Kipub paljuks minema, aga tänane hommiku poolik poistega oli tore. Hea tujuga siestale on parim minna.
Ma arvan, et saladus peitub ikka selles võlusõnas, mida ma praegu kasutama enam ei pea - hea õnn!
Randa minek jäi täna ära. Eile kokku lepitud diil - punane lipp lehvib, siis ei lähe randa ja kollase ja rohelisega võib minna. Lõppes sellega, et kui me jalutasime ranna poole ja poisid üle tee läksid oli Marc oma sõpru Las Vegase maja basseinis näinud. Ma seda kommenteerida ei julge, sest ma tean ainult Hugot ja Blancat nägu pidi. Ja edasi kuni lipu nägemiseni Marc käis ja korrutas: "Red, yellow, red, yellow etc" Aga oli roheline ja tulemus oli selline, et Marc keeras otsa ümber ja hakkas kodu poole jalutama, et tema ei taha ikka ilma sõpradeta minna ja Carlos ilmselgelt tahtis randa minna ning hakkas ranna poole minema ja kui üks hetk märkas, et Marc ikka ei tule, siis pani jooksuga Marcile järgi. Ja nii me targalt läksimegi - basseini kaheks ja pooleks tunniks.
Suplesime ja ujusime. Pildusime neid pulkasid, mis ära upuvad. Puhkasime ja sõime vahepeal. Ning mis kõige olulisem, terve suure hulga selfisid tegime.
Ja poistest ka paar pilti:
Niimoodi nad lõpuks seal kohalike majade lastega mängisid. :)
Istusin mina seal basseini ääre peal, kui üks mees, ma julgen arvata, et kusagil vanuses 35 vms, tuli jalutas meie juurde, midagi hispaania keeles rääkis, naeratas kavalasti ja ma juba rikkusin tal hea tuju ära, kui teatasin, et ainult inglise keelt räägin, et mitte raasugi hispaania keelt. Mees korraks jäi seisma ja ütles: "So with you we speak english, yes?" Mille peale ma muidugi jaatavalt vastasin ja siis ta läks oma teed, oma väikese tütre juurde. Siiamaani ei tea, mis tal mureks oli või hoopis, mis talle head meelt teha võis - jääbki vast saladuseks.
Istusin mina seal basseini ääre peal, kui üks mees, ma julgen arvata, et kusagil vanuses 35 vms, tuli jalutas meie juurde, midagi hispaania keeles rääkis, naeratas kavalasti ja ma juba rikkusin tal hea tuju ära, kui teatasin, et ainult inglise keelt räägin, et mitte raasugi hispaania keelt. Mees korraks jäi seisma ja ütles: "So with you we speak english, yes?" Mille peale ma muidugi jaatavalt vastasin ja siis ta läks oma teed, oma väikese tütre juurde. Siiamaani ei tea, mis tal mureks oli või hoopis, mis talle head meelt teha võis - jääbki vast saladuseks.
Väga imelik on nüüd mõelda, et kui kiiresti on see aeg möödunud. Ja alles nüüd ma hakkan tundma, tegelikult üleelmine nädal oli see, kui esimest korda koduselt tundsin ennast. Alles nüüd? Nüüd kui ma hakkan koju minema. Aga nali-naljaks! Vanaema pannkooke tahan juba väga väga saada!!
Teised minu korteri elanikud on täna tripil Manueli vanavanemate majja. Hommikul kella 10 paiku läksid ning siiamaani on nad ära (kell on praegu kuus). Küll nad kunagi jõuavad.. Mina seni naudin oma puhkust!
No comments:
Post a Comment