Algan eilsest (17.08). Üsna selline pühapäevane päev oli. Natukene rannas ja natukene jalutamas linna peal. Ja mõelda oli aega. Millest mina pühapäeval mõtlesin? Ma mõtlesin sellest, missuguses järjekorras ma süüa peaksin esmaspäeval tegema. Millest oleks mõistlik alustada, mis võtab kauem aega ja mis saab kiiremini valmis. Ise ka ei uskunud, kui väga ma seda söögitegemise momenti ootasin.
Terve tänase (18.08) päeva ka veel ootasin seda hetke, kui lõpuks kell 18 kukkus ja ma saan oma söömat ette valmistama hakata.
Kuid ega tänane päev kell 18 siis ei hakanud, ikka algas varem. Eile õhtu saabus meile ka külaline Gaby õde Marga. Kaks ööd ja kaks päeva veedab meie seltsis. Alguses pidi täna tulema, aga kuna Marc ja Gaby käisid jalgpalli vaatamas Valencias eile, siis ta otsustas ka, et tuleb koos endega juba siia. Mina nagu ikka pidin minema kell 9 nende juurde ja ma mõtlesin, et neil multikad käivad ja sahkermahker toimub, kui mina uksest sisse astun, aga reaalsus oli see, et kõik magasid ja nägid alles oma teist unenägu, kui mina toimetama hakkasin. Marc oli kõige esimesena üleval ja siis Marga ning Carlos väikese unekotina kõige viimasem.
Kõik on hea seni kaua kuni mängid Wiid ja kodutööd ei maini. Oli täna, siis taaskord selline vähe kehvem päev, kus tunned, et täitsa lõpp. Võimled ogaraks ennast, et poissi sinna vihiku taha saada ja siis ta teeb selle lihtsalt 5 minutiga ära. Poiss on tark ja kaval, tähelepanu tahab saada, muud hullu ei ole. Carlos see vastu oli täna nagu väike päike, säras igal pool ja igal ajal.
Rannas oli täna selline jahedam ilm. Mõnus oli. Vesi oli värskendav, aga jahe tuul rikkus selle mõnu ära. Lisaks viimased paar päeva on mingi teema hoovustega. Rannavalve on inimestega meeletult hädas. Laupäeval jalutamas olles nägin, kuidas rannavalve reaalselt mööda ranna äärt edasi tagasi jookseb ja rahvast üritab välja veest saada. Punane lipp oli üleval, aga inimesed isegi ei liigutanud ennast. Clara rääkis, et laupäeval oli rannavalve juba üleni vees ja ajas inimesi välja. Mina ei mõista, kas inimesed ei saa aru või ei taha aru saada, et nende endi pärast on see rannavalve seal rannas. Ning täna - nägin rannavalvet töötamas ka, mitte päikest võtmas oma tornis. Täpselt aru ei saanudki, mis seal toimus või ei toimunud, aga mõlemad mehed oma "baywatch" jooksuga panid vette, oranžid ujukid kaelnas, kellegagi nad midagi seal sahkerdasid ja kui tagasi kaldale jõudsid, siis polnud neil kedagi kaasas. Ma ise arvan, et võib-olla mingi hoovuse teema viis vanemad inimesed ehk liiga kaugele ja siis rannavalve tõi nad madalamale tagasi.. Aga no, see on ka ainult minu oletus. Peale seda ehitasime veel liivalossi ja tundsime ennast mõnusalt.
Kuid ega tänane päev kell 18 siis ei hakanud, ikka algas varem. Eile õhtu saabus meile ka külaline Gaby õde Marga. Kaks ööd ja kaks päeva veedab meie seltsis. Alguses pidi täna tulema, aga kuna Marc ja Gaby käisid jalgpalli vaatamas Valencias eile, siis ta otsustas ka, et tuleb koos endega juba siia. Mina nagu ikka pidin minema kell 9 nende juurde ja ma mõtlesin, et neil multikad käivad ja sahkermahker toimub, kui mina uksest sisse astun, aga reaalsus oli see, et kõik magasid ja nägid alles oma teist unenägu, kui mina toimetama hakkasin. Marc oli kõige esimesena üleval ja siis Marga ning Carlos väikese unekotina kõige viimasem.
Kõik on hea seni kaua kuni mängid Wiid ja kodutööd ei maini. Oli täna, siis taaskord selline vähe kehvem päev, kus tunned, et täitsa lõpp. Võimled ogaraks ennast, et poissi sinna vihiku taha saada ja siis ta teeb selle lihtsalt 5 minutiga ära. Poiss on tark ja kaval, tähelepanu tahab saada, muud hullu ei ole. Carlos see vastu oli täna nagu väike päike, säras igal pool ja igal ajal.
Rannas oli täna selline jahedam ilm. Mõnus oli. Vesi oli värskendav, aga jahe tuul rikkus selle mõnu ära. Lisaks viimased paar päeva on mingi teema hoovustega. Rannavalve on inimestega meeletult hädas. Laupäeval jalutamas olles nägin, kuidas rannavalve reaalselt mööda ranna äärt edasi tagasi jookseb ja rahvast üritab välja veest saada. Punane lipp oli üleval, aga inimesed isegi ei liigutanud ennast. Clara rääkis, et laupäeval oli rannavalve juba üleni vees ja ajas inimesi välja. Mina ei mõista, kas inimesed ei saa aru või ei taha aru saada, et nende endi pärast on see rannavalve seal rannas. Ning täna - nägin rannavalvet töötamas ka, mitte päikest võtmas oma tornis. Täpselt aru ei saanudki, mis seal toimus või ei toimunud, aga mõlemad mehed oma "baywatch" jooksuga panid vette, oranžid ujukid kaelnas, kellegagi nad midagi seal sahkerdasid ja kui tagasi kaldale jõudsid, siis polnud neil kedagi kaasas. Ma ise arvan, et võib-olla mingi hoovuse teema viis vanemad inimesed ehk liiga kaugele ja siis rannavalve tõi nad madalamale tagasi.. Aga no, see on ka ainult minu oletus. Peale seda ehitasime veel liivalossi ja tundsime ennast mõnusalt.
Tagasi tulles oli mul paar tunnikest aega, et ennast mõnusalt tunda enne, kui kokkamiseks läks. Siestad on ausalt ühed mu lemmikud asjad päevas juba vaikselt, fiestadest ärme üldse räägi - ilma nendeta oleks elu igav. Alguses oli väga harjumatu, kui lihtsalt ongi nii, et paus, miski ei toimi ega tööta, puhkad! Nüüd juba tunned, kuidas peale lõunasööki natukeseks lihtsalt peab pikali viskama. Pärast palju rohkem energiat.
Peale oma siestad võtsin oma kaks asja ja läksin Clara ja Gaby juurde. Ja tee peal nii muuseas jäi ette nn korjastajakäru, mida küll mina rohkem peaksin poekäruks, sest seda ta tegelikkuses ka on. Ju on odav ost. Consumis süsteem selline, et paned euro sisse ja saad oma käru, et poodi minna. Mis ma tähelepannud olen, üleval parklas ega sees parklas kaameraid ei ole, seega põhimõtteliselt, pane oma euro sisse ja jaluta käruga minema. Okei, tegelikult ma ikkagi ei tea, kuidas need kärud saadud on - vahel on tore fantaseerida. Ma pole mitte kordagi näinud oma kortermajade peal korralikku koristajakäru, reaalselt, kõik ongi poekärud. Ju on odavam.. Ju nii need asjad siin käivadki nii, sest olgem ausad, kokkuhoid on ikkagi kokkuhoid!
Jõudsin täpselt sellel hetkel sinna, kui Clara ja Marga hakkasid randa minema. Ajastus on täpne. Oma söögivalmistamisega alustasin tegelikult juba eile. Uurisin ega ei ole ühte ega teist abivahendit - vaja oleks läinud lihahaamrit ja visplit. Lihahaamrit ei saanud, aga vispel ületas küll igasugused ootused - elektrooniline, pidin ära armuma lihtsalt! Hea asi. Lihahaamri asendas alguses suure noa mõte, kuid kõigest samm-sammult.
Menüüs oli siis šnitsel ananassi-šampiljoni-juustu kattega, ahjukartul, kaste ja salat. Esimesed ettevalmistused sai pühapäeval tehtud. Riivsaia tegin ise, esimest korda. Eks muidugi, ei ole raske, aga kui Eestis tead 100%, et lähed poodi ja seal on see olemas, siis siin ei saanud ma sellele nii kindlaks jääda. Riivsai tuli välja ilus ja vägagi selline, milline olema pidi. Väljaarvatud muidugi see, et minu sõrmed oleksid kiivrit tahtnud saada.
Täna alustasin kartulite keetmisega. Teie tehke ahjukartuleid ja praekartuleid nii nagu teie tahate, kuid mulle meeldib mõlema puhul enne kartulid ära keeta (praekartuli puhul peaaegu valmis ja ahjukartuli puhul pooleldi valmis, sest viimased veel ahjus küpsevad). Maitse asi, aga mulle maitseb nii paremini. Kartulid keedetud, jäid need jahtuma ning ahju ootamist minema.
Edasi tuli see lahe osa. Lihahaamrit ma Clara käest ei saanud. Küsida ju võis, et äkki neil ikka on, aga ei olnud. Googeldasin ja uurisin empsi käest, et mis lihahaamrit asendaks. Emps ja Google mõlemad soovitasid suurt nuga. Nii ma sellega mätserdasin alguses. Minu jaoks ei toiminud - tunnistan, vähese harjutamise viga ilmselgelt või siis mugavus, kuna haamer on alati käepärast olnud. Aga ega midagi, targa pilguga ringi vaadates ei jäänud midagi silma ette, mis kohe sobinud oleks. Loogika läks aga kiviaega ning nii see siis edasi toimis. Vägagi käepärase kivi leidsin, pesin ära ilusasti ja mässisin toidukilesse. Ikka korralikult, oma viis kuus kihti - puhas kile raiskamine, aga ikkagi, parem nii. Ja toimis nagu miška, täpselt nagu mul vaja oli.
Vahepeal koristamine ning edasi tegin valmis muna ja maitseainete segu, riivsaia aluse panin valmis ning panni ka kuuma. Liha muna sisse ja seejärel riivsaia sisse ning edasi pannile. Keera külge, prae kuldpruuniks ja edasi kaussi. Kerge. On tõesti kerge. Aga tegelikult, kui ikka retsept/Google ütleb, et peale igat praadimist tuleb panni pesta, siis tuleb ka seda teha. Ma ikka lootsin, et pääsen, aga ei pääsenud ma midagi. Esimene lihatükk tuli imeilus ja teine tuli nagu mingi ära kõrbenud asi. Õppetund selge ning edasi peale igat praadimist pesin nagu nõudepesumasin seda panni. Kuid seda kõike ainule parema tulemuse nimel, lihatükid tulid imeilusad ja kenad!
Ma mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, 8 lihatükki kiirelt ära paneerida ja praadia. Käki tegu, aga reaalsus näitas ikka midagi muud. Võttis aega, mis ta võttis, kuid asja sai. Lihad valmis, läksid kartulid ahju. Oliiviõli ahjuvormi põhja, kartulid, maitseained ja oliiviõli veel peale ka. Ma pole kunagi eriline õlifänn olnud, kuid tänasest vist tasub olla. Kartulid tulid imemaitsvad ja head kõrbedad.
Sellel ajal, kui liha valmis ja kartulid ahjus, tegin salati ning panin selle taldrikutele. Ikka nii nagu Eestis kombeks on. Siin süüakse salat eraldi eelroana või pannakse üks taldrik kõigi inimeste peale ning igaüks võtab siis seda, mis talle sealt meeldib.
Lükkasin kogu aeg edasi kastme tegemist. Teadsin ju kohe algusest, et ega sealt mingit head nahka ei pruugi tulla, kuna piim pole piimamaitseline ja ega see paarsada milliliitrit 18% rasvasisaldusega söögikoor ka väga arvatavasti ei aita. Mida aeg edasi, seda kiiremini tuli selle kastme tegemise peale mõtlema hakata. Kell tiksus ka juba sinnamaale, et rahvas hakkab rannast tagasi jõudma. Võtsin kätte ja ära tegin. Retsept lihtne 0,5sl võid, 0,5sl jahu ja 0,5kl piima inimese kohta. Toimib hästi ja üllataval kombel kastmel oli küll keemiapiima maitset õrnalt, kuid sool ja pipar aitasid kõvasti ning kartuli ja lihaga polnud väga midagi tunda.
Rahvas koju voolama hakkas, tulid kõik muidugi järge mööda uudistama, et mis teed ja kuidas läheb ja kas saab aidata jne. Küll pidi hästi lõhnama ja küll kiideti. Hea tunne tegelikult. Viimane samm lihaga veel teha - shampiljonid, ananass ja juust. Ma piisavalt mugav. Võiks panna šnitsli koos pealistega ahju, kuid milleks siis välja on mõeldud mikrolaineahi? Kaks korda kaks taldrik ja liha ning mikrosse.
Vahepeal said ka ahjukartulid valmis (krrõõbedad, jess!), sai salati juurde taldrikule needki pandud. Kartulite peale kaste ja edasi otse mikrost soojad head šnitslid ananassi-šampiljonide ja juustuga!
Jah, peab tõdema, maitset ei saa piltide kaudu edasi anda. Kuid tunnistan ausalt ka praegu seda, et tegelikult on võimalik midagi kodust süüa teha ka välismaal, kus ei ole täpselt neid vajaminevaid toiduained, mis Eestis, kuid leiab asenduse ja saab kenasti hakkama. Tuleb küll teha korrektuure ja asju sobitada, kuid ongi põnevam vähemalt!
Kui ma taldrikutele toitu jagasin, siis vaatasin, et selline paras ports - ei ole liiga palju ega liiga vähe. Lauale viisin toidu, siis vaatasin teisiti, suhteliselt suured portsud tulid, kuid lihatükk oli ju omaette suurus number juba ja see muudabki toidukoguse taldrikul suureks.
Kõige tähtsam osa tuleb nüüd: Rahvale meeldis, kõigil olid kõhud täis ja arvustused olid positiivsed! Hea-hea tunne kolmekordistus! Millepärast ma ise kõige rohkem põdesin, olid väikesed Marc ja Carlos, kellest esimene tavaliselt uusi asju väga vabatahtlikult ei söö - seekord sõi ja Clara ütles, et talle maitses! Super! Aega kulus (kella 18 paiku hakkasin tegema ja kella 21 paiku lõpetasin - suuresti sellepärast, et ma uimerdasin ka ikka korralikult, paljud asjad oleks saanud samaaegselt teha, kuid milleks aega ju on), aga asja sai! Tehtud! Aa, korrata paluti kindlasti - ehk õnnestub veel korra teha, saan Clarale ka näpunäiteid anda ja polegi nii hirmvõimatu, et vahel teevad kartulit ja kastet koos šnitsliga riisi ja makaronide asemel.
Kui ma taldrikutele toitu jagasin, siis vaatasin, et selline paras ports - ei ole liiga palju ega liiga vähe. Lauale viisin toidu, siis vaatasin teisiti, suhteliselt suured portsud tulid, kuid lihatükk oli ju omaette suurus number juba ja see muudabki toidukoguse taldrikul suureks.
Kõige tähtsam osa tuleb nüüd: Rahvale meeldis, kõigil olid kõhud täis ja arvustused olid positiivsed! Hea-hea tunne kolmekordistus! Millepärast ma ise kõige rohkem põdesin, olid väikesed Marc ja Carlos, kellest esimene tavaliselt uusi asju väga vabatahtlikult ei söö - seekord sõi ja Clara ütles, et talle maitses! Super! Aega kulus (kella 18 paiku hakkasin tegema ja kella 21 paiku lõpetasin - suuresti sellepärast, et ma uimerdasin ka ikka korralikult, paljud asjad oleks saanud samaaegselt teha, kuid milleks aega ju on), aga asja sai! Tehtud! Aa, korrata paluti kindlasti - ehk õnnestub veel korra teha, saan Clarale ka näpunäiteid anda ja polegi nii hirmvõimatu, et vahel teevad kartulit ja kastet koos šnitsliga riisi ja makaronide asemel.
Nauding ja kogemus igas päevas!
No comments:
Post a Comment