Eilset (28.07) alustasime mõnusalt ja toredalt. Käisime rannas. Poisid leidsid merekarpe. Väitsid, et neid saab süüa. Minu üllatus oli aga veel suurem, kui tuligi välja, et tegelikult ongi söödavad. Korjad merest need pisikesed liiva alt merest ülesse, pesed külmas vees ja maitsestad sidrunist pigistatud mahlaga, mikrolaine ahju mõneks hetkeks ja ongi valmis. Edasi on lihtne, lihtsalt sööd. Mikrolaine ahjus hüppavad nad ägedalt lahti.
Mis mind veel veidi üllatab on näiteks rasedatesse suhtumine. Naine peab kuni sünnituseni tööl käima, kui arst just ei ütle, et jama on ja puhkusele ei kirjuta. Lapsega saab kodus olla kuni 4 kuud. Üsna kurb võrreldes Eestiga.
Teine asi, mis ma avastasin:
Selline pilt on juba viimased 2 nädalat värava juures seisnud. Lihtsalt ootab, kuni keegi tööd tegema hakkaks. Ma hoian silma peal sellel asjal, kuna liikuma hakkab või kas üldse hakkab.
Ilmad on jätkuvalt imelised. Päike ja soojus. Vett kulub joomiseks kusagil 2-5l päevas, oleneb päevast, aga kogused on tunduvalt suuremad, kui Eestis on. Meri on soe, bassein on äge.
Krokodilliga juhtus ka midagi. Kogu aeg läheb tühjaks seistes. Võib-olla sai kuumuse käes liiga. Kõik võimalik.
Ma ei tea, kas keegi teab ka, aga ma olen peaaegu kuuaega siin olnud. Edumeelne tegelikult lausa. :) Tegin täna luuretööd ka, viskasin pilgu peale, kes uuel õppeaastal keskkonnakaitset õppima tulevad. Järeldused on järgmised: täpselt sama kirju seltskond nagu meil eelmine aasta oli, neidusid on jätkuvalt rohkem ja tuttavaid nimesid nimekirjas 1. Täitsa mõistlik, vähemalt on käpp natukene sees. :#
Kõige "toredam" on see, et Viljandis toimub folk ja mind seal see aasta ei ole. Kuid samas, mind ei ole ka ära unustatud - üks väga armas kiri ootas mind koos videoga laupäeva (26.07) hommikul Facebookis ees koos Svjata Vatra kontserti lõiguga.
Kuid tegelikult ülevaade kahest päevast. Laupäev 100% tõbine - väljas ligi 40 kraadi sooja ja mul on külm. Külmavärinad kogu üle keha. Päev otsa lihtsalt toas ja jood teed. Aknast välja vaadata ei saa, sest siis tahaks basseini või mere äärde minna. Hea sõbranna ütles reedel, et ta haigeks jäänud, siis eile teatas ta muidugi, et saatis pool mulle, aitäh! :) Kuid tänaseks veidi parem juba, vähemalt enesetunne.
Täna (27.07) on suured plaanid. Paar Eesti neidu, kes Hispaanias juba mõni aeg elanud, tulevad Cullera randa nautima, saab nendega kokku ja lõunatame linnas ning naudime päeva! Puhtalt naistekas.
Eile (24.07) oli üks väga imelik päev. Mitte halvas mõttes, väga palju uut infot sain Hispaania randade kohta teada. Ma olen kogu aeg mõelnud, et mis see meduus siis ära ei ole. Ega ta inimeste sekka ikka ujuma ei jõua. Aga eilne näitas teist suunda. Olime vees ja lapsed mängisid. Marc kõõlus krokodilliga veidi eemal ning üks hetk pistis lõugama ja nuttis paaniliselt. Jah, oli meduusi pihta läinud. Mis seal ikka. Blanca vanaisa viis ta meditsiinipunkti, pandi kreemi peale ja kogu laul. Pidid hästi tavalised olema. Kelle jaoks tavalised, kelle jaoks uus nähtus. Lisaks sellele pidid rannas veel olema tiigerkalad, mis iganes ogadega asjandused, kes liiva alla ennast vees peidavad ja siis sina rõõmsalt astud peale neile. Valu pidi kohutav olema. Hästi tore! Väga enam ei roni sinna vette vabatahtlikult. Enne sellist kartust sees ei olnud, kuid alates eilsest see siiski on olemas - ma nimetaks seda siiski ettevaatuseks.
Hommik eile algas veidi varem kui tavaliselt. Seega otsustasin, et tuleb ka siis päikesetõus ära vaadata. Mõeldud tehtud. Ja see, mis mind ees ootas.. Ei oska kirjeldadagi seda. Mind ootas ees, mitte midagi. Tühjus, ei ole seda ilusat merest tõusvat päikest. Uurisin veidi ja sain teada, et ma peaks kusagil 5km jalutama, et sellist ilusat päikesetõusu näha. Päris hea, et ma vabast ajast nii vara ülesse ennast ei ajanud. Aga see eest nägin ma ära, kuidas randa koristati - traktorid põristasid tööd teha. Inimesed jalutasid ja nautisid varast hommikut. Ja ma lihtsalt istusin seal, veidi pettununa. Lootsin ju ometi enamat.
Päeval tavaline taks. Hakkab vaikselt rutiiniks muutuma. Rand-bassein. Rannas oli meduusi vahejuhtum, lahenes normaalselt. Poisid mängivad Blancaga ja nad on ikka igal pool ja mitte kusagil. Lisaks suutsin oma jalatallad ära kõrvetada. Kuidas? Väga lihtsalt - ülikuum liiv. Lihtne. Muud polegi midagi öelda.
Lõunaks pidime minema Clara vanemate juurde lõunale. Ning siis teatas Marc, et tema ei taha tulla. Õnneks õnnestus mul teda veenda ning käidud saime. Peale lõunat koju ja siis kui Gaby saabus, läksin oma siestat tegema.
Peale õhtu sööki randa jalutuskäigule. Ikka igasuguseid inimesi leiab rannast öösiti. Mingi punt tegi kahtlast kava. Väike naer tuli peale. Ma ei teagi, kas nad tantsisid või mis nad täpselt tegid. Naljakas oli igatahes. is veel minu arust väga kihvt, inimesed tulevad hommikul randa ja lähevad ära siis, kui päike loojunud on. Samuti inimesed, kes elavad mere äärsetes korterites kolistavad ennas õhtusöögiks välja - võtavad oma toolid ja laua ning söögi kaasa ja naudivad õhtut. Taevast kaunistasid mõnusad vihma- ja äikesepilved. Kalamehed olid kõik kohal nagu kellavärk. Loodus pakub siin meeletult ilusaid vaatemängulisi pilte.
Täna (25.07) reede. Ma olen nii õnnelik, et täna on reede. Ma usun, et ma ei ole ainus, kes selle üle rõõmustab, et lõpuks reede on.
Ma tunnen, et nüüd on aeg, kus ma oma esimese murekese kirja pean panema. Nii kehva tunde tekitab, kui hakkame hommikuti Marciga koduseid ülesandeid tegema ning poiss selle peale kõike, mis võimalik on lennutama hakkab. Küll lendavad pinalid, pliiatsid ja siis vihikud. Eriline lumekuninganna tunne tekib, kui ma jälle sõna "homework" mainin. AGA, ma ei anna alla, sest ma arvan, et kui ta saab aru, et nii saabki minuga teha, siis ega asjad paremaks ei lähe, vaid jäävadki samasuguseks või lähevad hullemaks. Seega teen oma kurja Kristi näo pähe ja teeme koduseid ülesandeid. Kuid tehtud nad saavad. :)
Lisaks olen suutnud ka endale väikese kurguvalu ärida kusagilt. Küsisin mingisugust rohtu sellele vastu. Anti tabletid, kapslid nagu peavalurohu omad. Hämming on tegelikult suur. Reaalselt toimib, paari tunniga on valusast kurgust jäänud natukene vähem valus kurk.. Poleks uskunud.
Edasi käisime rannas, basseinis, sõime ning nüüd ma siis pean taas oma siestat. Siesta on nii hea asi! Mõnus. Õhtuks plaanis veel jalutama minna ja Cullerat nautida.
Aga teie, mu kallid sõbrad, nautige seda soojust, mis ma teile Eestisse saatsin :# ning mõnulege folgil!
Esmaspäeval (21.07) oli Marci õige sünnipäev. Andsin oma kingituse ka talle lõpuks üle - kummist krokodill. Ma ikka kaua mõtlesin, et kas on õige kink või mitte ja isegi arvasin, et hakkan ise seda tassima randa .. ja koju muidugi ka. Aga läks täiesti teisiti. Poisid ise tassivad ja vaidlevad selle üle, kes krokodilli tassida saab.
Tegevustest nii palju: rand-bassein ja Wii SuperMario. Marc on vähe kinni sellesse mängu jäänud ja eks ma püüan nii palju, kui võimalik teda sealt eemal hoida.. :)
Teisipäev (22.07) veetsime aega taas rannas ja basseinis. Lisaks sama lugu ka täna, kolmapäeval (23.07).
Naudingu saab õhtuti mere rannas jalutades, lihtsalt ülimõnus. Kasutades googlemapsi sain teada, et enamvähem distantsiks 7-8 km. Ja loodus on imeline ülivõrdes.
Tuleb selline teksti rohke blogi, sest piltide tegemiseks ju ometi aega ei olnud.. Kokku tuleb võtta kolm päeva - reede, laupäev ja pühapäev.
Reedel (18.07) vaikne mõnus igapäevased tegevused. Hommikul mässame Marci koduse tööga, mida ta väga vabatahtlikult teha ei taha, aga tehtud me need siiski saame. Vahest küll ühe lehe kaupa, aga tehtud siiski.
Rannas on jätkuvalt mõnus. Päike, meri ja ilusad toredad inimesed! Nii palju olen nautima lõpuks hakanud ja selleks läks oma kolm nädalat aega. Mõne asjaga läheb kauem aega, kui arvata oskan.
Laupäev (19.07) oli juba palju tegusam päev. Leppisime Claraga reede õhtul kokku, et Gaby annab mulle hommikul teada, mis kellast nad randa lähevad, et saan nendega koos minna. Mõtlesin, mis ma mõtlesin ja jalutasin, mis ma jalutasin, aga leidsin, et oleks viisakas Marcile ka kingitus teha (roheline ja sabaga). Ja kuna ma olen tema õigel päeval nendega terve päeva koos, siis arvan, et õigel päeval on palju lahedam kingitust kätte saada. Nii siis oligi tehtud. Kuid tühjade kätega päris sünnipäeva peole ei lähe ja siis kui Gaby poistega randa läks, tegin Marcile valmis kirja - kaashäälikud nagu kaashäälikud välja näevad, aga täishäälikud olid numbrid. Kirjas seisis, et mul on hea meel talle teatada, et ta saab seitsme aastaseks. Kallistan teda selle puhul ning kingitus minult on roheline ja sabaga ning saab selle õigel päeval - esmaspäeval. Ma küll lootsin, et ta hakkab ise seda lahendama, kuid kaval nagu ta on, lasi emal ära teha. Mis see ikka loeb, põhimõttest sai ikkagi aru.
Aitasin Claral asju sättida valmis seni kuni Gaby poistega basseini ääres oli. Panime lauad, küünlad jm paika. Ning ega väga kaua enam ei olnudki, kui sugulased saabuma järjest hakkasid. Ahjaa, sellel nädalavahetusel on siis Marci sünnipäeva tähistamine - kaks pidu peaks olema. Üks oli laupäeval koos sugulastega ja teine oli pühapäeval koos Marci sõpradega. Natuke pabistasin, et mis saama hakkab või mis saama ei hakka, kuidas ma sugulastega suhtlen või kuidas me jutu peale saame. Hea uudis kõige juures oli see, et Alba ja Juan olid ka kohal ning eks ma nende külje alla juba algusest peale hoidsin ka. Sugulased saabusid ja saabusid ja ega ma enam nimesid ei mäletagi. Võib-olla need, kellega eile lõpuks väljas käisime, nende nimed on vähe rohkem selged. Istusime, rääkisime juttu ja nautisin seltskonda. Väga palju! Mitte kordagi ei olnud tunnet, et oleks kõrvale jäetud või keegi vaataks imeliku pilguga, et kes sa veel oled ja miks sa siin oled. Tõsiselt väga meeldiv suguvõsa! Kõik suhtlevad ja naeravad ja on rõõmsad! Mõnus! Ja ei olnud mingit probleemi suhtlemisega. Piisavalt palju inimesi, kes ikka inglise keelt kasvõi natukene teadsid ja sellest aru said. :)
Vahepeal oli mul aega mõelda Eesti ja Hispaania erinevuste üle seoses sünnipäevadega. Ega olgem ausad, väga palju neid ei ole. Söök, söök, söök on märksõnadeks! Ning ka hea seltskond - täpselt nagu Eestis. Laual on üsna tüüpilised Hispaania toidud/snäksid. Lihtne, samas kõht sai täis rohkem kui küll.
Rahvas hakkas vaikselt ära kaduma ehk koju minema. Nooremad jäid veel kauemaks laua taha jutustama. Clara onupoeg Jorge oli siis Alba sõnutsi ka "unofficial barman of the night" .. segas erinevaid kokteile kokku. Mojito tuli tal siiski kõige paremini välja. Tema üks sõber ühines ka meiega õhtu jätkudes. Üllatus-üllatus, ta töötab Inglismaal ja räägib väga soravalt inglise keelt (õhtu jooksul oli see oskus kaduma pöördvõrdeline alkoholi kogusega). Kuid eriti lahe oli minu meelest see, et kui kodus olime ja ma suhtlesin ma Albaga, sest ega keegi mitte ühte sõna inglise keeles otseselt ei öelnud. Alkohol mängib siin nüüd olulist rolli. Nii kui linna edasi liikuma hakkasime, mitte ainult üks vaid enamik oskasid inglise keelt, no ei olnud üldse probleemi. Imestan aind, et ma hispaania keelt niimoodi selgeks ei saanud. Tegelikult see näitab seda, et nad oskavad väga hästi inglise keelt, kuid kartus eksida ja rääkida, teeb suure töö ära ning seetõttu nad väga vabalt ei suhtle.
Liikusime edasi alguses kluppi. Teekond kluppi oli väga meeleolukas, Alba õpetas mulle hispaania keelseid sõnu nagu nt kahvel, nuga ja lusikas. Sain selgeks see moment. Kahe tunni pärast küsis uuesti, mitte midagi ei mäletanud. Eestis kluppi lähed, siis vaatad, et tohoh, näeb välja nagu 15 vms. Siis siin astud kluppi sisse. Vaatad ringi ja kõik on nagu lapsed, nooremad kui 15. Ma vaatasin ikka väga pikalt ringi, päris kohutav tunne jäi - vana tunne jäi. Klubis iseenesest kõlas Hispaania muusika ning üks väga populaarne laul siin on, nüüd tuleb ränk tõlge eesti keelde, "Võta oma särk seljast". Laul on väga kaasahaarav ja väga mõnusa rütmiga, varbad paned tatsuma küll ja puusa nõksuma. Ja kui hästi kutid meil siin tantsida oskavad, nii hea ja ilus! Ma ei kujuta ette mitme pildi peal ma olla võin, aga rohkem kui ühe, see on kindlamast kindel. :)
Plaan oli siiski lõpuks ka chiringuitosse jõuda. Nende rannabaaride valik on meeletu siin, ma pakun, et Cullera rannas on neid kusagil 8-10. Täpselt pole kokku lugenud. Külastasime Oasist. Mul oli väike hämming, Eestis pole ka kusagil nii palju rahvast väljas koos kui siin. Meeletu mass. Muusika selle eest oli nii hea. Varbad liiva sees tantsida oli küll õhtu kõige parem tunne. Alba oli mu väike kaitseingel. Tõlkis, kui midagi vaja tõlkida oli ning hoidis tuju üleval. Ülimahe õhtu oli ikka! Mereäärne tuul, hea muusika, superlahe seltskond! Nalja ja naeru ja kulbitäis uusi inimesi! Puhas nauding. Koju jõudsin kusagil natukene enne viite, uni oli ikka väga kiire tulema ja hommikul oli eriliselt pikk.
Täna hommikul, hästi, lõunal ülesse ärgates, ootas mind ees uus pidu. Ma mõtlesin, et võtan rahulikult, kuid kus sa sellega. Clara saatis sõnumi, et tule lõunat sööma, et neil on pastat ja paellat. Nüüd on siis aeg öelda, et ka paella on proovitud! Tegelikult on ikka vahe küll, kas on Eestis tehtud kohalike võimalustega või ikka Hispaanias õigete toiduainetega. Väga hea! Kõht jälle täis. Seltskond taas tore. Arutasime Eestit ja Hispaaniat, võrdlesime ilma. Üks kõige levinumaid küsimusi on siiani see, et kas mulle ilm meeldib? Ilmselge ja ainuke vastus sellele on, et muidugi meeldib! Kõige rohkem meeldib mulle selle ilma juures see, et väljas võib olla 30+ kraadi ja kui tuul õigest suunast on, siis ei saa üldse sellest temperatuurist arugi. Lemmik osa lihtsalt.
Kui Eestis laste sünnipäevi korraldatakse, siis tavaliselt viiakse lapsed kohale ja siis minnakse kindlaks kellaks järgi. Siin on asjad vähe teisiti. Tullakse koos lastega, võetakse õed ja vennad kaasa ning ise jäädakse ka koha peale. Mis on iseenesest hea, sest lastel vanemad kohal ning ega vanemad omavahel võõrad ei ole - sõbrannad ja sõbrad ikkagi. Huvitav kogemus jälle juures!
Koogimeistrid on nad siin küll õiged. Clara tegi jäätisetorti ja Alba külmutatud šokolaadikooki. Alba käest saan retsepti ka, seega olge seal Eestis valmis, läheb maiustamiseks. Mis arvatavasti veel külge jääb on see salati traditsioon enne lõunasööki. Esimestel päevadel ja nädalatel oli väga imelik enne süüa salatit (oliivid, juust, mingisugune roheline taim, tomat, kurk, mais - meenutab üsna jänesetoitu), kuid nüüd, ilma nagu ei oska, väga meeldiv. Peaaegu oleks ära unustanud. Kookidest veel paar sõna. Marci eilne sünnipäeva kook oli jalgpalliteemaline. Hästi armas ja lahe, kuid tänane kook oli nagu pirn lõi põlema mul. Oli tehtud mitmekorruseline koogi aluspõhi sellest toredast materjalist, mis valgeid ebemeid endas peidab - hea, et ma selle nime ei tea. Roosaks värvitud ning kook ise oli vahu- ja kummikommidest - võileiva tiku otsa pandud ja siis koogi sisse torgatud - kellegil läheb eriti hästi! Uus firmaidee mul, kopi paste on keelatud. :)
Kokkuvõtteks peab ütlema, et väga lahe nädalavahetus on olnud. Toredad inimesed ja vahva seltskond. Mida päev edasi, seda rohkem peab tõdema, et täiesti õige otsus siia suveks tulla - vaheldus, kogemus ning ise õpin ka!
Avastan ka uusi variante tasa ja targu. Seekord siis blogi uuendamise oma super targa nutitelefoni abil. Ehk õnnestub.
Mis täna tehtud sai. Päike, rand ja vanaema suur bassein. Hommikul tegime ka Wii turniiri. Muidugi ei saa ära unustada fakti, et meil on lendavad pinalid ja pliiatsid - nii kui sõna "homework" mainin, Marci käitumine muutub täielikult, aga piisava sõna kindluse ja järjepidevusega oleme siiski ühe või kaks lehte tehtud saanud. Küll edaspidi ka hakkama saame.
Natukene muret tekitab see, et alati enne randa minekut oleme poistega kiire eine teinud. Carlos tavaliselt jogurt, Marc on tahtnud võileiba. Ja rannas on mul alati midagi näksimiseks kaasas - küpsist ja vett ka. Täna peale rannas käiku, käisime vanaema juures lõual. Poisid sõid ilusasti kõik ära. Siis kui meie lõunat sõime, vanaema midagi Gabyle ütles, mille peale öeldi mulle, et kella 11 söömine on väga tähtis. Täpselt selline tunne jäi nagu ma ei annaks neile süüa enne randa minekut, kuigi ometi teen seda. :(
Aga muidu on kõik mõnus ja vahva. Nauding jalutamisest mööda randa on suur, nii hea. Parem kui mööda tänavaid. Nädalavahetus on see kord pidusid täis. Marc saab 21. juulil 7-aastaseks.
Aeg liigub iga hetkega ikka kiiremini ja ega pidureid vist enne ei pane, kui kodus lõpuks tagasi olen.
Tänane päev on ikka eriti kiirelt möödunud. Nagu nipsti ja päev õhtus. Olime poiste ja nende vanaema Terega rannas. Marc mängis ühe kutiga rannatennist. Muide sain teada ka, miks kutt lillakas paistab - päikesekreem. Carlos hoolitses vanaema välja väänatud jala eest ilusasti.
Muidu nagu päev rannas ikka - päike ja meri. Aga täna olid niii mõnusad ja suured lained. Nagu väike laps olin ise ka vees, väga mõnus. Lisaks sellele toimus kaks vahejuhtumit. Ma ei tea esimese põhjust, aga üks hetk rannavalve jooksis ühest otsast teise, seejärel üks kiirabi, siis politseiauto ja edasi veel üks kiirabi. Mis kõige selle juures naljaks oli - rahvas jooksis rannavalve järel, et teada saada, mis toimunud oli. Hästi. Ma jätsin selle nalja vahele. Teine kord oli sama lugu, kui Gaby ja Clara lastega õhtul rannas olid, kuid põhjus on ka teada - vanem inimene kukkus kokku. Reaalne, välja ei ole 20 kraadi sooja, siin täna oli korralik 39 kraadi keskkpäeval.
Peale ranna hooaega läksime lastega vanaema maja basseini. No on ikka bassein. Mõnus ja suur. Täna jälle. Nüüd ma tean, kus sellieseid enamvähem hea välimusega noormehed ennast siiamaani peitnud on. Ei olnud ilueedid, vaid täiesti hea väljanägemisega noormehed. Silmale hea vaadata vahelduseks.
Käisin peale lõunat veel ka oma maja basseini ääres. Tunnikese veetsin seal. Ühel neiul olid kaks kilpkonna ka kaasas. Nii äge oli vaadata, kui palju tal nendega tegemist oli. Ikka jooksis neil järel. Kilpkonnad olid targad ka sealjuures - kaks neid olid ja see oli eriti lahe, kui nad erisuunas üheaegselt jooksu panid. Kihvt!
Lisaks aega oli, käisin linna peal natuke ringi. Olen hästi aus. Cullera on enamvähem sama suur kui Viljandi - inimeste arvu poolest. Aga Eesti linnad on eriti mõnusa välja nägemisega, oma erinevate majadega. Siin on enamvähem kõik ühesuguse värvi ja ehitusega, seega mingit erilist naudingut küll ei saanud - lihtsalt mõnusa jalutuskäigu see eest küll. Google Maps on päris tont asi ikkagi - aitab küll palju, aga eks paneb kaugematesse linna nurkadesse ka jalutama. Tahtsin raha välja võtta - hea on, kui ikka mingi osa on sulas olemas. Ja eks ikka - linna serva välja peaaegu. Tagasi tulles - iga teise nurga taga oli rahamaat. Päris loll tunne tekkis. Mõnusalt sai jalutatud vähemalt ning üks sai selgeks, alati tuleb minna mööda promenaadi, sest mööda tänavat minna on liiga palav ja ei ole väga vaadet, mida nautida..
Ilmselgelt ei ole mõtet iga päev kirjutada, kuidas ma lastega mere või basseini ääres pool/ terve päeva olin. Kahju hakkab kodustest, kellel ehk ei ole nii palju päikest ja sooja ilma, kui mul hetkel seda on.
Aga siiski eile (14.07). Hommikul tegin kiire aaretejahi, merekarpide otsimise näol. Toimis väga kenasti, ei olnudki seda moss-moss nägu ehk läbi läks. Seejärel läksime randa. Carlos kardab vetikaid ja reaalne takjas oli - ei olnud nõus jalgu vees maha panema ja nii ma siis olin temaga seal. Huvitav oli samal ajal ka palli mängida. Mina ei tea, kas keegi veel on näinud lillat last. Reaalselt, ma ehmatasin ära lausa - lilla, sinakas lilla. Ma ei kujuta ette, mis teema sellega on .. ehk päikesest või kreemist. Ei tea. Ühel hetkel saab ikka mererannast kõrini ja siis on tipa-tapa basseini äärde. Ikka väga mugav.
Õhtul käisime tiiru Valencias. Ma sain oma pead vanalinna ja poode avastada. Uus lemmikpood tuli igatahes - Bershka. Aga nagu ma aru sain, siis pidi see olema üks väga popp pood, eriti veel siis, kui soodusmüügid ja asjad on. Eile õhtu poodide osas oli suht hullumeelne - inimesi oli nii palju, soodusmüüke oli veel rohkem. Igale poole ei jõudnud, aga veidi sai uuritud küll. Eriti edumeelne oli minu meelest siiski see, et ma tulin Hispaaniasse šoppama ja esimese asjana läksin teada tuntud H&M'i - ilmselgelt kõige kindlam koht, kuhu minna, tean, mida saab ja kas hind on reaalne või mitte.
Mind nii üllatas rongijaam (viimane pilt). Nii ilus ja samas on selline mõnus atmosfäär. Teine asi, mis Valencias tahab järgi uurimist ja ka vaatamist - pullivõitlus. Igati iseloomulik Hispaaniale. Pole küll 100% fänn, aga ära tahaks näha siiski. Varsti läheb plaane liiga paljuks, ei jõuagi kõike ära teha.
Õhtusöögi tegime McDonaldsis. Mina aru ei saa, mis Mäki inimestel siin viga on. Hinnad on nii ligi 2 euri kallimad ja minu lemmikeinest Royalist on tehtud veel eriväljaanne Royal Deluxe, mis ei ole üldse nii hea, kui tunduda võib. Aga üleüldiselt nagu Mäkk ikka.
Kuidas üks venelane kõigile venelastele mainet kujundab: sellel ajal, kui me sõime, tatsas üks venelane uskest sisse ja hakkas nõudma, et tema enne ära ei lähe, kui süüa ei saa - temal raha ei ole, aga süüa tahab ja enne ära ei lähe, kui süüa ei saa. Eks siis anti mingisugune burks. Ja siis mees jalutas lihtsalt minema. Töötajad kutsusid politsei ja edasi ei teagi, sest mees hääletas Valencia poole.
Täna oli hommikul väike aardejaht ning peale seda randa. Rannas nägin ma täna ka seda lillakat poissi. Üsna kõhe on, kui silm jälle peale satub. Peale randa läksime laste teise vanaema juurde. Nende majal on suur suur bassein. Ülimahe!
Laste vanavanemad on ka mega toredad. Vanaema nimi on Tere - nagu eesti keeles tere. Hea lihtne meelde jätta. Tere muretses siis hispaania-inglise keele sõnaraamatu, et saaks minuga suhelda, kui millestki keegi midagi aru ei saa. Väga armas igatahes temast. Nautisime basseini mõnusid ning siis sõime kogu perega ka lõunat seal. Kõht sai kenasti täis ja rohkem veel.
Igatahes nägin siis enamvähem esimest korda kohalikku ilueedit. Ikka no nii pruun, kui pruun olla saab. Ja kuidas ta kogu aeg kreemitas. Korralik komplekt.
Vanavanemad on alati ägedad. Ja minu vanaisal on täna 74. sünnipäev! Ma hommikul tegin plaanid valmis, et õhtul helistan. Hea, et emps meelde tuletas, muidu oleks puhta meelest läinud. Nii hea oli vanaemaga paar sõna telefoni teel vahetada. Super! Natuke kurb ka, kui teisel pool küsitakse, et kas juba kodus või öeldakse, et meie ootame sind koju. Silma tegi märjaks. Tõesti hea tunne! Varsti-varsti vanaema ja vanaisa!
Õhtune Cullera on lihtsalt mu lemmik. Selline hämar on väga eht. Mõnusa tunde jätab jalutamine - rahulolu ja vaikus, mõtted. Tuleb tihe ja kiire nädal (meri ja rand, bassein) ning nädalalõpp on pidude rohke - Marc saab 21. juulil 7-aastaseks! Sugulase ja sõbrad, kõik on tulemas.. Saab uhke olema.
Alustan eilsest (12.07). Laisk nagu õunauss. Käisin rannas ja vedelesin basseini ääres. Vähemalt hommiku poole ei juhtunud midagi huvitavat. Bassein oli nagu pada, mille ümber kõik tiirlesid, meeletult palju rahvast, aga temperatuur oli ka üsna kõrge.
Peale lõunal oli mõnus kokkupuude kohalike lastega. Päeval käis korra uksekell, kuna ma ei osanud kedagi oodata, siis lihtsalt ei läinud vastu. Ja täpselt samamoodi peale lõunasööki. Aga siis käis ühe korra ning väikese pausi järel 10x järjest. Ju peab mingi mure kellegil olema. Läksin vastu. Kaks hispaania noort kutti seisavad ukse peal ja seletavad hirmkiiresti oma probleemi hispaania keeles ära. Vastu ütlesin juba kulunud repliigi: "I don't speak spanish." Mille peale poisid näost ära kukkusid, aga üsna kiirsti taastusid, vähemalt üks, teine oli valmis juba ära minema. Väiksem hakkas seletama sõna kaupa, segades kokku hispaania ja inglise keele, kuid lõpuks oli arusaadav - nende pall on minu aias. Saatsin nad järgi, nii kui nad rõdule said, siis seletasid vanematele juba, et nad said inglise keeles rääkida, kuna mina hispaania keelt ei räägi. Võtsid oma palli, astusid tuppa tagasi ja tänasid ette taha ja olid nii õnnelikud. Mul magamistoa aken lahti ja kutid läksid ju kohe vanematele välja seletama, sõna-sõnalt seletati kõik täpselt ära, mis mina ütlesin ja mis nemad vastu ütlesid. Selline väga positiivne noot kõlas nende jutust läbi. Nii lihtsalt saab väikesed lapsed rõõmsaks teha. :)
Õhtul olin veel mõned hetked basseini ääres - sain vähemalt teada, kuidas Marco Polo mäng täpselt käib. Eks nad vist on sinna midagi lisanud ka. Aga süsteem on siis selline, et üks hakkab silmad kinni hüüdma: "Marco!" ja teised kooris vastavad: "Polo!" Sellest osast sain ma ilusasti aru. Nüüd tuleb see huvitav osa. Mingi hetk see, kellel silmad kinni on hüüab: "Pomm!" ja siis kõik teised jooksevad veest välja ja hüppavad pommi vette - see, kes viimasena vette maandub on järgmine Marcotaja. Nii, aga siis oli veel mingi hüüd: "Aqua?" mis tähendab, siis vett ja millele vastu hõigati: "Nada!" Ehk siis mitte kedagi vms. Ja mingi hüüd oli veel, kuid tegelikult oli päris huvitav vaadata ja jälgida.
Õhtul oli siis see super kuu! Ma võtsin hoogu, et lähen randa seda nautima. Aga õnnestus siiski nii, et pidin ainult uksest välja astuma, et see pildi peale saada. Kõige parem ilmselgelt ei ole, kuid samas ei ole ka kõige hullem variant. Ja bassein öösel. Nõnda kaunis ikka, kahju aind, et värav lukus oli.
Täna olin samasugune õunauss nagu eile. Valenciasse lähme homme koos Clara ja poistega. Vahel tuleb lihtsalt kaval olla. Käisin jalutamas ja korjasin homse mängu jaoks merekarpe. Kavatsen majja ära peita ja siis igasse tuppa kindel arv ja poisid peavad ülesse leidma - soe külm mäng põhimõtteliselt. Mere ääres jalutades on kõige ehtsam ikkagi jälgida inimesi. Nii erinevad, aga samas nii sarnased. Lapsed on kõik väikesed liivakoletised siin rannas ja samas liivalossid kõrguvad ka igas suunas ja suuruses.
Jalutasin siis sinna Aloha rannabaarini ehk chiringuitoni välja. Ma tegelikult nendest Hispaania pidulistest aru ei saa. Tegelikult kultuurid nii erinevad lihtsalt. See fiesta seal Alohas hakkab reaalselt kusagil kella 18 paiku pihta. Ja nii ongi. Täna ma jõudsin sinna kusagil kella 20 paiku ja pidu käis. Puhkpilliorkester oli kohal ja nii mõnus tantsumuusika, selline jalg tatsus ja meel oli lõbus ja rahvast oli ikka päris korralikult, mitte nii palju kui laupäeva õhtuti on, aga ikka korralikult. Asub siis ka kõige kaugemas ranna osas, kus ümberringi maju ega elamuid pole - selles suhtes hea, kedagi ei sega muusika jne. Lisaks neid chiringuitosid on iga paarikümne meetri järel, kõigil oma stiil ja olemus. Gaby õhtul mainis, et tavaliselt on nii, et istutakse ühes ja siis liigutakse edasi teise kuni lõpuks Alohasse välja jõuad.
Rannas oli ka neli hobust. Ohsa vana kui kenad need Hispaania hobused olid! Niii kena hoiaku ja jooksuga, super. Täkk vähe esines ka rannas. Ikka võimas oli. Sellel momendil tuli oma hobuste järgi eriline igatsus. Lohtuseks on see, et ega see ratsanik seal kõige ilusam seljas ei olnud. Aga see hobune. Ma ei suuda siiamaani ära kiita, kui kena hobune ikka oli.
Ja kajakad ei püüa siin maal kala, vaid tuhnivad peadpidi prügikastis nagu kassidki. Kajakad lähevad ka evolutsiooniga kaasa. Eestiski tiirutavad päris mitmed prügilate läheduses/kohal.
Ja sõbrad. Ma tahaks seda ka öelda, et mõelge enne, mida te ütlete ja kuidas ütlete oma mõtteid ja arvamusi välja. Sõnadel on komme haiget teha. Kurb, aga nii see on. Hinnake oma sõpru ja tuttavad, pere ja armsamaid! Kunagi ju ei tea, mis juhtuda võib. Eks kõigil on oma head ja vead, kõik ei ole ühe vitsaga löödud. Tuleb osata leppida ja arvestada, rõõmustada ja armastada kõiki külgi inimeses, kes sulle vähegi kallis on. Elu õpetab!
