Kolmapäev (27.08) pani sellise kiirusega mööda, et ise ka ei usu, et eile kolmapäev üldse oli. Nagu tavaliseltki, algas minu päev 8.15 pere juures. Poisid ärkasid kusagil natukene enne kella 9. Tegime kõik oma toimingud ära ja mängisime Wii'd - jee, kas pole tore, sai jälle Wii'd mängida. Nii super kopp ees sellest mängust juba - SuperMario on see peamine meil siin. Hea uudis on see, et kodus mul seda mängu pole, seega peaks nagu just vastupidi nautima, aga kui juba terve suvi seda mänginud, siis nagu kohe üldse ei suuda. :)
Natukene enne kella 11 tulid meile külalised - Manuel ja Liis. Tõid väikesed kingitused poistele ja tegelesid nendega. Sain samal ajal ranna jaoks rätikud jm kokku pakkida. Rääkisime natukene, et millal meie randa lähme. Ütlesin, et kella 12 paiku, enne ei ole lihtsalt mõtet. Tundnus nagu nad said aru ja siis kui kell oli natukene peale 11, teatas Manuel, et lähme randa. Mis mul ikka muud üle jäi, kui asjad võtta ja minna. Nii me siis kõik koos randa läksimegi, aga enne nende korterist läbi, et nende asjad ka ranna jaoks võtta.
Natukene enne kella 11 tulid meile külalised - Manuel ja Liis. Tõid väikesed kingitused poistele ja tegelesid nendega. Sain samal ajal ranna jaoks rätikud jm kokku pakkida. Rääkisime natukene, et millal meie randa lähme. Ütlesin, et kella 12 paiku, enne ei ole lihtsalt mõtet. Tundnus nagu nad said aru ja siis kui kell oli natukene peale 11, teatas Manuel, et lähme randa. Mis mul ikka muud üle jäi, kui asjad võtta ja minna. Nii me siis kõik koos randa läksimegi, aga enne nende korterist läbi, et nende asjad ka ranna jaoks võtta.
Randa jõudes nagu alati on esimene jooks merre. Ma jalutasin järgi peale seda, kui asjad liiva peal olin korda sättinud ja vette jõudes mõtlesin, et nalja kah, inimene ikka harjub kõigega ja kui harjub, siis armub ka. Täpselt nii on minuga juhtunud. Ma pole kunagi olnud eriti suur päikese ja mere fänn. Nüüd aga enam ilma ei oska. Või täpsemalt, ei taha osata. Nii mõnus on lihtsalt.
Suplesime seal ja aeg möödus, poistel oli tore ning teine moment tundsin, kuidas mingi asi vasaku jala reie pihta läks ning sellega kaasnes kohutav kõrvetav valu. Päris ausalt, niimoodi kiljatasin, et rannavalve kutid ka püsti korraks tõusid. Aga see polnud veel kõik, seejärel läks mingisugune asi parema jala sääre pihta, täpselt samamoodi kõrvetav valu. Ah, käige seenele, ma lähen välja ja ega väga vabatahtlikult ei läinud seejärel rohkem vette.
Suplesime seal ja aeg möödus, poistel oli tore ning teine moment tundsin, kuidas mingi asi vasaku jala reie pihta läks ning sellega kaasnes kohutav kõrvetav valu. Päris ausalt, niimoodi kiljatasin, et rannavalve kutid ka püsti korraks tõusid. Aga see polnud veel kõik, seejärel läks mingisugune asi parema jala sääre pihta, täpselt samamoodi kõrvetav valu. Ah, käige seenele, ma lähen välja ja ega väga vabatahtlikult ei läinud seejärel rohkem vette.
Carlos hakkas mingist momendist basseini tahtma. Üritasin talle küll öelda, et natukene tuleb rannas olla, siis lähme basseini ja siis koju. Mis tagas küll paari minutilise rannas mängimise hetke, kuid seejärel tuli jälle, et tahab basseini. Marc aga see vastu ei tahtnud. Manuel pakkus välja, et nad jäävad ise Marciga randa ja ma võin Carlosega basseini minna. Niimoodi me siis läksime. Kahekesi, teised kõik jäid randa. Aga ega mitte üks minek ei lähe nii lihtsalt. Esimesena jooksis meie juurde Blanca: "Carlos, kuhu sa lähed? Kas sa lähed ära?" Carlos: "Ei, ma ei lähe ära, ma lähen basseini." Väga lihtsalt pandi asi paika ja edasi me läksime. Kuni Consumi juures oleva sebra juures olid Gaby sõber, kes ka küsis Carlose käest, et kuhu minek. Carlos ei tundnud alguses teda ära ja kui hiljem ära tundis, siis teatas, et koju ei lähe, basseini läheb.
Olime täitsa tükkaega basseinis, otsisime neid kummipulki põhjast, kord otsisin mina ja kord otsis tema. Lõpuks jõudsid teised ka rannast kohale ning otsisid veel kummipulki. Kella 14 paiku saime koju. Vahetasime märjad riided kuivade riiete vastu ning söögitegemine võis alata. Pasta peekoniga viib siiski keele alla, siiamaani alati. :)
Peale lõunasööki oli veidike puhkust ning peale seda kusagil kella 18 paiku lasime kodust jalga veidikeseks. Manuelil ja Liisil tulid sõbrad külla niiöelda väike pralle. Ei tahtnud mina väga jalgu jääda ja ei tahtnud Signegi väga seal olla. Ja väike shopingu-tuur, taas kord, võis alata. Hea selle juures oli ausalt see, et paar sünnipäeva kingi teemat sai lahendatud - i m e l i n e! Nüüd võin rahus asjad pakkida ja lennuki peale minna, sest tulekahjud (kiiremad kingi mured) said kustutatud.
Peale lõunasööki oli veidike puhkust ning peale seda kusagil kella 18 paiku lasime kodust jalga veidikeseks. Manuelil ja Liisil tulid sõbrad külla niiöelda väike pralle. Ei tahtnud mina väga jalgu jääda ja ei tahtnud Signegi väga seal olla. Ja väike shopingu-tuur, taas kord, võis alata. Hea selle juures oli ausalt see, et paar sünnipäeva kingi teemat sai lahendatud - i m e l i n e! Nüüd võin rahus asjad pakkida ja lennuki peale minna, sest tulekahjud (kiiremad kingi mured) said kustutatud.
Alustasime oma ringkäiku mere äärt pidi ning jalutasime lõppu välja. Seejärel jalad puhtaks ning kaubatänavatele. Ma ei jõua enam neid tänavaid pidi tatsata. Mul ausalt öeldes pole enam vaja ka midagi, mille järgi mul hing ihkaks. Seega järgmised päevad on rahulikud mere äärt pidi tatsamise päevad.
Paar väga head "rebajast" ehk allahindlust sai leitud. Korralikud hispaania baleriinad 5euri, silm ka ei pilkunud selle peale ning täitsa lahe ja mõnusalt istuv pluus 6 euri. Ja siis lisaks need mu salajased kingitused, mille üle on mul eriti hea meel. Vähemalt on nad natukene erilised ja Hispaaniast. :)
Peale seda esimest shopingu tiiru, käisime banaanipoest läbi ja võtsime Banaani. Jah, suure tähega banaani. Nimelt on siin kahte sorti banaani. Üks on platano ja teine on banaan. Esimene on üldjuhul Kanaaridelt ja teine on kas kusagilt mujalt või Hispaania oma toodang. Esmene on siis see, mille puhul mina seda mõnusat banaani maitset ei tunne, teise puhul aga eile sulasin täiesti. Seega ei ole banaan banaani maitseta, vaid platanol pole banaani maitset. Nii pidi käivad siin asjad siiski.
Peale seda esimest shopingu tiiru, käisime banaanipoest läbi ja võtsime Banaani. Jah, suure tähega banaani. Nimelt on siin kahte sorti banaani. Üks on platano ja teine on banaan. Esimene on üldjuhul Kanaaridelt ja teine on kas kusagilt mujalt või Hispaania oma toodang. Esmene on siis see, mille puhul mina seda mõnusat banaani maitset ei tunne, teise puhul aga eile sulasin täiesti. Seega ei ole banaan banaani maitseta, vaid platanol pole banaani maitset. Nii pidi käivad siin asjad siiski.
Sel ajal, kui banaani sõime, astus ligi üks mees, kostümeeritult ja andis väikese lipiku. Muidugi ma tegin targa näo pähe ning lootsin, et asjale pihta ka saan. Üllatus-üllatus, kaks kuud mõjub päris hästi. Eilsest algas siis keskaja festival Culleras. Kestab kuni 31. augustini. Iga õhtu kella 19 kuni kella 1 öösel. Selle reklaamlehekese järgi tundus üsna selline mitte midagi ütlev üritus.
Viskasime ka siis peale puhkepausi sellele festivalile pilgu peale. Tegu sarnase üritusega nagu meil on Hansapäevad Viljandis. Ainult tunduvalt väiksem ja lühem (ei kesta tervet nädalavahetust, vaid ainult 6h päevas on avatud). Aga lõbustused lastele oli küll tippude tipp. Mitte üks asi ei läikinud, vaid kõik oli korralik puidust teema. Mängud, mis olid kõikidele pandud, olid ka väga vahvad (trips-traps-trull, male jne). Isegi kohalik Merlin oli välja tulnud oma trikkidega. Igasuguseid kauplejaid oli - maiustuste letid, seemnete letid jnejnejne. Väga-väga palju oli vaadata. Ja ega ka loomad ei puudunud, olid olemas linnud, ponid ja kaamel. Lindudega sai pilti teha ja kaamli ja hobustega sai sõitu. Hea raha eest muidugi.
Peale festivali väisamist oli aeg kodu poole tagasi tatsuda. Aeg oli lennanud nagu linnutiivul. Viuh ja läinud. Natukene korraks puhkasime jalga. Rääkisime paar sõna juttu. Sain mina väga valesti aru Signest ja tema mõttest. Välja vabandada ma ennast vist ei suutnud. Teemaks oli siis hispaanlased ja nende suhtumine võõrastesse. Tema oli Liisiga sel teemal rääkinud ja Liis olevat öelnud, et hispaania inimesed ei ole väga sellised, kes lähevad ise uurima, et kellega tegu või kes oled jne. Nemad ootavad ikka nii, et sina ise lähed nende juurde ja annad alguse. Mu nägu tegi selle peale kohe kümme tiiru, ei saanud mina aru. Nii palju, kui me väljas käinud oleme, on ikka meie juurde tuldud ja kutsustud oma seltskonda, mitte nii, et meie lähme kellegi juurde ja küsime, kas me tohime tulla. Point siis oli selles, et mina arvasin, et see jutt, mis Signe rääkis käis kõigi Hispaania inimeste kohta, kuid tegelikult mõtles ta keskealisi ja vanemaid, et õhtuti väljas käies baarides, pubides jm, et see on teine süsteem. Okei, vahel võib endale lubada ka mitte arusaamist. Läks nihu veidi. Aga pole hullu, alati ei saagi kõigest ülihästi aru. Ma jään jätkuvalt selle juurde, et hispaanlased on toredad, sõbralikud ja lahedad inimesed.
Jalutasime ranna kaudu ka koju tagasi. Ikka korduvalt leidsin ennast mõttelt, et ilmselgelt jään seda kohta igatsema ja eriti mererannas jalutamist. Lihtsalt kena ja kena ja veel kord kena!
No comments:
Post a Comment