööd. Eelmised grupid olid 20 minutit ja osad ka rohkemgi oodanud metroos. Seega otsustasime, et pigem minna varem kohale, kui hiljaks jääda ja mitte koju jõuda. Tund aega metroos oli tüütu, sest uni kippus vähemalt miljon ühel korral peale ja see tukkumise ja ärkamise tunne - ei olnud kõige lahedam. Aga kui tunniga metroos hakkama saada, eriti veel siis kui tegu on remondiperioodiga, olime küll õnnetipul. Edasi erilise shuttle-bussi peale ja suund juba lennujaama poole. Bussi pealt maha ja edasi ootasid meid David, Kristina, Moustapha ja Chance. David oli selleks hetkeks juba päris hea mitu tundi lennujaamas oodanud ja kaks/kolm korda ühes samas söögikohas söömas käinud, teab igat väikest nurka ja nagu ikka - lennujaama võlud.
Korraks läksime lahku, et teha check-in'id. Kõik läks libedalt, kohvrid ära antud ja edasi juba kokku saamine teistega.
Jätsime kohalike koordinaatorite ja mentoritega hüvasti. Väga palju paar ämbritäis pisaraid lisandus juurde. David ütles, et ma olen ta lemmik - küsisin kohe muidugi vastu, et ainuke või? Üllatunud ilme järel tuli sealt väikene kokkuvõte, et lemmikuid ei saa olla rohkem kui üks. Südame tegi soojaks/kuumaks ja pisarad tulid nagu vihmapilvedega silmadesse tagasi. Ma ei taha hüvasti jätta, ma ei taha ära minna, aga koju olen valmis minema küll, vahet ei ole kui pikk või lühike see lend koju tuleb. Aga ma olen valmis, vist ikka ei ole ka. Ma isegi ei tea, kas olen või ei ole.
Hüvastijätt oli raske, kuid ma kavatsen nendega ühenduses püsida ja neid enda elus hoida ja kaua! Läksime turvakontrolli poole, tegime üks-null turvakontrollile ja suundusime oma väravate poole.
Ma olen südames nii tänulik kogu selle kogemuse eest! Olgugi, et oli vahepeal pingeline ja draamasid on meil olnud siin nii palju, et ma ei oskagi midagi öelda nende kohta - juhtub, kui koos on 16 naist ja 4 meest?! Vist selline vabandus on õiglane. Kuid kogemus ise - kohad, kus käisime ja mida nägime - emotsionaalselt on raske, kuid kogemused on imelised! Super!
Kummardan ja teen knikse kõigi ees, kes on selle programmiga seotud ja meid siia kaasasid! Kogemuste pagas on nagu miljoni osakese võrra rikkam! Ülimalt hea, et sain osaleda selles programmis! Nii südamest tänulik!! :)
Nüüd ootab ees 7-tunnine lend Frankfurti ja seal on tundaega, et ümberistumine teha ja siis juba kella 16.20 oleme Tallinnas! Palusin empsil, et ta ei hakkaks vastu sõitma, sest saabun päevasel ajal ja ei ole väga mõtet lihtsalt niisama sõitma hakata. Hea sõber saabub lennujaama vastu, leiab mõneks tunniks tegevust ja siis juba bussiga kodu poole. Viljandi bussijaamast korjab mind ülesse armas väike vend, ma loodan, et ta on õigel ajal õiges kohas!
Washington Duller-Frankfurt Main möödus üsna lahedalt. Lend hilines igas suunas. Vaatasin 2 tundi filmi nimega "The Longest Ride" - kaks tundi pisaraid, eks kõik emotsioonid olid lõkkel selleks momendil kindlasti ka ja see lisas veel vürtsi juurde, kuid ausalt on tegu väga laheda ja armsa filmiga. Sai süüa, sai juua ja ka ebamugavas asendis tukkuda.
Frankfurt Maini jõudsime õigel ajal, kuid maha saamise ja edasi minekuga hakkasid jamad pihta. Minutid venisid ja see tund, millega pidime uude väravasse jõudma kadus väga kiiresti. Üsna selline kohutav tunne oli vahepeal sees, seetõttu sai jalgadele valu antud korralikult. Uku isegi küsis mu käest vahepeal, et kuhu sul kiire on. Turvakontrollis kontrolliti mu kohver kaks korda üle, sest ma unustasin kätekreemi kohvrisse - lihtsalt nii jobu. Ja seal kaotasin minuteid korralikult. Kõige kurvem oli kogu selle asja juures see, et lennuki väravaid muudeti ja muudeti just kaugemal asuva värava vastu. Kas pole tore. Ja inimesed ka ikka jokerdasid ees. Uku ootas mind väravate juures ja jõudsin. Oleks minut aega rohkem kusagil aega venitanud, poleks ma selle lennu peal üldsegi olnud. Seega läks napikalt täiega õnneks!
Tallinna lennujaama jõudes oli kõige imelisem asi - internet telefonis! Ja kohvrid tulid nagu mega kiirelt seekord kohale - veidikene imelik hakkas lausa. Kuid kõik kiirelt käes. Ootasime Ukut veidi, kuid teda ei tulnud ega tulnud. Mõtlesime, et Uku on ukse taga ootamas, kuid seal olid Martini vanemad. Jätsime Martiniga hüvasti ja loodan, et kohtume temaga pea ning suhtleme ka edaspidi.
Leppisime paar nädalat tagasi ühe koolivennaga kokku, et tuleb mulle vastu ja lähme loomaaeda. Nii ka tegimegi. Nagu tuligi päriselt vastu ja läksimegi päriselt loomaaeda. Jaja, ma tean küll, et suve jooksul 3 loomaaeda on juba tase, kuid mõelda aasta peale, siis tuleb mul lausa 5 see aasta kokku. Väga laheda loomaaia käigu tegime. Paari tunnine jalutuskäik heas seltskonnas on alati tore! Seejärel oli juba aeg bussi peale minna ja kodu poole sõita. Täiesti lõpp, kui hea tunne on oma inimesi näha, lihtsalt nii super tunne ja soe. Loomaaiast rääkides. Täna toimus seal orienteeriumisvõistlus. Aga see pole tähtis, oluline on see, et lõvid olid mega lähedal inimestele täna. Ma pole kunagi neid nii lähedalt näinud. Poleks klaasi ees olnud, oleks vabalt võinud kaissu võtta, sama lugu oli ka tiigriga. Lõvide puuri juures oli näiteks üsna kehva lugu - väike poiss koputas lõvi aknale ja tõstis häält - karjudes kiisu. Lõvi reaalselt pani käpaga vastu aknaklaasi päris korraliku matsu. Pole nalja asi see lõvi. Meeletult lahe oli vaadata neid, sinna oleks võinud jäädagi, kuid kui juba loomaaeda tulla, siis ei saa ju ainult ühte looma vaadata. Ameerika piisoneid tulin ikka Eesti loomaaeda vaatama, kuigi nad peaksid Konza looduskaitsealal täitsa vabalt ringi liikuma, siis meil ei õnnestunud neid seal näha.
Bussisõit oli küll suht surm - millal on olnud bussi istmed head? Kuid teadsin, et vennaraas tuleb vastu bussijaama, siis polnud kõige hullem. Jõudsin bussijaama, kuid keda polnud Rauno - tuli välja, et tema on Vabaduse platsis, sest osad bussid väidetavalt peatuvad seal? Mis ajast? Ma olin viis nädalat ära, mitte kaks aastat, et asjad nii hullusti muutuksid?! Karl oli Raunoga kaasas ja ma poleks iial uskunud, et teda lausa nii hea näha on - aitas mul kohvrid autosse viia ja edasi käisime empsi juurest läbi, andsin talle võtmeöökullihoidja. Ja siis juba kodu poole. Plaan oli ainult Takarile tema piiksukoll kätte anda, kuid kuidagi moodi Rauno otsustas, et pakib mu kotid ise lahti .. vähemalt osa sellest. Mis tähendab seda, et mul on suurem osa asju lihtsalt laua peal ja riidekott on riideid täis. :)
Taka oli oma piiksukolli üle nii õnnelik. Karl isegi juba ütles, et tal käib piiksutamine närvidele, kuid kutsa oli ju niii õnnelik ja ma ei tea, kas ta aru sai, et mind kodus vahepeal üldse ei olnudki? Kuid teda oli küll hea näha. Vahet ei ole, et vahepeal oli tunne, et ei ole mingit Takari igatsust, kuid tegelikult on ikka küll ja päris suur oli. Isegi Bibi kiisu igatsus oli, kõigi igatsus tuli lõpuks ikka peale, kuid õnneks mitte suurelt. Aga mul endal on hea meel, et selle piiksukolli kaasa haarasin ja ilmselgelt oli ka koeral lõbus seda piiksutada. :)
Üks asi veel, mille üle mul ekstra hea meel on. Ma võin USAsse lausa tagasi minna - selle asemel, et kilosid juurde võtta, otsustasin mina, et paar lausa kaotada oleks toredam. Nii hea meel lihtsalt, et mingi mega rabelema ei pea selle nimel, et head toitu sai nauditud. :)
Aga see fakt, et kuu aega USAs veetsin - uskumatu! Kuidagi nii ebareaalne tundub, sest ma ju tean, et olin ja mida tegin, kuidas seal oli ja kellega tutvusin, kuid kas ma päriselt ka seal ikka olin?! Mälestused ja pildid jäävad seda aega meenutama! Ma loodan, et ma midagi omandasin sellest kogemusest ka isiklikul tasandil, kindlasti omandasin, jah, ma tean, et omandasin! Mul on tegelikult niii palju teadmisi ja oskusi juures! Ma olen ülimalt õnnelik ja väga tänulik (ilmselt kordan ennast juba kümnendat korda)!
Homsest metsa viieks päevaks - Pitkale vastutegevusse. Jah, elu läheb edasi ja kohustused/üritused tahavad tegemist! Ja nüüd tuleb kõike õpitut lihtsalt rakendada ja edasi viia! Jagada oma kogemusi inimestele, kes sellest ka huvitatud on!
Kõige parem päev Washington DC-s oli laupäev (01.08), sest sellel päeval läksime loomaaeda! Plaan oli lihtne, kell 8.00 fuajees ja siis juba edasi loomaaeda, aega kulub sinna minekuks pool tundi natuke peale. Ja miks nii vara, siis põhjendus selleks on lihtne - loomad ei ole ka väga aktiivsed, kui päike neile pähe paistab ja ega me ise ka väga ei taha jalutada päikesega palju. Seega, et võimalikult palju näha ja teha, alustagem vara!
Aga nagu ikka, kõik head plaanid rikutakse kellegi poolt ära. Hommikut alustasime hommikusöögiga ja kui ma lõpetasin oli kell 7.54 ja Kika (Slovakkiast) küsis, et kas me 8.30 minna ei saaks, et ta tahaks ka tulla, aga mõned asjad vaja ära teha. Ma ütlesin, et ei saa pool tundi on liiga kaua oodata ja passida, kui ülejäänud, kes tulla tahavad, on valmis. Lisaks saatsin eelmine päev Whatsappi sõnumi ja siis ei tulnud mitte ühtegi tagasisidet mitte kellegilt peale Helmi (Soomest) ja Cordelia (Põhja-Iirimaalt) ning minu toanaabrilt. Mina igatahes läksin ülesse, Ben jäi 6 minutit hiljaks. Kuid minema saime enamvähem õigem ajal. Käisime käbe poest läbi, et snäkse kaasa võtta. Teel sinna kuulsin, kuidas Kika (Slovakkiast) ja Alexandra (Norrast) olid korralikult nägusid minu "Ei" peale teinud. Otsustasin, et lahendan selle ära ja tegingi seda sellel momendil, kui nendega metroo ees kokku saime. Läksin tema juurde ja ütlesin, et ma kuulsin, et sulle jäi arusaamatuks, miks me kell 8 minema peame. Seletasin ära siis. Ja selle peale tuli hunnik nägusid. Lisasin, et minu plaan ja keegi ei pea ju tulema sellega kaasa, kui kellaaeg ei sobi. Sain veel nägusid selle peale. Ja ega rohkem ei suhelnudki ja ei arutanud seda teemat ning niimoodi see läks. Kuid ma leian, et kui tegu on minu plaaniga, siis ei saa päris nii, et 4 minutit enne ära minemise aega öeldakse, et teeme pool tundi hiljem. Muidugi ma ütlen ei! See on minevik, kuid vajas kirjutamist - lihtne.
Loomaaed oli vapustav. Kas ma mainisin seda, et tegu oli tasuta loomaaiaga, kus oli ikka igasuguseid lahedaid loomasid? Alustame linnumajaga, elevandi radadega ja kõige nunnumad elukad olid pandad. No, ausalt rääkides, nägin ma ainult korraks elussuuruses pandat ringi jalutamas ja teine sell lihtsalt magas koopas ehk siis jalgu nägin ainult. Huvitavalt ülesehitatud - hakkad ühest otsast minema ja lähed lõpuni välja ja siis tuled algusesse tagasi ja olemas. Me (Ben, Cordelia, Helmi ja mina) olime loomaaias selline 9.30-13.30. Ja natukene jäi vaatamata ikkagi, kuid sellegi poolest oli ülimalt huvitav ja lahe. Seltskond oli ka tore. Lisaks veel orangutangid ja igasugused muud isendid, keda pole enne oma silmaga näinud.
Järgmiseks otsustasime minna holokausti muusemisse. Sinna sai sisse ainult piltetitega, mis olid ka muidugi tasuta. Siin üldse selline süsteem, et suurem osa muuseme on tasuta sissepääsuga. Aga natukene holokausti muusemist. Muusem on lahedalt kokkupandud, väga palju esemeid otse Auschwitzist. Kunagi sai käidud ka koha peal Auschwitzis ja ma teadsin, mis seal ees ootamas on, kuid muuseumis olevad eksponaadid olid nii ehedad ja ausad, et endal tõmbas silma märjaks päris mitu korda, eriti siis, kui istusin audioteatris ja kuulasin neid lugusid, mida inimesed, kes sealt pääsesid rääkisid.
Meil oli veel üks muuseum vaja läbi käia Loodusajaloo muuseum. Läksime siis targalt majja sisse ja seal oli tühjus. Ma mõtlesin kohe, et mingi hea nali. Läksime teisele korrusele, samasugune tühjus. Cordelia vaimustus Esimese Leedi toas ja sinna ta jäi. Kõndisime edasi ja küsisin Benilt, et kui kindel on fakt, et me õiges kohas oleme? Ütles, et üsna kindel lugu, et õiges kohas oleme. Palusin tal, et ta kontrolliks järgi, sest mul on tunne, et see on Ameerika Ajaloo muuseum. Kaks sekundit läks aega, et kinnitust saada, et olime vales majas. Loodusajaloo muuseum on kõrval hoones. Kolm blondiini said kokku, et muuseumisse minna. Must love!
Selleks momendiks olid jalad juba endast märku andmas, et nemad tahavad puhata ja istuda ja lihtsalt olla, mitte enam kõndida. Leppisime kokku, et ei lähe loodusajaloo muusemisse. Kuid Cordelia veenis meid korraks sisse minema ja mul oli väga raske sealt ära tulla, sest seal oli lihtsalt nii lahe ja nii überfun, kuid need kaks pulka, mis keha külge kinnitatud olid, karjusid all, et palun vii meid hotelli tagasi. Ja nii me metroo poole kooberdasimegi.
Rääkides metroost. Oli laupäev (01.08) kõige huvitavam üldse. Kõik jooksis ilusasti, kuni üks moment lihtsalt istusime metroos, keset tunnelit ja ootasime. Päris paranoiline tunne tekkis tegelikult. Tagasi loomaaiast tulles avastasime, et metroo on üldse remondis, mis tähendas meie jaoks seda, et pidime midagi tarka välja mõtlema. Küll me mõtlesime ühte ja teist ja kolmandat ja siis lõpuks küsisime, et kus ja mida ja kuidas. Seletati ära, kuidas asi toimib, kui ainult üks rada on käigus ja teine remondis, siis kusagil tunnelis on võimalik radade vahetus teha. Mida iganes. Aga üldiselt on metrood hullult lahedad ja mõnusad - kiired, efektiivsed ja viivad täpselt sinna, kuhu vaja viia on!
Kui me hotelli jõudsime, siis otsustasime, et kui Founding Farmersitesse lähme sööma, siis teeme Uber ringi ja ei mingit jala kõndimist. Uber on siis selline app, kus tellid endale Uber-auto ja maksad nagu taksole, kuid on tunduvalt odavam, sest need autojuhid ei pea maksma erinevaid taksodele mõeldud makse. Söök Founding Farmersites oli lihtsalt super! Kogu õhtu oli super! Mõnus seltskond, head jutud ja tore goodbye-õhtusöök.
Ega ma ausalt ei üllata vist enam kedagi, kui kõiki meie tegemisi varjutavad draamad. Nii ka laupäeva õhtul. Nimelt tuli inimestel hea mõte teha korraldajatele video, et neile meenutuseks jääks. Idee on super, aga kui asi juba organiseerimisele läks, tuli välja, et sellega kõige paremini hakkama ei saada. Lepiti kokku kell 21 - kirjutasin, et 6 inimest on sellel ajal söömas Founding Farmersites. Pakkusin uueks kellaajaks 18-19, sellepeale tuli, et paljud on söömas sellel ajal. Okei, teeme siis nii.
Laupäeval avastati kusagil kella 14-15 paiku, et tegelikult oleks tore, kui teeks kõik koos viimase õhtusöögi. Aga neil ei õnnestunud enam kusagilt saada 20 inimesele lauda. Ja siis muidugi küsiti minu käest, et kas ma panin 20 inimesele laua kinni või mitte. Hallo. Mida? Kui ma kolmapäeval (29.07) kohta reklaamisin, siis ei öelnud keegi mulle, et tahaks tulla või oleks huvitatud, mis ma pean siin mingi selgeltnägija olema, et teada, et äkki on kõik huvitatud? :) Polnud midagi, läksid BTS'i sööma. Kuid parim lause tuli meie Belgiast pärit noore neiu suust, kui ta küsis Cordelia käest, et kas me ütlesime oma laua restoranis ära? Oota, palun ütle uuesti? Founding farmers on nagu üks parimaid restorane DC-s ja sa tahad, et me ütleksime oma laua ära, mille neli päeva tagasi reserveerisime? Ei, oh ei. Seda ei juhtu. Ja hea, et me seda ei teinud ka, sest toit ja kogu üritus oli vapustav! Mõnus viimane õhtu!
Peale õhtusööki otsustasime hotelli minna, asju pakkida ja pühapäevaks valmistuda (02.08). Teate ikka, et sellel päeval kell 22.00 tõuseb minu lennuk õhku, et tuua mind tagasi Eesti poole. Kreisi. Juba. Liiga kiiresti. Kõige üllatavam oli see, et polnud mul mingeid emotsioone laupäeval ega ka pühapäeva hommikul. Emotsioonitu. Jah, on nukker veidi, et aeg nii kiiresti otsa on saanud, kuid kõik, mis hea peabki otsa saama! Sest muidu oleks liiga hea.
