Lubasin ammu juba, et teen ühe suure kokkuvõtliku postituse, kuid nagu ikka elu segab vahele. Mitte halvas mõttes, aga lihtsalt ajaga on keeruline ja kui on aega, siis ei kipu alati meeles olema - vanadus, mis muud.
Naljakas on see, et ma avastasin paar päeva tagasi, et ma tunnen Hispaaniast puudust. Mõtlesin ja avastasin, et tore küll, aga suvel oli hea lihtne elu, teadsid täpselt, mis homne päev toob ja kuidas lood on ning milline ilm ees ootab (väga suure tõenäosusega oli päike ja merevesi soe). Ma isegi mõtlen, et tegelikult on hea, et pole aega olnud enne seda sissekannet teha, sest siis oleks rohkem kiitnud seda, kui hea kodus olla on, kuid praegu võin vabalt öelda, et mul ei oleks tagasi minemise vastu midagi.
Ma olen ülimalt rahul, et käisin, nägin ja olin. Perega vedas mul ilmselgelt rohkem, kui ma oleks osanud oodata.. Olen väga rahul, et nendega tuttavaks sain ja loodan, et ka tulevikus hoiame sidet ning kes teab, kohtume. :)
Hispaania kui riik on minu jaoks väga lahe kogemuse pakkunud. Inimesed, kogemused, kohad, meri, päike, liiv. Vaatasin pilte üks päev ja meeles on ainult positiivsed mälestused, sest nagu ikka positiivne mälestus kaalub negatiivse üle.
Mind arendas see kogemus meeletult palju. Mõtlemist ja olemist. Üks on kindel, lapsi ma nii pea endale saada ei taha - ma ei ole lihtsalt selleks veel valmis. Liiga lapsik ja ma ei tea, kas ma hetkel oleks võimeline kandma vastutust enda ja kellegi teise eest veel. Aega veel on ja enne ju tuleks endale leida normaalne mees. :)
Eestlane olen ja eestlaseks jään. Olen seisukohal, et tuleb kodumaalt ära käia, erinevaid riike külastada, aga alati tagasi tulla, sest kodutunne oli nii hea! Nii hea oli tõdeda, et mul on sõbrad, kes hoolivad sellest, et ma olen ära käinud ja tulen tagasi. Nad on mul alati olemas!
Kogemus on saadud ja ma olen valmis veel kogemusi saama! Sest meil on uksed lahti ja on võimalus minna ja tulla, sest kodu ei kao kusagile! Mul on hea meel, et sellise kogemuse võrra rikkam olen!
Minu 2014. aasta kõige suurem seiklus sai lõpu esmaspäeval (01.09), kui hommikul vara ülesse ennast ajasime Signe ja Manueliga. Kui kunagi suurendasin oma voodi kahekordselt suureks, siis jõudsin veel sellegi kokku pakkida, veidi oma asju sättida ning süüa ja veel pere juurde ka viimast korda minna. Aus olla, siis tegelikult oli küll veidi kurb ja kahju, aga samas oli juba koju tuleku tunne sees ja kõige kurvem ei olnud.
9.30 oli start Cullerast Valenciasse lennujaama. Clara vend Juan viis meid ära. Jõudsime kenasti ja pagas sai ka ära antud. Järgmiseks oli turvakontroll. Ilusasti sain läbi seekord, ei vaadatud isegi kahte korda mu käsipagasit, lasti kenasti minema. Ootamiseks jäi aega kusagil natukene alla 2 tunni. Ma otsustasin värava juurde ära jalutada ja lihtsalt natukene netis reaalselt kiire internetiga surfata.
Esimene lennusõit läks ilma probleemideta ja 2 tundi ning mõned minutid ja Frankfurdis kohal. Edasi läks reaalselt passimiseks ja ajaraiskamiseks. 5 tundi ja natukene peale tuli meil seal kõigil aega veeta. Hästi tore oli muidugi. Pärast lõhnasin nagu lõhnakuusk, sest ikka kõik võimalikud firma lõhnaõlid oli vaja peale lasta ja ikka korralik lõhnakompott valmis keerata. Endal oli naljakas, aga ma ei usu, et need müüjad seal samamoodi minuga arvasid. Jalutasime poodide vahet, vaatasin paar filmi ära ja mingi hetk läks tuju nii lõbusaks ja toredaks, et kas tõesti juba koju, alles ma ju tulin (tean, et mitmeid kordi seda rääkinud, et kui kiiresti aeg ikka läheb).. Aga tunne oli juba sellegi poolest hea. Kell ka juba kukkus ning 20.10 oli juba minek järgmisele lennule.
Sain Tallinnasse lennata akna all, super ilus oli päikeseloojang ja ka linnatuled (esimene pilt on Frankfurdi juures tehtud veel), mis Eesti kohal lõpuks särama hakkasid (peale teist pilti on Tallinn fookuses). Lend kokku kestis peaaegu enamvähem täpselt 12h, kuid kohale jõudsime natukene varem, kui planeeritud oli.
Maandudes telefoni sisselülitades avastasin muidugi, et emps on sõnumi saatnud, et tema alles kusagil kiirtee alguses. Lennujaamas sees ootas passikontroll - Obama ju Eestit külastamas kolmapäeval (03.09) Mis mul ikka, vastasin, et mis seal ikka, jõudku kohale siiski mingi aeg. Võtsin väga rahulikult, kusagile mul ju kiiret ei olnud. Tegin ka Facebook kontrolli, vennaraas küsis, kas jõudsin Eestisse, kui jaatavalt vastasin, siis tervitas mind väga armsalt koju jõudmise puhul - iga päev seda ei juhtu.. Aga aega jätkus mul veel ja veel, sest mingil hetkel emps enam sõnumitele ei vastanud ja ma arvasin, et ju sõidab. Peab mainima, et Frankfurdist Tallinnasse lendsime koos Gerd Kanteriga. Lahe inimene - elas Kaia Kanepi tennise turniirile lennujaamas kaasa, mõnus oli vaadata. Aega oli ikka veel palju, kuid kuna kõik teised said ka oma asjad kätte, liikusime edasi. Sai paar sõna vahetatud Signe ja Manueli ja Signe poja Mihkliga. Ma olin reaalselt valmis ootama edasi ka.
Paar sekundit ja mingi käru sõitis ette: "Tuut-tuut, kohvrid palun peale panna.." Ma vaatasin väga lolli näoga seda käru alguses ja hiljem vaatasin ülesse ja ohoh, Olar. Tuli teine ohoh ka kohe - Günther. Väga lahe no, vähemalt empsi ootamine läheb kiiremini. Kallistasin Signe, Manueli ja Mihkli ära ning ütlesin, et lähen oma sõpradega edasi.. JA kohe otsa tuli mu neiu, minu oma kallis neiu Birgit. ISE ta ütles, et ei saa koolist ära, et nii karm kord ja ta lihtsalt ei saa ära. Ma juba olin sellega ka leppinud. Ja siis tuli, endal hea naeratus näos ja tuli koos Tallinna kommikarbiga. Mis see kommikarp, mu neiu oli lennujaama mulle vastu tulnud. Liikusime edasi, Birgit targalt räägib ka, et empsil läheb veel aega, et tuleb. Mis te ise arvate, kes siis nurga taga ootas ja pilte klõpsis teha - emps muidugi. Hiljem sain teada, et polnud ta midagi hiljaks jäänud, oli varem ka kohal olnud ja kõik see, mis seal lennujaamas toimus, oli organiseeritud tegevus, nii et mina muidugi midagi ei teadnud - üllatuseks kutsutatakse seda vist. Ma olin rahul, kui teadsin, et emps tuleb järgi ja ma saan ilusasti koju. AGA sellist üllatust ma poleks kunagi osanud oodata. Ma olen lihtsalt väga-väga õnnelik, et mul on nii lahedad sõbrad, kes tõesti hoolivad minust! Mitte lihtsalt hea tunne, vaid ülim!
Poisid aitasid asjad autosse viia, saatsime Birgiti ja poisid koju ära ning hakkasime ka ise Viljandi poole liikuma. Aeg läks kiirelt. Või no, mis kiirelt, sedasi tavaliselt. Aga kuna lobiseda oli palju empsiga, siis jõudsime koju kusagil kella kahe paiku. Ilmselgelt oli mul vaja kõik kingitused ette näidata ja üle anda. Kohvrid kohe lahti pakkida. Lõpetasin lõpuks kella poole nelja paiku ning kukkusin magama. Hästi öeldud, tegelikult ikka tükk aega värisesin seal külma käes - kolm tekki oli ümber, aga külm oli ikkagist. Hispaanias magasin linaga kui sedagi.
Teisipäev (02.09) - minu Esimene päev Eestis üle kahe kuu. Väga hea on kodus olla, peab ütlema seda küll. Hommikul ärkasin selle peale, kui kellegi auto hoovi sõitis. Ma plaanisin vanaemale üllatust teha, aga ilmselgelt tegid nemad mulle jälle ühe üllatuse. Vanaema tuli mulle külla, mitte vastupidi. Väga hea oli oma vanaema näha! Oma inimesi on ikka niiiii hea üle pika aja näha!
Päeval suurt ei toimunud midagi. Käisime linnas. Minul oli täpselt selline tunne, et nagu sügavkülma oleks pistetud - keskkonnavahetus on ikka meeletu.. Õhtu poole käisime vanaema juures pannkoogil. Kellel oli hea meel mind näha? Vanaisal on õige vastus. Täitsa tore oli teda naeratamas näha ja imestamas, et maailma rändur on tagasi tulnud.
Mis mina edasi tegin? Läksin metsa 24h. Metsa minek oli seotud Obama tulekuga USAsse. Ausalt pean tunnistama, et tegelikult oli see väga palju kasuks - harjus vähemalt selle temperatuuriga ära ning lõpuks oli täiesti kodune tunne. Ööpäev väga head seltskonda ja asjalikke teadmisi juures! Mõnus kogemus igal juhul. Nagu öeldud on, siis igatsus oli nii suur digilaigulise järgi, et kohe esimesel päeval pidi vormi selge tõmbama ja Kaitseliiduga metsa minema. Ei kahetse mitte ühte minutiki sellest. Okei, väsimus on, kuid see nüüd nii hull ka ei ole.
Ma luban, et teen peale suuri üritusi (Tartusse kolimine taas, Pilleka sünnipäev, Kati ärasaatmine, topograafia õpe) selle kokkuvõtva kirjatüki ka Hispaania kohta (mida õppisin ja avastasin jne). Ta tuleb. Natukese aja pärast, aga tulemata ei jää, seda ma luban! :)
Kui keegi veel aru saanud ei ole, siis täna oli pühapäev, 31. august. Tänasega on koolilastel suvega lõpp peal ning homme astuvad kõik taas üle kooli läve. Mina aga see kord mitte. Ma olen arvatavasti valmis kodu poole ennast sättima.
Hommikul saatsime Liisi juba ees Eestisse ära ning seejärel viis Manuel ta lennujaama Valenciasse. Signega jäime koju ning peale hommikusööki otsustasime ka kohvripuslet mängida. Pakkisin paar nädalat tagasi nn kontrolli mõttes igaks juhuks asjad kokku. Ruumi puudus on massiivne ikkagi. Lisaks juurde arvestada kõik see tavaar, mis me siin 10 päevaga lisaks leidnud oleme. Muretsemiseks nagu põhjust ei olnud, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Mingit moodi peab saama. Tegin oma kohvri lahti. Sokid ja mõned õhemad pluusid läksid jalanõude sisse, et ikka võimalikult palju õhku kohvrist välja saaks. Tundus edumeelne, kõik asjad olid kohvris, peale pikka sobitamist. Aga eks, kas kohver kinni ka läheb.. Peaaegu läks, ainult alumine lukk otsustas katki minna ja ma olin peaaegu kindel, et läheb ülemine ka, et veel tore minna poodi uut kohvrit ostma, meelelahutus. Kuid ülemine lukk läks kinni ilusasti, väikesed jõnksud on sees, kuid kinni läks! Vähemalt saab koju nii tulla, et kohver on kinni ja kui lahti teen, siis on lahti ja kui kinni enam ei lähe, siis läheb prügimäele uut elu elama. Nii otsustasin kohvri saatuse täna mina.
Ma imestasin, et kohvri pakkimiseks kulus mul kõigest tunnikene. Kilod on ilusasti paigas. Suures kohvris 18,3 kg ja väikeses paarsada grammi üle 8 kg. Ehk nad annavad andeks, ma loodan vähemalt. Peale seda suurt pusletamist läksin perega randa. VIIMAST KORDA! Viimast korda läksin perega randa. Seal olles tekkis selline kurb tunne tegelikult. Naljakas eks, kuidas mu tunded kogu aeg muutuvad, aga nagu ma olen, üks suur emotsionaalne sasipundar. Täna on juba kahju, homme on natuke veel rohkem kahju, samas istun nagu kaalu peal, kus tahaks oma sõpru juba nii-nii-nii väga näha ja kallistada ja pai neile teha.
Rannas oli imeilus vesi täna, läbipaistev, selge .. üsna selline jahedama poolne, kuid hea jahutav ning maru soolane. Lastele oli lubatud eile autodega merele minna. Meie auto oli kollane ja rohelise liumäega. Ikka täiega lahe oli. Lasin ise ka paar korda sealt ülevalt sulps vette alla liugu, väga lahe! Mõnus vaheldus. Kõige ägedam oli siiski siis, kui autot edasi liigutati (nagu vesijalgratast), võtad sealt tagant redelist kinni ja lihtsalt hõljud kaasa kõikide mullide keskel. Väga lahe igatahes. Ilus lõpp ühele vägevale suvele, mis iga päev oli täidetud päikese, mere, liiva, laste ja erinevate avastustega.
Nautisime veel paar tundi mere randa ning seejärel suundusime Clara vanemate juurde lõunasöögile. Mul õnnestus esimest korda seal vähe süüa. Nii õnnelik. Sõime riisi, ahjus küpsetatud riisi. Ma arvan ise, et nüüd on mul tükiks ajaks riisist siiber, tuleb midagi muud ühikas söömiseks välja mõelda. Lisaks see, et tegelikult ka makaronidest ja pastast ikka lagi täis.. Saab huvitav mõtlemine olema.
Lahendasin ka suveniiride küsimuse ära, kui ma olen kellegile lubanud või kui keegi on küsinud, siis võib mulle teada anda ja saab. Vähemalt nii palju saab, kui palju mul neid on, ega lõpmatuseni ei jätku, see on kindel. Kui mind Eestisse ikka lastakse koos nendega. :)
Peale lõunasööki sai natukene puhatud ja basseinis sulistatud ja kuue paiku randa jalutama mindud. Omast arust jalutasin aeglaselt ja pigem nagu tatsasin, aga Signe jäi kogu aeg taha poole, mis sest et ma teda ikka ootasin vahepeal ja üks moment oli kadunud. Päris murelikuks tegi. Kuhu saab niimoodi kaduda. Läksin kiiresti tagasi, et äkki on ta ootamas mind kusagil või ehk hoopis Clara ja Gaby rannast ülesse leidnud vms. Istusin ja ootasin ja ei midagi. Küsisi juba Gaby ja Clara käest, et äkki on nendega.. Ei olnud ja üks hetk ta tuli. Jess. Ta tuli. Ma mõtlesin, et kaotasin ta lihtsalt ära. Aga jalutuskäigu ajal sain lõpuks ühest meduusist ka pildi. Sellised limakogused käivad ja kõrvetavad. Päris nõmedad on nad tegelikult. Kuid looduse vaatevinklist, peab ikka kõigil olema võimalus ennast kaista looduslike vaenlaste eest.
Õhtusöögi sõin ka viimast korda siin koos perega. Päris natukene kurb oli vaadata poisse ja mõelda sellele, et alles nad hakkasid mind aksepteerima ja oma inimesena võtma. Nüüd ma juba lähen. Tsauki tsauki. Homme hommikul käin veel pere juurest läbi, sest õhtul ei tahtnud küll tsau tsau neile kõigile öelda. Gabyga jätsime täna hüvasti ja küllakutse on olemas, kindlasti kavatsen seda kasutada, kes teab küll millal, kunagi ehk ikka.
Homme hakkab kella 9.30 paiku Cullerast liikuma. Aega võtab see Eestisse jõudmine, sest Tallinnas maandume kell 23.50 kanti. Kõige parem on ikka, kui oma inimene vastu tuleb, mulle tuleb oma ema vastu - natukene nagu juba ootaks. Kõige toredamat reisimist mulle ja 5h Frankfurdi lennujaamas möödub nagu nalja - uujee, ma saan oma seriaale vaadata, kaks kuud järgi vaadata ei ole üldse nalja asi, kuid sisustab aja ära sellegi poolest. Koju saabub, siis võtan aja ja teen pisikese kokkuvõtte, mida ma siin õppinud olen või millest ma teisiti arvama hakanud olen, seniks olge tublid!
Algan kohe kenasti reedesest (29.08) söömisest. Toimus kõik Clara juures. Ta vanemad olid just jõudnud mägedest tagasi ning kaasa toonud head vabas looduses kasvanud veiseliha. Oli küll täitsa hea, kuid kui ma kuulsin lauset, et Eestis ei saa kusagil veiseliha, siis ma ikka ütlesin ka, et tegelikult ikka saab, olen isegi saanud ja sealjuures päris head kohalikku varianti.
Manuel küpsetas liha seekord peaaegu päris grillil - need insta grillid, ühekordsed, ajasid asja ära küll kenasti. Liha üks tükk kaalus kusagil 400-500g ja seda oli liiga palju, liiga palju. Hommikul närisin veel enda tüki jäänuseid, sest õhtul lihtsalt ei jõudnud süüa enam. Seltskond oli meeleolukas. Nägin Albat üle pika aja - oh, kui kena oli teda ikka näha. :)
Ja nüüd imestage, kui kõva sõnapidaja ma olen - eile kuulutasin kõigile, kuidas ma Algemesisse ikka ei lähe ja tahan randa minna jne. Reede õhtul juba oli korra jutuks, et võib-olla on ilm selline pilves ja ei ole kõige etem rannailm. Seega jäin kaaluma ja kaalusin ennast ikkagi sinna maale, et lähen käin koos teistega (Manuel, Liis ja Signe) seal ära, tsekin selle kohaliku turu ja Clara kodu ka siis korraga üle.
Laupäev (30.08). Sõit sinna Cullerast kestis kusagil pool tundi. Kohale jõudes parkisime auto ära ning läksime Clara juurde apteeki. Apteek, mis on Clara oma, oli mõnusalt pisike ja hästi hubane. Vähemalt nii palju nagu apteegid ikka olla saavad. Paar sõna juttu ning Manuel sai võtme ja edasi läksime juba maja vaatama.
Oli mida vaadata vähemalt. Maja on Manueli töö - ta on arhitekt. Korralik, kõik kiitvad sõnad lahenduse suhtes. Asub siis raekoja platsi kõrval. Apteeki on võib-olla maksimaalselt mõned minutid jalutada. Moderne ja kokku 4 korrust. Kõige esimesel korrusel on auto garaaž ja selline väike grillimisnurk - kui mõni pidu on, siis ei pea ülesse kolima laste ja kõigega, saab all ära teha ja ülemine korrus jääb korda - suur ruum. Lisaks siis peauks ning trepp teisele korrusele. Teisel korrusel oli vanemate tuba, köök, elutuba ja välituba (kus saab ilusate ilmadega süüa). Kolmas korrus on mõeldud täielikult lastele. Laste mängunurk. Poiste tuba, kus nad elavad praegu koos ning beebi tuba, mis on praegu veel sellises valmimisjärgus ning Marci mittevalmis tuba, sest selle saab ta siis, kui ta üks kord kooli läheb ja õppima hakkab - mida ta minu arust ka juba praegu teeb.. :) Neljandal korrusel on Gaby isiklik "mancave" ehk kontorinurk, kus ta tavaliselt oma muusikat nii kõvasti kuulab, kui tahab. Maja läbiv värv on valge ning tumeparkett. Väga kihvtilt on lahendatud mure - maja on üsna kitsas, kuna asub teiste majade vahel ning pole seal vanalinnas seda ruumi laiutamiseks. Sees aga tundus vägagi suur - klaasist vaheseinad annavad väga palju juurde.
Peale külaskäiku näidati veel kirikut. Pidi külakirik olema, kuid tegu on peakirikuga. Tõeliselt hämmastav, millised kirikud Hispaanias on. Uhked, suursugused ja meeletult hästi säilinud. Algemesi peale pidi 5-6 kirikut olema.
Siis sealt edasi külastasime mingisugust minu jaoks väga kahtlast poodi - müüdi pähkleid, koeratoitu/kassitoitu ja jahu. Seal käidi mandlijahu jahil lihtsalt. Pidi odavam olema kui turul. Korra veel külastasime Clarat ning seejärel turgu avastama. Oleks ma teadnud, et jälle shoppamiseks läheb, oleks ma küll Cullerasse jäänud mõtlesin sellel hetkel päris sügavalt. Peale esimest poodi ma polnud ka veel kindel, kas ma ikka tahan shopata väga enam - kõik vajalik olemas ja ootab kokku pakkimist. Leidsin ühe roosa pluusi - roosa, mõelge nüüd, roosa - ja panin selle 6 euro eest endale kotti. Liikusime edasi. Turg oli üsna väike, kuid kihas sellegi poolest inimestest. Igas suunas. Külastasime paari väikest poekest ning lipsasime ka teistest läbi. Peamiseks kohaks sai meeletute allahindlustega pood. Ma leidsin endale kusagil 8 euro eest kaks pluusi ja sellised heast materjalist püksid, millega kas kevadel/suvel või ühikas ringi tatsata. Head diilid mu meelest. Aga aeg oli seal maal, et peab juba vaikselt tagasi Cullerasse minema, et pühalõuna söömaajale mitte hiljaks jääda.
Liis ja Manuel läksid esimese check-in'i tegema ning meie Signega jäime keskväljakule, aga kuna keskväljak oli ilmselgelt liiga palav, otsustasime mingisuguse pudipadi poe kasuks. Esimese asjana nägin mütse. Kostüümi mütse, vaatasin ringi ja leidsin täpselt selle, mida vaja oligi ja mis ebay's oli ikka väga üle hinnatud, vähemalt need, mis ma vaatasin.. Sellel aastal käisime esimest korda saunamaratonil - täiesti rohelised olime, ei teadnud asjast maad ega mütsi. Järgmise maratoni ettevalmistused algasid juba mõni aeg tagasi, kus mul tekkis väga hea kostüümidraama mõte. Väike vihje siit (emps ütles, et ma näen hea välja, jee):
Tagasi Cullerasse jõudes, vahetasime riided ning hakkasime jala restorani poole astuma. Jõudsime esimestena kohale, peale meid saabusid Clara, Gaby ja lapsed ning viimastena Juan, Alba ja tema vanemad ning Clara vanemad. Pidulaud oli kaetud 14 inimesele.
Esimesena tulid eelroad - kalamaarid, fritüüritud krevetid ja kala ning salat. Mulle oleks sellest ka ausalt piisanud. Pearoog saabus järgmisena. Kaks suurt panni paellat. Üks mereandidega ja teine kana- ja küülikulihaga. Minu lemmik on teine. Maitselt on parem lihtsalt. Aga okei, tunnistama peab seda, et ega ma mingisugune spets asjatundja ka nüüd ei ole, et 100% teaks, milles see iva peitub. Magustoidust ei saa kahjuks rääkida, sest seal mina seda süüa ei jõudnud enam ja jätsin vahele. Magustoidud lõpetatud neil, kes võtsid, siis liikusime edasi autodesse ja suundusime Clara juurde. Ahjaa, ma poole silmaga nägin, kuidas arvet tasuti, umbes 250 eurot. Peab mainima, et kallis lõuna siiski. Signe hiljem mainis, et üks pann paellat maksab kusagil 70 eurot - ma poleks kunagi osanud arvata, et nii palju.
Jõudes Clara juurde valmistas ta mingisugust jäätiselaadset asja oma imemasinaga - jää, piimapulber, sidrunikoor, suhkur. Päris huvitav magustoit. Nad rääkisid seal juttu, millest ma mitte midagi aru ei saanud ning üks hetk tundsin, kuidas tegelikult tahaks duši alla ja jahutust saada. Lahkusin meeldivast seltskonnast. Teistelgi ei läinud kaua aega kuni nad järgi tulid.
Plaan oli selge, natuke puhkust ja kuivamist ja seejärel peaaegu (arvatavasti) viimasele jalutuskäigule randa. Inimesed istusid ikka veel kusagil kella 21-22 mere ääres, kes sõi, kes ehitas lapsega liivalossi, kes ujus jnejnejne. Inimesed on ägedad. Äge on neid vaadata ja jälgida. Tulles kodu poolt, kuulsin mingit kahtlast laulmist ja pargi juurde jõudes selgus, et mingisugune teenistus on käimas. Lisaks avastasin, et siin hakkab ka sügis kätte jõudma, lehed kukuvad puudelt alla.
Pika seeria üsna kenasid pilte sai tehtud rannast, merest ja päikeseloojangust. Mina vähemalt olen rahul, mälestuseks on hea, kui ikka pilte vaadata ja hiljem lugeda, kui rumalat juttu ma kirjutanud olen.
Jalutuskäik oli super mõnus, ei olnud liiga külm ega liiga palav. Õhtusöök oli puhas viisakus minu poolt, kõht lõunasöögist oli ikka veel täis. Rääkisime erinevatel teemadel. Sain lõpuks oma avastuse ka edasi öelda. 1) Marc on sündinud 21.07.07 ja Carlos 04.04.10 .. Beebi tähtaeg on määratud jaanuari keskele, väga-väga äge oleks, kui laps sünniks 15.01.15, siis klapiks ideaalselt mustriga, mis juba kahel korral on toiminud. Selle kohta saab ainult pöidlaid hoida, et see ka nii läheks. 2) Marc on kõige vanem ja tema nimi lõpeb C-tähega. Carlos on vanuselt teine ja tema nimi algab sama tähega, millega Marci nimi lõpeb. Nüüd siis minu tähelepanek - sigalahe oleks, kui sündiv beebi saaks nime S-tähega, sama tähega, millega Carlose nimi lõppeb. - Kas ma mitte pole geniaalne? Nii palju välja mõelda. Lausa lahe!
Ja kui kedagi peaks nii muuseas, täiesti kogemata huvitama, kuidas mu hambapasta seebiooper edeneb, siis veel olen ma suutnud temast viimast välja pigistada, ehk õnnestub see ka veel viimastel päevadel! Varsti, üsna varsti!
..karjuda, nutta, olla omaette ja koju minna, sest ma tunnen lihtsalt, kuidas mind täiesti teadlikult kõrvale lükatakse. Vähemalt mulle tundub nii. Täna veel eriti.. Nagu nii on mingisugune minu enda pseudoprobleem ja neid tekitan ma endale muidugi 100% ise, kuid kui inimene nii tundma on hakanud, siis ju on selleks mingisugune põhjus. Ju ma teen lihtsalt väikesest tähelepanekutest enda jaoks suured-suured mullid ning kui need ükskord lõhkevad, siis ma tunnen ennast lihtsalt halvasti - kõrvale jäetuna ja üleliigsena. Halan siin lihtsalt iseenda jaoks, et kergem hakkaks ja tore tunne taas peale tuleks. Kokkuvõtvalt tahan lihtsalt koju saada juba. Kaua ma siin olen ja pirisen, kui palju ma igast tundeid tunnen ja kui palju ma koju tahan (tean-tean, alles eile või üleeile kirjutasin, kuidas ma üldse koju ei taha, siis nüüd juba tahan, väga tahan!). Hea uudis selle kõige juures on see, et laupäev, pühapäev ja siis ongi kodu peaaegu ukse ees. Peaaegu. Nagu käega täitsa katsutav. Sooja tunde tekitab veel see, et mul on Eestis inimesed, kes mind ootavad, nii super hea lihtsalt!
Täna on olnud selline kena rahulik viimane tööpäev. Viimane. Lausa uskumatu. Aga rutiin on ka juba sees. Kõik oli nii nagu kogu aeg olnud on. Hommikul kodus, kella 12 paiku randa ja siis kusagil 14 paiku tagasi basseini, koju ja lõuna ja mina tulen oma tuppa.
Hommikusöök algas see eest natukene teise noodiga. Kui siimaani ikka iga hommik hommikuhelveste ja piima peal olnud, siis eilsest jäi natukene alles šokolaadikooki ja koos jäätisega see hommikusöögiks läks. Lihtsalt imeliselt hea. Veidike vaheldust ja magusa level läks põhja kohe päevaks..
Rannas poisid tegelesid Manueli ja Liisiga või käisid siis oma sõpradega ujumas kaugemal, sest ilmselt pole meid õnnistatud ilusa ja hea mereveega siin rannas see nädal. Kogu aeg on kas meduusid või terve hunnik merevetikaid. Üks kahest, ilma ei ole kordagi olnud. Ja nii ma seal siis ehitasin, tegin kuusemetsa.
Järgmine hetk juba pakkisin asju ja läksime basseini. Otsustasin, et sisse ei lähe, sest mingisugune viies ratas vankri all ma ka ei viitsinud enam olla. Istusin banaanipuu all ja nautisin vaadet lihtsalt ning ootasin kuniks neil limiit täis on. Vaate nautimine hõlmas enda all uue sildi leidmist. Ma olen kaks kuud siin elanud ja alles nüüd märkan ma seda silti. Positiivne külg selle juures on see, et ma niikuinii ei saa sellest aru, aga negatiivne on see, et mõni kord peale lõunatamist olen ikka paar ringi basseinis ujunud ja siis natukene päikest võtnud, nendel kellaaegadel, kui bassein peaks nagu suletud olema.. Mine tea, mis trahvid mind ees võib-olla ootavad. Okei, nali, aga sildist mina ikkagi aru ei saa. Isegi google translate jääb kasutamata, sest ma olen liiga laisk, et kogu tekst sisse trükkida.
Õhtuks on plaanis jälle grillida, pole vist mingi uus uudis, mainisin seda eelmises postituses. Eks ma enne kodu saabumist veel kirja selle panen, kuidas läks ja mis me sõime. Lisaks kavatsen ma ka seekord vahele jätta mägironimise tuuri ja lähen randa jalutama. Üle küngaste ma võin Kuperjanovlaste rajal ka Valgamaal septembri lõpus matkata, aga mere ääres Hispaanias, kes seda teab, millal see uuesti juhtub.
Homsed plaanid on ka teada, kuid mina Algemesisse homme kaasa ei lähe, sest ma eelistan rannas natuke veel olla ja nautida. Jääb nägemata turg. Peale seda tuleb Clara meile järgi ning kõik Cullerasse sööma - suvelõpu üritus 123! Ma arvan, et homme õhtu/öösel võtan mõlemad üritused kokku ühte postitusse. Ma usun, et Hispaania kohta on tulemas veel kusagil 3 postitust ning siis saab juba piduliku punkti panna ka sellele seiklusele. :)
Ma nüüd hakkan pajatama tänasest (28.08), okei, vist on juba peaaegu nagu eilne päev. Hommikut alustasin 15 minutit varem. Magasin sisse ka, 7 minutit lausa. Suht kohutav, päris padja näoga läksin uksest välja, aga kuna vahepeal on värske õhk (kahe korteri vahelt liikudes tuleb ikkagi õue vahepeal minna), siis sai sellest üsna kergelt lahti.
Ootasime Gaby vanemaid. Ma iga korraga avastan, et nad meeldivad mulle nii nii palju. Ma ei tea, kas asi võib olla selles, et nad meenutavad mulle mu oma vanavanemaid või hoopis selles, et nad on lihtsalt lahedad. Plaan oli selge: ootab vanavanemad ära, läheb koos nendega randa ja siis lõunaks pidi Natalja tegema süüa.
Jõudsid kohale, natukene askeldasime, seejärel läksime randa. Autoga, mitte jala. Kas pole tore. Lihtsam oli igati. Rannas läks aeg kiiresti ja lõpuks oligi aeg asjad kokku panna ja tagasi tulla. Meduusid jätan kõik siia, mina aru ei saa, kus kohast need limapallid välja tulevad, aga kogu aeg nad olemas on olnud viimasel ajal. Ma isegi ei julge enam vees lihtsalt niisama olla, täiesti loll tunne on - enne igat sammu vaatad ja uurid täiega, mis vee all peidus on.
Tagasi tulles Natalja vaaritas "rojo al hornot" ehk siis ahjus küpsetatud riisi. Ikka jätkuvalt hea! Kui midagi kindlat siin Hispaanias on, siis on see see, et Natalja oskab väga hästi süüa teha. Ta on lihtsalt nii äge ka inimesena. Natalja on kursis täiesti, et ma ei oska hispaania keelt, aga pingutab ja seletab mulle kasvõi 20x, et ma millestki aru ikka saaksin. Mu keeleoskus on tänu temale ikka väga palju arenenud.
Peale lõuna veetsin lihtsalt mitte midagi tehes. Ja maailma rändurid saabusid shopingu tuurilt Valenciast täna kusagil kella 21 paiku ning peale seda oli elektrigrillikas Clara ja Gaby pool. Vorstipidu täielikult. Aga sobib see ka, kui muud varianti ei ole. Homme (29.08) saabuvad Clara ja Manueli vanemad puhkuselt mägedest ja toovad endaga kaasa veiseliha ning läheb grilliks. Kas päris grilliks või uuesti elektrigrilliks, eks see paistab homme, mis saab ja laupäeval (30.08) on pidulik suvelõpu üritus. Igat rahvast tuleb kokku (peamiselt omad ikka) ja sööme ühe korraliku lõunasöögi ning seejärel kõik oma kodudesse (eks ma hakkan kohvrit mahutama, mingid x-nippe hakkan välja mõtlema, saab huvitav olema).
Õhtusöögi ajal meenutasime juulikuud, kuidas Gaby vanemad iga nädalavahetus siin käisid laupäeviti ja head õunakooki tõid. Nad muidugi tõid suure, nii et meile jagus kohe nädalaks. Aga kui nad järgmine nädal uuesti tulid, tõid nad sama koogi uuesti, taaskord suure. Kui ikka kuuaega niimoodi kooki süüa, siis sai villand. Lõpuks tõid nad šokolaadikooki. Esimest korda pakiti pagaris see burgerikarbi sisse. Ja Gaby siis naerutas täna õhtust seltskonda sellega, kuidas ma kööki sisse astusin ja burgerikarpide kohta küsisin, et miks burger lõunaks, et ikka õhtuks ju tavaliselt olnud ning kui üllatunud mu nägu oli, kui karbi sees oli šokolaadikook. Vaheldus. Väga hea vaheldus. Täna tulid nad ka koos šokolaadikoogiga. Super punkt või no, mis punkt, pigem ikka hüüumärk täielikult, sest mul on hommikusöögiks ka ootamas kook! Tralalla, kilod tulevad, vabandust, veeren Eestisse, mis seal ikka. :)
Lisaks, lisaks. Tore nali. Mu hambapasta hakkab otsa saama. Ehk õnnestub kenasti esmaspäeva hommikuni sealt midagi välja pigistada. Kui ei, siis ma pean kas a) laenama või b) uue järgi poodi minema - ma pole veel otsustanud, sest enne proovin ma enda omast viimast pigistada.
Homme on viimane ametlik tööpäev. Tööpäev. Jah, väga naljakas sõna. Mulle endale tundub, et ma ikka olen natukene rohkem puhanud. Vahepeal on närvid natukene näritud pisikestest lastest, aga ikkagi. Päike paistab ja ilm on soe. Ma olen ennegi korrutanud, et ma ei kujuta ettegi, mis ma Eestis tegema hakkan, kui seal 15kraadi sooja on ja vihma sajab = ma olen lihtsalt väga ära hellitatud Hispaania ilma ja oludega. Seega ma väga absoluutselt ei muretse, hakkama saan ikka, mõned pisarad valan ehk.
Kolmapäev (27.08) pani sellise kiirusega mööda, et ise ka ei usu, et eile kolmapäev üldse oli. Nagu tavaliseltki, algas minu päev 8.15 pere juures. Poisid ärkasid kusagil natukene enne kella 9. Tegime kõik oma toimingud ära ja mängisime Wii'd - jee, kas pole tore, sai jälle Wii'd mängida. Nii super kopp ees sellest mängust juba - SuperMario on see peamine meil siin. Hea uudis on see, et kodus mul seda mängu pole, seega peaks nagu just vastupidi nautima, aga kui juba terve suvi seda mänginud, siis nagu kohe üldse ei suuda. :)
Natukene enne kella 11 tulid meile külalised - Manuel ja Liis. Tõid väikesed kingitused poistele ja tegelesid nendega. Sain samal ajal ranna jaoks rätikud jm kokku pakkida. Rääkisime natukene, et millal meie randa lähme. Ütlesin, et kella 12 paiku, enne ei ole lihtsalt mõtet. Tundnus nagu nad said aru ja siis kui kell oli natukene peale 11, teatas Manuel, et lähme randa. Mis mul ikka muud üle jäi, kui asjad võtta ja minna. Nii me siis kõik koos randa läksimegi, aga enne nende korterist läbi, et nende asjad ka ranna jaoks võtta.
Randa jõudes nagu alati on esimene jooks merre. Ma jalutasin järgi peale seda, kui asjad liiva peal olin korda sättinud ja vette jõudes mõtlesin, et nalja kah, inimene ikka harjub kõigega ja kui harjub, siis armub ka. Täpselt nii on minuga juhtunud. Ma pole kunagi olnud eriti suur päikese ja mere fänn. Nüüd aga enam ilma ei oska. Või täpsemalt, ei taha osata. Nii mõnus on lihtsalt.
Suplesime seal ja aeg möödus, poistel oli tore ning teine moment tundsin, kuidas mingi asi vasaku jala reie pihta läks ning sellega kaasnes kohutav kõrvetav valu. Päris ausalt, niimoodi kiljatasin, et rannavalve kutid ka püsti korraks tõusid. Aga see polnud veel kõik, seejärel läks mingisugune asi parema jala sääre pihta, täpselt samamoodi kõrvetav valu. Ah, käige seenele, ma lähen välja ja ega väga vabatahtlikult ei läinud seejärel rohkem vette.
Carlos hakkas mingist momendist basseini tahtma. Üritasin talle küll öelda, et natukene tuleb rannas olla, siis lähme basseini ja siis koju. Mis tagas küll paari minutilise rannas mängimise hetke, kuid seejärel tuli jälle, et tahab basseini. Marc aga see vastu ei tahtnud. Manuel pakkus välja, et nad jäävad ise Marciga randa ja ma võin Carlosega basseini minna. Niimoodi me siis läksime. Kahekesi, teised kõik jäid randa. Aga ega mitte üks minek ei lähe nii lihtsalt. Esimesena jooksis meie juurde Blanca: "Carlos, kuhu sa lähed? Kas sa lähed ära?" Carlos: "Ei, ma ei lähe ära, ma lähen basseini." Väga lihtsalt pandi asi paika ja edasi me läksime. Kuni Consumi juures oleva sebra juures olid Gaby sõber, kes ka küsis Carlose käest, et kuhu minek. Carlos ei tundnud alguses teda ära ja kui hiljem ära tundis, siis teatas, et koju ei lähe, basseini läheb.
Olime täitsa tükkaega basseinis, otsisime neid kummipulki põhjast, kord otsisin mina ja kord otsis tema. Lõpuks jõudsid teised ka rannast kohale ning otsisid veel kummipulki. Kella 14 paiku saime koju. Vahetasime märjad riided kuivade riiete vastu ning söögitegemine võis alata. Pasta peekoniga viib siiski keele alla, siiamaani alati. :)
Peale lõunasööki oli veidike puhkust ning peale seda kusagil kella 18 paiku lasime kodust jalga veidikeseks. Manuelil ja Liisil tulid sõbrad külla niiöelda väike pralle. Ei tahtnud mina väga jalgu jääda ja ei tahtnud Signegi väga seal olla. Ja väike shopingu-tuur, taas kord, võis alata. Hea selle juures oli ausalt see, et paar sünnipäeva kingi teemat sai lahendatud - i m e l i n e! Nüüd võin rahus asjad pakkida ja lennuki peale minna, sest tulekahjud (kiiremad kingi mured) said kustutatud.
Alustasime oma ringkäiku mere äärt pidi ning jalutasime lõppu välja. Seejärel jalad puhtaks ning kaubatänavatele. Ma ei jõua enam neid tänavaid pidi tatsata. Mul ausalt öeldes pole enam vaja ka midagi, mille järgi mul hing ihkaks. Seega järgmised päevad on rahulikud mere äärt pidi tatsamise päevad.
Paar väga head "rebajast" ehk allahindlust sai leitud. Korralikud hispaania baleriinad 5euri, silm ka ei pilkunud selle peale ning täitsa lahe ja mõnusalt istuv pluus 6 euri. Ja siis lisaks need mu salajased kingitused, mille üle on mul eriti hea meel. Vähemalt on nad natukene erilised ja Hispaaniast. :)
Peale seda esimest shopingu tiiru, käisime banaanipoest läbi ja võtsime Banaani. Jah, suure tähega banaani. Nimelt on siin kahte sorti banaani. Üks on platano ja teine on banaan. Esimene on üldjuhul Kanaaridelt ja teine on kas kusagilt mujalt või Hispaania oma toodang. Esmene on siis see, mille puhul mina seda mõnusat banaani maitset ei tunne, teise puhul aga eile sulasin täiesti. Seega ei ole banaan banaani maitseta, vaid platanol pole banaani maitset. Nii pidi käivad siin asjad siiski.
Sel ajal, kui banaani sõime, astus ligi üks mees, kostümeeritult ja andis väikese lipiku. Muidugi ma tegin targa näo pähe ning lootsin, et asjale pihta ka saan. Üllatus-üllatus, kaks kuud mõjub päris hästi. Eilsest algas siis keskaja festival Culleras. Kestab kuni 31. augustini. Iga õhtu kella 19 kuni kella 1 öösel. Selle reklaamlehekese järgi tundus üsna selline mitte midagi ütlev üritus.
Viskasime ka siis peale puhkepausi sellele festivalile pilgu peale. Tegu sarnase üritusega nagu meil on Hansapäevad Viljandis. Ainult tunduvalt väiksem ja lühem (ei kesta tervet nädalavahetust, vaid ainult 6h päevas on avatud). Aga lõbustused lastele oli küll tippude tipp. Mitte üks asi ei läikinud, vaid kõik oli korralik puidust teema. Mängud, mis olid kõikidele pandud, olid ka väga vahvad (trips-traps-trull, male jne). Isegi kohalik Merlin oli välja tulnud oma trikkidega. Igasuguseid kauplejaid oli - maiustuste letid, seemnete letid jnejnejne. Väga-väga palju oli vaadata. Ja ega ka loomad ei puudunud, olid olemas linnud, ponid ja kaamel. Lindudega sai pilti teha ja kaamli ja hobustega sai sõitu. Hea raha eest muidugi.
Peale festivali väisamist oli aeg kodu poole tagasi tatsuda. Aeg oli lennanud nagu linnutiivul. Viuh ja läinud. Natukene korraks puhkasime jalga. Rääkisime paar sõna juttu. Sain mina väga valesti aru Signest ja tema mõttest. Välja vabandada ma ennast vist ei suutnud. Teemaks oli siis hispaanlased ja nende suhtumine võõrastesse. Tema oli Liisiga sel teemal rääkinud ja Liis olevat öelnud, et hispaania inimesed ei ole väga sellised, kes lähevad ise uurima, et kellega tegu või kes oled jne. Nemad ootavad ikka nii, et sina ise lähed nende juurde ja annad alguse. Mu nägu tegi selle peale kohe kümme tiiru, ei saanud mina aru. Nii palju, kui me väljas käinud oleme, on ikka meie juurde tuldud ja kutsustud oma seltskonda, mitte nii, et meie lähme kellegi juurde ja küsime, kas me tohime tulla. Point siis oli selles, et mina arvasin, et see jutt, mis Signe rääkis käis kõigi Hispaania inimeste kohta, kuid tegelikult mõtles ta keskealisi ja vanemaid, et õhtuti väljas käies baarides, pubides jm, et see on teine süsteem. Okei, vahel võib endale lubada ka mitte arusaamist. Läks nihu veidi. Aga pole hullu, alati ei saagi kõigest ülihästi aru. Ma jään jätkuvalt selle juurde, et hispaanlased on toredad, sõbralikud ja lahedad inimesed.
Jalutasime ranna kaudu ka koju tagasi. Ikka korduvalt leidsin ennast mõttelt, et ilmselgelt jään seda kohta igatsema ja eriti mererannas jalutamist. Lihtsalt kena ja kena ja veel kord kena!
