Uuuuuuuuu, Bioparc

Täna oli niii-niii-niii tore tore tore päev. Üle pika aja oli öösel jahe toas. Korraks käis mõte peast läbi, et kas tõesti sajab vihma.. Ja samuti avastasin ennast mõttelt, et pidime see nädal koos perega Bioparci minema ning leppisin endaga kokku, et kui koos nendega ei lähe, siis ei juhtu ka midagi. Esimese asjana, mis uksest välja astudes mind ootas, oli vihm - õhk oli nii värske üle pika aja. Lausa nauditav mõneks sekundiks ja ega kaugele ei jäänud ka mõte, et kus see päike nüüd on.. Ei taha vihma enam. Nii paljuks sellest siis rõõmu jätkus. :)

Pere juurde jõudes, arvas Clara, et täna on ideaalne päev Bioparci minekuks. No ma olin valmis! Igatahes, väga hea uudis! Nii kaua oodanud seda. Ilm oli ideaalne selleks. Marc muidugi arvas, et ta ei taha ikka minna, kui vihma sajab. Ülejäänud arvasid siiski, et ilm minekuks hea. Lisaks ühinesid meiega Blanca ja Hugo ning nende ema. Nagu ma plaanist aru sain, siis päeva veedame Bioparcis ning lõuna sööme ka siis kusagil seal, vist. Meie seiklus algas kell 10.30 sõiduga Valencia poole.

Cullerast Valenciasse on enamvähem 42 km ning sõiduks kulub kusagil pool tundi. Kella 11 paiku olime kohal ning siis oli juba järjekord päris korralik. Seisime järjekorras oma 20-25 minutit. Claral, Gabyl ja Marcil on aastased passid Bioparci ostetud, millega saab ükskõik kui palju sisse ja välja käia aasta jooksul. Olin valmis ise oma pileti ostma (mäletate küll, kuidas ma halasin, et nii kallis, aga kaelkirjakute nimel olen nõus), kui kassasse jõudes selgub, et kui aastase passi omanik ostab teistele pileti, kellel ei ole passi, siis kaasneb sellega -50% allahindlust. Päris tore kokkuhoid, positiivne üllatus kõigile. Kassast lisaks pääsmetele saime ka kaardid, ilmselgelt ma tahtsin endale ka ühte.

Park on jagatud kolmeks suuremaks osaks. Kõige suurem on savann, siis peaks olema vihmametsad ning kõige pisem on Madagaskar. Tundub suur ja meeletult lai, kuid tegelikult väga kompakne ja väga ägedalt ülesse ehitatud - hakkad jalutama ja jalutadki kogu pargi kenast läbi, ei pea pea laiali otsas ringi ratast tuiskama, et kuhu nüüd minna ja mida olen näinud ja mida ei ole näinud. Lisaks on kõik aedikud - jah, just aedikud, loomad on vabalt suurtes aedades - mitmest küljest inimestele nähtavaks tehtud. Mis mulle eriti meeldis, oli see, et ühesuguste elutingimustega loomad on ühes aedikus nt ninasarvikud ja sebrad, jõehobud ja krokodillid. Hoiavad küll natukene eraldi üksteisest ja tegelevad oma tegevustega, aga väga lahe lahendus. Hea näha, kuidas loomad üksteisega hakkama saavad, kuidas suhtlevad jne. Ja üldiselt pargi kohta, väga mõnus oli jalutada, ei olnud sellist mõttetut tühja ruumi, kogu aeg oli midagi vaadata, kõik oli seotud. Pargis olid igal pool kõlarid, kus kostus kogu aeg linnukeste siristamist. Kõikides veekogudes (tiikides) olid sees kalad. Lihtsalt imeline! Pean mainima piltide kohta seda, et mu parim kaamera on ilmselgelt minu telefon ning pildid olid palju väikesed ja üsna õnnetuks tegi fakt, et ma ei saagi jagada seda ilu, mis seal oli loomade näol, kuid õige fototöötluse programm aitas välja, sain osad loomad lähemale tuua! Jess!

Aga, et kõigest natukene räägitud saaks, siis tasub alustada algusest, A-st ja B-st ikka. Kõige pealt külastasime Madagaskarit. Esimeste iludustena olid flamingod. Tõeliselt puhtad ja kena sulestikuga. Pealt heleroosad ja alt mõnusad fuksia tooni. Üks tüüp magas ka, ühe jala peal, probleemideta. Kala läks pihta - ei kukkunud ümber - nii kõva vend lihtsalt!

Järgmiseks ootasid meid leemurid. Leemurpätid istusid puu otsas ja vaatasid oma suurte silmadega otsa, mõni hüppas teise oksa peale ka. Põhimõtteliselt võiks leemur sulle õla peale tulla, kui ta nii julge oleks. Mingit tara inimeste ja leemurite vahel ei ole. Külastaja lihtsalt jalutab nende keskel. Muidugi töötaja on alguses vastas ja ütleb range sõnaga, et ei sööda ja ei paita loomi. Suhteliselt loogiline minu arust. Lisaks leemuritele olid ka väikesed erinevad linnukesed ringi siblimas. Kõige aktiivsemalt lendasid oksalt oksale musta-valge triibusabalised leemurid eks nad vist Madagaskari leemurid ole kõik lõpuks.

Edasi tuli esimene kord, kus ma nägin erinevaid loomi koos. Olid mingisugused sõralised ning ahvid - paavianid ja paar teist liiki oli ahvidest veel seal. Loomad hoiavad omavahel distantsi, ei roni üksteisele selga. Kui teisele poole jõudsime, siis üks teist liiki ahv oli väga tuimalt kohaliku tuvi endale lõunasöögiks võtnud. Lihtsalt näris seda seal.

Vahepeal oli tunneli laadne asi. Ja selle sees olid väikesed aknad paarile maole ja väikesele krokodillile. Ahjaa, saarmas oli ka seal olemas, magas oma nurgakeses.

Seejärel järgmine äge seltskond loomi. Lehmad ja sead koos. Nendel oli ikka väga lõbus seal. Sead lendasid ringi tolm järel, lehmad olid oma sarvedega eriti uhked. Jah, ei julge liigi nimesid nimetama hakata, pärast panen puusse ja silmad häbi täis. 

Ja siis nad tulid. Kõige ägedamad kiisud üldse! Leopardid. Nii tavaline täpiline, kui ka must. Clara ütles, et ta pole kunagi neid kahte koos niimoodi näinud. Tuli välja ka miks, nad koos käisid - lapsi tegid - jah, kõigi silme all, lastel oli huvitav miskipärast. Aga loodus on loodus ja tegusid tuleb teha! Claraga arutasime, et huvitav küll, mis neist saab, kas sealt tuleb üldse pisikesi - a r v a s i m e, et erinev liik. Kuid tasub tahvleid lugeda. Tuli välja lihtne tõsi asi, et liik on 100% sama, musta leopardi näol on tegu lihtsalt geeni mutatsiooniga, kuna nad elavad tavaliselt sügavamal metsas ja selline kasukas lihtsalt peitub paremini loodusesse ning kuldne/kollane on rohkem kõrbete alal, siis tema saab seal paremini hakkama - ökoloogiast peaks ometi seda teadma, aga leopardide kohta ei teadnud, kuid nüüd tean! Nii targaks sain täna. Loomad on lihtsalt tõeliselt ilusad ja elegantsed.

Ilusate kiisude juurest jõudsime edasi suurte ahvide juurde. Šimpansid olid olemas, kuigi peidus. Gorillasid on keegi veel näinud. No ägedad elukad. Peab mainima, et sarnasusi inimesega on rohkem kui üks. Oli aega neid veidi jälgida ja neid oleks võinud jälgima jäädagi. Liigutused ja tegevused sarnanesid meie omadega ikka väga. Suur isane peaks kirjutise järgi olema kusagil 170cm kõrge. Elukas! Neil oli suur-suur ala kasutada ja neid ei olnud seal üks või kaks, mina sain kokku neli, aga teadjad väitsid, et neid peaks seal rohkem olema. Teisel pool oli ka paar gorillat ning mõned pisikesed ahvid. Üks otsustas, et näitab oma pepsi ka mulle - ju arvas, et tuleb ägedam pilt.

Peale ahve ja gorillasid oli krokodilli aedik.. Nina nägin, muud ei midagi. Mõtlesin, et normaalne. Ja Marc juba näitas, et alla minek. Mu üllatus oli suur, kui krokodilli nägi alt poolt ka - ujumas ja sukeldumas. Muidugi, ei saa unustada neid imekauneid suuri jõehobusid. Esimest korda nägin, nagu paljusid loomi. Ma ei oska neid võrreldagi millegagi peale jõehobude. Massiivselt suured. Nende lõugade vahele jääda küll ei taha, missest, et nad telekas väikesed tunduvad, uskuge mind - nad pole väikesed! Krokodilli ja jõehobu pepsiga sain ka pildile, kogemata - peegelduse kaudu - ups!

EKS ikka, andke loomadele, siis süüa, kui mina seal olen. Nii oligi, tagumike rida. Kelle tagumike? Hea küsimus, eks ikka elevantide. Õnneks ma olen Tallinnas elevante näinud, seega kõige hullem polnud. Ma aind lootsin, et kaelkirjakutega samamoodi ei ole. Siinkohal mõtlen seda, et nemad söövad ja mina vaatan nende tagumikke. Päris populaarne koht pepside vaatamiseks, ma mõtlen. :)

Selleks ajaks oli meil enamvähem pool Bioparcist läbi käidud, kui kohale jõudsid Hugo, Blanca ja nende ema. Olid järjekorras oodanud rohkem kui pool tundi. Ei imesta üldse, ilm oli tegelikult imehea, et loomadele külla tulla. Jätkasime oma tuuri Savanni loomadega.

Kõige esimeses aedikus ootas meid jaanalind ja mõned pisikesed linnud veel. Ma arvasin, et oligi kõik. Kui ma lõpuks süvenenud olin, avastasin sealt ka ninasarvikud ja sebrad. Hästi, ütleks selle peale! Lisaks neile leidus ka paar marabuusid.

Vahepeal oli nõndanimetatud tühjus. Loomad olid palavuse eest ikkagi peitu pugenud. Ühes aedikus pidid olema ööloomad. Väljast neid ei näinud. Hüaanid leidsime varjust ja peidust.

Öötegelaste tarvis oli tehtud tunnel, kus kaudu nägi nende pesadesse sisse. Ühed tegelased tudusid niimoodi, et ühel olid jalad taeva poole. Lisaks nendele tegelastele sai seal veel näha, kuidas närilised endale urgusid kaevavad, millised pisikesed pojad on.

Tunnelist välja tulles ootasid ees mangustid ja termiidid. Manguste oli erinevaid liike ja minu meelest olid nad kõige aktiivsemad ka üldse, asjatamise suhtes. Kogu aeg oli neil vaja midagi teha ja kuhugi minna või kedagi vaadata. Peale neid kohe oli üks gaselli pere, kelle liik on väljasuremise ohus. Nägid välja nagu gasellid, aga värvid olid teised lihtsalt.

Minu kaua-kaua-kaua oodatud lemmikud saabusid lõpuks. Üritasin ikka maiuspalaks neid jätta! KAELKIRJAKUD! Mina ei tea ausalt, mis teema mul nendega on. Ma tean, et see sai alguse siis, kui Facebookis käis mingisugune mäng, et kui valesti vastad, siis pead enda profiilipildiks kaelkirjaku panema. Tegin omast arust nalja, et võtan inglise keeles lugemiseks raamatu kaelkirjakutest, et teada saada, mis nad sinna facebooki ronivad. Naljast sai see, et nad köitsid mind oma olemusega väga palju. Neid on niii palju ilu ja salapära, graatsiat ja võimsust! Lihtsalt lahedad ja suured ja vägevad! Ma võin nüüd südamerahuga lastelastele rääkida tulevikus, et olen kaelkirjakuid oma silmaga näinud! Kõige vägevam pilt, mis nad mulle pakkusid oli see, kuidas nad jooksid. Täiesti lõpp, lihtsalt aeg luup käis. Vägev! Mul ei saa nendest kunagi küllalt. Tõsi asi oli see, et täitus see, mis ma elevantide juures kartsin - kaelkirjakud sõid samamoodi. Pildid said sellegi poolest tehtud ja imetlesin neid ka nii palju, et seltskond jõudis eest ära minna.

Kui lõpuks kätte saime, siis olid nad jõudnud järjekordselt mangustide pesani. Need olid küll vahvad sellid, tulid lausa suhtlema.

Lõvid. Alguses tundus, et aedik oli täitsa tühi. Loomad olid lihtsalt päikese eest varjus.. Clara rääkis, et vahel isane jookseb mööda aeda ringi, vahel möirgab. Eks muidugi, ilus oleks see ära näha kunagi, kuid tuleb asu anda. Ilm võis pilves olla, kuid sellegi poolest oli temperatuur kõrge.

Meie ring sai sellega läbi. Möödusime veel elevantidest ning seejärel läksid Blanca, Hugo, nende ema, Carlos, Marc ja Gaby uuele ringile, sest kolmel esimesel oli pool parki veel nägemata. Ma tahtsin lihtsalt korraks istuda ja olukorda nautida. Mingi tobe naeratus oli kogu aeg peas, nii võrd äge ja tore oli kogu ettevõtmine lihtsalt! 

Nautisime seal siis, koos linnukestega. Milleks palgata koristajaid, kui linnud saavad sama tööga täitsa vabalt hakkama - nokkisid kõik saiatükid jm laudade ja toolide alt ära - puhas vuuk! Tegin aega parajaks kingipoes. Pehmeid mänguloomi igasuguseid suuri ja väikeseid, pehmeid ja plastikust. Plaan oli alguses niisama ringi vaadata, aga kui avastasin pikkade jalgadega Kirjaku, siis ega ei suutnud küll selleta minema minna - tuli kaasa! Lisaks leidsin vennale ja empsile armsad võtmehoidjad, et siis võtmed oleks hoitud!

Mingiks momendiks hakkasin tundma, et tegelt kõht tahaks juba süüa. See plaan enam ei toiminud, et sööme seal samas. Gaby oli erinevaid kohti proovinud, aga osad on kinni, sest homme on mingisugune püha Hispaanias. Maandusime lõpuks nende sõprade restoranis TonyRoma's. Ameerika restoran. Ja seda sõna otseses mõttes. Burgerid, ribid ja salatid + magustoidu valik. Peab mainima, et kui sõprade kaudu käpp sees, siis mõni kord saab niimoodi söömas käia, et maksad ainult toidu eest. Joogid ja magustoidud on nende poolt. Armas mu meelest!

Toidust lähemalt. Gaby telefonis on pilt toidust ka ehk kunagi saan selle ka siia lisada. Läksin kindla peale, tellisin kolme juustu burgeri. Kindel valik oli hea valik. Söömisest on möödas peaaegu 8h ning mul on sellegi poolest kõht täis veel. Burger, oli lihtsalt suus sulav ja parim, mis ma siiamaani saand oma elus olen! Pihv oli seal sees nii mõnusalt mahlane - super luks. Eks ma kellegil ajasin praegu isu ilmselt peale, aga ma lihtsalt pean selle kirja panema. Kuna mu burks oli nn väike, siis kõrvale tulid ka friikad. On eks, väike, ma küll ei mäleta, et see väike oleks olnud. Pool burksi söödud ja kõik. Rohkem poleks vaja olnud, aga see selleks, burger oli hea ja mõttejõuga sai kõhus ruumi juurde tehtud.

Magustoiduks valisin "cheesecake'i" - ma rohkem ei ütle mitte midagi, ma pole nii head varianti sellest koogist veel saanud. Lihtsalt parim. Ja kõht on lihtsalt rohkem kui täis ning meel hea söögikogemuse võrra rikkam. Kõht kogemuse võrra - Ameerika restoranis saab liiga palju süüa. 

Arva kohta nii palju, et ega odav ei olnud. Kogu kamba peale 4 last ja 5 täiskasvanud 109eurot sealjuures tuleb meenutada, et magustoidud ja joogid olid "invite" ehk omanike kutsutud külalistele tasuta. Massiivselt hea kogemus toidu poolest.

Sõit kodu poole, pool tundi puhkust ning seekord otsustasin, et lähen Clara ja Carlosega kaasa. Clara läks sõbrannale kõrval asuvasse linna külla, et tema poeg Sergio ja Carlos saaksid tivoli-laadses asutuses ringi hüpata ja mängida. Linna nimi oli Tavernes. Väike koht, väiksem kui Cullera. Minule see vastu tundus, et seal oli palju rohkem noori inimesi ringi liikumas, kui Culleras. Clarale seda mainisin, siis ta arvas, et ehk tundub nii, sest koht on ka palju palju väiksem. Tavernes on Cullerast järgmine linn ning Culleras rannas olles näeb Tavernese ilusasti ära. 

Õhtu möödus meeleolukalt, väga tore oli. Päev igati korda läinud. Enne koju minekut, võtsime Marci ja Gaby rannast peale. Marc autosse jõuab räägib midagi "beach" ja Cristiano Ronaldo. Mis te selle peale teinud oleksite? Mina igatahes panin 1+1 kokku ja küsimus oli: "Cristiano Ronaldo in the beach, here? What?" Nali minu kulul, tegelikult Marc sai lihtsalt selle mehe kleepsu - siin populaarne see kleepsuraamat, jalgpalli-teemaline, Liga on nimeks, kuhu pead saama kõik mängijate kleepsud kokku.