Üks sugulane, kaks sugulast, kolm, neli, viis, kuus - jah, sassi läks

Tuleb selline teksti rohke blogi, sest piltide tegemiseks ju ometi aega ei olnud.. Kokku tuleb võtta kolm päeva - reede, laupäev ja pühapäev. 

Reedel (18.07) vaikne mõnus igapäevased tegevused. Hommikul mässame Marci koduse tööga, mida ta väga vabatahtlikult teha ei taha, aga tehtud me need siiski saame. Vahest küll ühe lehe kaupa, aga tehtud siiski.

Rannas on jätkuvalt mõnus. Päike, meri ja ilusad toredad inimesed! Nii palju olen nautima lõpuks hakanud ja selleks läks oma kolm nädalat aega. Mõne asjaga läheb kauem aega, kui arvata oskan. 

Laupäev (19.07) oli juba palju tegusam päev. Leppisime Claraga reede õhtul kokku, et Gaby annab mulle hommikul teada, mis kellast nad randa lähevad, et saan nendega koos minna. Mõtlesin, mis ma mõtlesin ja jalutasin, mis ma jalutasin, aga leidsin, et oleks viisakas Marcile ka kingitus teha (roheline ja sabaga). Ja kuna ma olen tema õigel päeval nendega terve päeva koos, siis arvan, et õigel päeval on palju lahedam kingitust kätte saada. Nii siis oligi tehtud. Kuid tühjade kätega päris sünnipäeva peole ei lähe ja siis kui Gaby poistega randa läks, tegin Marcile valmis kirja - kaashäälikud nagu kaashäälikud välja näevad, aga täishäälikud olid numbrid. Kirjas seisis, et mul on hea meel talle teatada, et ta saab seitsme aastaseks. Kallistan teda selle puhul ning kingitus minult on roheline ja sabaga ning saab selle õigel päeval - esmaspäeval. Ma küll lootsin, et ta hakkab ise seda lahendama, kuid kaval nagu ta on, lasi emal ära teha. Mis see ikka loeb, põhimõttest sai ikkagi aru.

Aitasin Claral asju sättida valmis seni kuni Gaby poistega basseini ääres oli. Panime lauad, küünlad jm paika. Ning ega väga kaua enam ei olnudki, kui sugulased saabuma järjest hakkasid. Ahjaa, sellel nädalavahetusel on siis Marci sünnipäeva tähistamine - kaks pidu peaks olema. Üks oli laupäeval koos sugulastega ja teine oli pühapäeval koos Marci sõpradega. Natuke pabistasin, et mis saama hakkab või mis saama ei hakka, kuidas ma sugulastega suhtlen või kuidas me jutu peale saame. Hea uudis kõige juures oli see, et Alba ja Juan olid ka kohal ning eks ma nende külje alla juba algusest peale hoidsin ka. Sugulased saabusid ja saabusid ja ega ma enam nimesid ei mäletagi. Võib-olla need, kellega eile lõpuks väljas käisime, nende nimed on vähe rohkem selged. Istusime, rääkisime juttu ja nautisin seltskonda. Väga palju! Mitte kordagi ei olnud tunnet, et oleks kõrvale jäetud või keegi vaataks imeliku pilguga, et kes sa veel oled ja miks sa siin oled. Tõsiselt väga meeldiv suguvõsa! Kõik suhtlevad ja naeravad ja on rõõmsad! Mõnus! Ja ei olnud mingit probleemi suhtlemisega. Piisavalt palju inimesi, kes ikka inglise keelt kasvõi natukene teadsid ja sellest aru said. :)

Vahepeal oli mul aega mõelda Eesti ja Hispaania erinevuste üle seoses sünnipäevadega. Ega olgem ausad, väga palju neid ei ole. Söök, söök, söök on märksõnadeks! Ning ka hea seltskond - täpselt nagu Eestis. Laual on üsna tüüpilised Hispaania toidud/snäksid. Lihtne, samas kõht sai täis rohkem kui küll.

Rahvas hakkas vaikselt ära kaduma ehk koju minema. Nooremad jäid veel kauemaks laua taha jutustama. Clara onupoeg Jorge oli siis Alba sõnutsi ka "unofficial barman of the night" .. segas erinevaid kokteile kokku. Mojito tuli tal siiski kõige paremini välja. Tema üks sõber ühines ka meiega õhtu jätkudes. Üllatus-üllatus, ta töötab Inglismaal ja räägib väga soravalt inglise keelt (õhtu jooksul oli see oskus kaduma pöördvõrdeline alkoholi kogusega). Kuid eriti lahe oli minu meelest see, et kui kodus olime ja ma suhtlesin ma Albaga, sest ega keegi mitte ühte sõna inglise keeles otseselt ei öelnud. Alkohol mängib siin nüüd olulist rolli. Nii kui linna edasi liikuma hakkasime, mitte ainult üks vaid enamik oskasid inglise keelt, no ei olnud üldse probleemi. Imestan aind, et ma hispaania keelt niimoodi selgeks ei saanud. Tegelikult see näitab seda, et nad oskavad väga hästi inglise keelt, kuid kartus eksida ja rääkida, teeb suure töö ära ning seetõttu nad väga vabalt ei suhtle. 

Liikusime edasi alguses kluppi. Teekond kluppi oli väga meeleolukas, Alba õpetas mulle hispaania keelseid sõnu nagu nt kahvel, nuga ja lusikas. Sain selgeks see moment. Kahe tunni pärast küsis uuesti, mitte midagi ei mäletanud. Eestis kluppi lähed, siis vaatad, et tohoh, näeb välja nagu 15 vms. Siis siin astud kluppi sisse. Vaatad ringi ja kõik on nagu lapsed, nooremad kui 15. Ma vaatasin ikka väga pikalt ringi, päris kohutav tunne jäi - vana tunne jäi. Klubis iseenesest kõlas Hispaania muusika ning üks väga populaarne laul siin on, nüüd tuleb ränk tõlge eesti keelde, "Võta oma särk seljast". Laul on väga kaasahaarav ja väga mõnusa rütmiga, varbad paned tatsuma küll ja puusa nõksuma. Ja kui hästi kutid meil siin tantsida oskavad, nii hea ja ilus! Ma ei kujuta ette mitme pildi peal ma olla võin, aga rohkem kui ühe, see on kindlamast kindel. :)

Plaan oli siiski lõpuks ka chiringuitosse jõuda. Nende rannabaaride valik on meeletu siin, ma pakun, et Cullera rannas on neid kusagil 8-10. Täpselt pole kokku lugenud. Külastasime Oasist. Mul oli väike hämming, Eestis pole ka kusagil nii palju rahvast väljas koos kui siin. Meeletu mass. Muusika selle eest oli nii hea. Varbad liiva sees tantsida oli küll õhtu kõige parem tunne. Alba oli mu väike kaitseingel. Tõlkis, kui midagi vaja tõlkida oli ning hoidis tuju üleval. Ülimahe õhtu oli ikka! Mereäärne tuul, hea muusika, superlahe seltskond! Nalja ja naeru ja kulbitäis uusi inimesi! Puhas nauding. Koju jõudsin kusagil natukene enne viite, uni oli ikka väga kiire tulema ja hommikul oli eriliselt pikk.

Täna hommikul, hästi, lõunal ülesse ärgates, ootas mind ees uus pidu. Ma mõtlesin, et võtan rahulikult, kuid kus sa sellega. Clara saatis sõnumi, et tule lõunat sööma, et neil on pastat ja paellat. Nüüd on siis aeg öelda, et ka paella on proovitud! Tegelikult on ikka vahe küll, kas on Eestis tehtud kohalike võimalustega või ikka Hispaanias õigete toiduainetega. Väga hea! Kõht jälle täis. Seltskond taas tore. Arutasime Eestit ja Hispaaniat, võrdlesime ilma. Üks kõige levinumaid küsimusi on siiani see, et kas mulle ilm meeldib? Ilmselge ja ainuke vastus sellele on, et muidugi meeldib! Kõige rohkem meeldib mulle selle ilma juures see, et väljas võib olla 30+ kraadi ja kui tuul õigest suunast on, siis ei saa üldse sellest temperatuurist arugi. Lemmik osa lihtsalt. 

Kui Eestis laste sünnipäevi korraldatakse, siis tavaliselt viiakse lapsed kohale ja siis minnakse kindlaks kellaks järgi. Siin on asjad vähe teisiti. Tullakse koos lastega, võetakse õed ja vennad kaasa ning ise jäädakse ka koha peale. Mis on iseenesest hea, sest lastel vanemad kohal ning ega vanemad omavahel võõrad ei ole - sõbrannad ja sõbrad ikkagi. Huvitav kogemus jälle juures!

Koogimeistrid on nad siin küll õiged. Clara tegi jäätisetorti ja Alba külmutatud šokolaadikooki. Alba käest saan retsepti ka, seega olge seal Eestis valmis, läheb maiustamiseks. Mis arvatavasti veel külge jääb on see salati traditsioon enne lõunasööki. Esimestel päevadel ja nädalatel oli väga imelik enne süüa salatit (oliivid, juust, mingisugune roheline taim, tomat, kurk, mais - meenutab üsna jänesetoitu), kuid nüüd, ilma nagu ei oska, väga meeldiv. Peaaegu oleks ära unustanud. Kookidest veel paar sõna. Marci eilne sünnipäeva kook oli jalgpalliteemaline. Hästi armas ja lahe, kuid tänane kook oli nagu pirn lõi põlema mul. Oli tehtud mitmekorruseline koogi aluspõhi sellest toredast materjalist, mis valgeid ebemeid endas peidab - hea, et ma selle nime ei tea. Roosaks värvitud ning kook ise oli vahu- ja kummikommidest - võileiva tiku otsa pandud ja siis koogi sisse torgatud - kellegil läheb eriti hästi! Uus firmaidee mul, kopi paste on keelatud. :)

Kokkuvõtteks peab ütlema, et väga lahe nädalavahetus on olnud. Toredad inimesed ja vahva seltskond. Mida päev edasi, seda rohkem peab tõdema, et täiesti õige otsus siia suveks tulla - vaheldus, kogemus ning ise õpin ka!