Minu 2014. aasta kõige suurem seiklus sai lõpu esmaspäeval (01.09), kui hommikul vara ülesse ennast ajasime Signe ja Manueliga. Kui kunagi suurendasin oma voodi kahekordselt suureks, siis jõudsin veel sellegi kokku pakkida, veidi oma asju sättida ning süüa ja veel pere juurde ka viimast korda minna. Aus olla, siis tegelikult oli küll veidi kurb ja kahju, aga samas oli juba koju tuleku tunne sees ja kõige kurvem ei olnud.
9.30 oli start Cullerast Valenciasse lennujaama. Clara vend Juan viis meid ära. Jõudsime kenasti ja pagas sai ka ära antud. Järgmiseks oli turvakontroll. Ilusasti sain läbi seekord, ei vaadatud isegi kahte korda mu käsipagasit, lasti kenasti minema. Ootamiseks jäi aega kusagil natukene alla 2 tunni. Ma otsustasin värava juurde ära jalutada ja lihtsalt natukene netis reaalselt kiire internetiga surfata.
9.30 oli start Cullerast Valenciasse lennujaama. Clara vend Juan viis meid ära. Jõudsime kenasti ja pagas sai ka ära antud. Järgmiseks oli turvakontroll. Ilusasti sain läbi seekord, ei vaadatud isegi kahte korda mu käsipagasit, lasti kenasti minema. Ootamiseks jäi aega kusagil natukene alla 2 tunni. Ma otsustasin värava juurde ära jalutada ja lihtsalt natukene netis reaalselt kiire internetiga surfata.
Esimene lennusõit läks ilma probleemideta ja 2 tundi ning mõned minutid ja Frankfurdis kohal. Edasi läks reaalselt passimiseks ja ajaraiskamiseks. 5 tundi ja natukene peale tuli meil seal kõigil aega veeta. Hästi tore oli muidugi. Pärast lõhnasin nagu lõhnakuusk, sest ikka kõik võimalikud firma lõhnaõlid oli vaja peale lasta ja ikka korralik lõhnakompott valmis keerata. Endal oli naljakas, aga ma ei usu, et need müüjad seal samamoodi minuga arvasid. Jalutasime poodide vahet, vaatasin paar filmi ära ja mingi hetk läks tuju nii lõbusaks ja toredaks, et kas tõesti juba koju, alles ma ju tulin (tean, et mitmeid kordi seda rääkinud, et kui kiiresti aeg ikka läheb).. Aga tunne oli juba sellegi poolest hea. Kell ka juba kukkus ning 20.10 oli juba minek järgmisele lennule.
Sain Tallinnasse lennata akna all, super ilus oli päikeseloojang ja ka linnatuled (esimene pilt on Frankfurdi juures tehtud veel), mis Eesti kohal lõpuks särama hakkasid (peale teist pilti on Tallinn fookuses). Lend kokku kestis peaaegu enamvähem täpselt 12h, kuid kohale jõudsime natukene varem, kui planeeritud oli.
Sain Tallinnasse lennata akna all, super ilus oli päikeseloojang ja ka linnatuled (esimene pilt on Frankfurdi juures tehtud veel), mis Eesti kohal lõpuks särama hakkasid (peale teist pilti on Tallinn fookuses). Lend kokku kestis peaaegu enamvähem täpselt 12h, kuid kohale jõudsime natukene varem, kui planeeritud oli.
Maandudes telefoni sisselülitades avastasin muidugi, et emps on sõnumi saatnud, et tema alles kusagil kiirtee alguses. Lennujaamas sees ootas passikontroll - Obama ju Eestit külastamas kolmapäeval (03.09) Mis mul ikka, vastasin, et mis seal ikka, jõudku kohale siiski mingi aeg. Võtsin väga rahulikult, kusagile mul ju kiiret ei olnud. Tegin ka Facebook kontrolli, vennaraas küsis, kas jõudsin Eestisse, kui jaatavalt vastasin, siis tervitas mind väga armsalt koju jõudmise puhul - iga päev seda ei juhtu.. Aga aega jätkus mul veel ja veel, sest mingil hetkel emps enam sõnumitele ei vastanud ja ma arvasin, et ju sõidab. Peab mainima, et Frankfurdist Tallinnasse lendsime koos Gerd Kanteriga. Lahe inimene - elas Kaia Kanepi tennise turniirile lennujaamas kaasa, mõnus oli vaadata. Aega oli ikka veel palju, kuid kuna kõik teised said ka oma asjad kätte, liikusime edasi. Sai paar sõna vahetatud Signe ja Manueli ja Signe poja Mihkliga. Ma olin reaalselt valmis ootama edasi ka.
Paar sekundit ja mingi käru sõitis ette: "Tuut-tuut, kohvrid palun peale panna.." Ma vaatasin väga lolli näoga seda käru alguses ja hiljem vaatasin ülesse ja ohoh, Olar. Tuli teine ohoh ka kohe - Günther. Väga lahe no, vähemalt empsi ootamine läheb kiiremini. Kallistasin Signe, Manueli ja Mihkli ära ning ütlesin, et lähen oma sõpradega edasi.. JA kohe otsa tuli mu neiu, minu oma kallis neiu Birgit. ISE ta ütles, et ei saa koolist ära, et nii karm kord ja ta lihtsalt ei saa ära. Ma juba olin sellega ka leppinud. Ja siis tuli, endal hea naeratus näos ja tuli koos Tallinna kommikarbiga. Mis see kommikarp, mu neiu oli lennujaama mulle vastu tulnud. Liikusime edasi, Birgit targalt räägib ka, et empsil läheb veel aega, et tuleb. Mis te ise arvate, kes siis nurga taga ootas ja pilte klõpsis teha - emps muidugi. Hiljem sain teada, et polnud ta midagi hiljaks jäänud, oli varem ka kohal olnud ja kõik see, mis seal lennujaamas toimus, oli organiseeritud tegevus, nii et mina muidugi midagi ei teadnud - üllatuseks kutsutatakse seda vist. Ma olin rahul, kui teadsin, et emps tuleb järgi ja ma saan ilusasti koju. AGA sellist üllatust ma poleks kunagi osanud oodata. Ma olen lihtsalt väga-väga õnnelik, et mul on nii lahedad sõbrad, kes tõesti hoolivad minust! Mitte lihtsalt hea tunne, vaid ülim!
Paar sekundit ja mingi käru sõitis ette: "Tuut-tuut, kohvrid palun peale panna.." Ma vaatasin väga lolli näoga seda käru alguses ja hiljem vaatasin ülesse ja ohoh, Olar. Tuli teine ohoh ka kohe - Günther. Väga lahe no, vähemalt empsi ootamine läheb kiiremini. Kallistasin Signe, Manueli ja Mihkli ära ning ütlesin, et lähen oma sõpradega edasi.. JA kohe otsa tuli mu neiu, minu oma kallis neiu Birgit. ISE ta ütles, et ei saa koolist ära, et nii karm kord ja ta lihtsalt ei saa ära. Ma juba olin sellega ka leppinud. Ja siis tuli, endal hea naeratus näos ja tuli koos Tallinna kommikarbiga. Mis see kommikarp, mu neiu oli lennujaama mulle vastu tulnud. Liikusime edasi, Birgit targalt räägib ka, et empsil läheb veel aega, et tuleb. Mis te ise arvate, kes siis nurga taga ootas ja pilte klõpsis teha - emps muidugi. Hiljem sain teada, et polnud ta midagi hiljaks jäänud, oli varem ka kohal olnud ja kõik see, mis seal lennujaamas toimus, oli organiseeritud tegevus, nii et mina muidugi midagi ei teadnud - üllatuseks kutsutatakse seda vist. Ma olin rahul, kui teadsin, et emps tuleb järgi ja ma saan ilusasti koju. AGA sellist üllatust ma poleks kunagi osanud oodata. Ma olen lihtsalt väga-väga õnnelik, et mul on nii lahedad sõbrad, kes tõesti hoolivad minust! Mitte lihtsalt hea tunne, vaid ülim!
Poisid aitasid asjad autosse viia, saatsime Birgiti ja poisid koju ära ning hakkasime ka ise Viljandi poole liikuma. Aeg läks kiirelt. Või no, mis kiirelt, sedasi tavaliselt. Aga kuna lobiseda oli palju empsiga, siis jõudsime koju kusagil kella kahe paiku. Ilmselgelt oli mul vaja kõik kingitused ette näidata ja üle anda. Kohvrid kohe lahti pakkida. Lõpetasin lõpuks kella poole nelja paiku ning kukkusin magama. Hästi öeldud, tegelikult ikka tükk aega värisesin seal külma käes - kolm tekki oli ümber, aga külm oli ikkagist. Hispaanias magasin linaga kui sedagi.
Teisipäev (02.09) - minu Esimene päev Eestis üle kahe kuu. Väga hea on kodus olla, peab ütlema seda küll. Hommikul ärkasin selle peale, kui kellegi auto hoovi sõitis. Ma plaanisin vanaemale üllatust teha, aga ilmselgelt tegid nemad mulle jälle ühe üllatuse. Vanaema tuli mulle külla, mitte vastupidi. Väga hea oli oma vanaema näha! Oma inimesi on ikka niiiii hea üle pika aja näha!
Päeval suurt ei toimunud midagi. Käisime linnas. Minul oli täpselt selline tunne, et nagu sügavkülma oleks pistetud - keskkonnavahetus on ikka meeletu.. Õhtu poole käisime vanaema juures pannkoogil. Kellel oli hea meel mind näha? Vanaisal on õige vastus. Täitsa tore oli teda naeratamas näha ja imestamas, et maailma rändur on tagasi tulnud.
Mis mina edasi tegin? Läksin metsa 24h. Metsa minek oli seotud Obama tulekuga USAsse. Ausalt pean tunnistama, et tegelikult oli see väga palju kasuks - harjus vähemalt selle temperatuuriga ära ning lõpuks oli täiesti kodune tunne. Ööpäev väga head seltskonda ja asjalikke teadmisi juures! Mõnus kogemus igal juhul. Nagu öeldud on, siis igatsus oli nii suur digilaigulise järgi, et kohe esimesel päeval pidi vormi selge tõmbama ja Kaitseliiduga metsa minema. Ei kahetse mitte ühte minutiki sellest. Okei, väsimus on, kuid see nüüd nii hull ka ei ole.
Ma luban, et teen peale suuri üritusi (Tartusse kolimine taas, Pilleka sünnipäev, Kati ärasaatmine, topograafia õpe) selle kokkuvõtva kirjatüki ka Hispaania kohta (mida õppisin ja avastasin jne). Ta tuleb. Natukese aja pärast, aga tulemata ei jää, seda ma luban! :)
