Prügikajakad

Alustan eilsest (12.07). Laisk nagu õunauss. Käisin rannas ja vedelesin basseini ääres. Vähemalt hommiku poole ei juhtunud midagi huvitavat. Bassein oli nagu pada, mille ümber kõik tiirlesid, meeletult palju rahvast, aga temperatuur oli ka üsna kõrge.

Peale lõunal oli mõnus kokkupuude kohalike lastega. Päeval käis korra uksekell, kuna ma ei osanud kedagi oodata, siis lihtsalt ei läinud vastu. Ja täpselt samamoodi peale lõunasööki. Aga siis käis ühe korra ning väikese pausi järel 10x järjest. Ju peab mingi mure kellegil olema. Läksin vastu. Kaks hispaania noort kutti seisavad ukse peal ja seletavad hirmkiiresti oma probleemi hispaania keeles ära. Vastu ütlesin juba kulunud repliigi: "I don't speak spanish." Mille peale poisid näost ära kukkusid, aga üsna kiirsti taastusid, vähemalt üks, teine oli valmis juba ära minema. Väiksem hakkas seletama sõna kaupa, segades kokku hispaania ja inglise keele, kuid lõpuks oli arusaadav - nende pall on minu aias. Saatsin nad järgi, nii kui nad rõdule said, siis seletasid vanematele juba, et nad said inglise keeles rääkida, kuna mina hispaania keelt ei räägi. Võtsid oma palli, astusid tuppa tagasi ja tänasid ette taha ja olid nii õnnelikud. Mul magamistoa aken lahti ja kutid läksid ju kohe vanematele välja seletama, sõna-sõnalt seletati kõik täpselt ära, mis mina ütlesin ja mis nemad vastu ütlesid. Selline väga positiivne noot kõlas nende jutust läbi. Nii lihtsalt saab väikesed lapsed rõõmsaks teha. :)

Õhtul olin veel mõned hetked basseini ääres - sain vähemalt teada, kuidas Marco Polo mäng täpselt käib. Eks nad vist on sinna midagi lisanud ka. Aga süsteem on siis selline, et üks hakkab silmad kinni hüüdma: "Marco!" ja teised kooris vastavad: "Polo!" Sellest osast sain ma ilusasti aru. Nüüd tuleb see huvitav osa. Mingi hetk see, kellel silmad kinni on hüüab: "Pomm!" ja siis kõik teised jooksevad veest välja ja hüppavad pommi vette - see, kes viimasena vette maandub on järgmine Marcotaja. Nii, aga siis oli veel mingi hüüd: "Aqua?" mis tähendab, siis vett ja millele vastu hõigati: "Nada!" Ehk siis mitte kedagi vms. Ja mingi hüüd oli veel, kuid tegelikult oli päris huvitav vaadata ja jälgida. 

Õhtul oli siis see super kuu! Ma võtsin hoogu, et lähen randa seda nautima. Aga õnnestus siiski nii, et pidin ainult uksest välja astuma, et see pildi peale saada. Kõige parem ilmselgelt ei ole, kuid samas ei ole ka kõige hullem variant. Ja bassein öösel. Nõnda kaunis ikka, kahju aind, et värav lukus oli.

Täna olin samasugune õunauss nagu eile. Valenciasse lähme homme koos Clara ja poistega. Vahel tuleb lihtsalt kaval olla. Käisin jalutamas ja korjasin homse mängu jaoks merekarpe. Kavatsen majja ära peita ja siis igasse tuppa kindel arv ja poisid peavad ülesse leidma - soe külm mäng põhimõtteliselt. Mere ääres jalutades on kõige ehtsam ikkagi jälgida inimesi. Nii erinevad, aga samas nii sarnased. Lapsed on kõik väikesed liivakoletised siin rannas ja samas liivalossid kõrguvad ka igas suunas ja suuruses.

Jalutasin siis sinna Aloha rannabaarini ehk chiringuitoni välja. Ma tegelikult nendest Hispaania pidulistest aru ei saa. Tegelikult kultuurid nii erinevad lihtsalt. See fiesta seal Alohas hakkab reaalselt kusagil kella 18 paiku pihta. Ja nii ongi. Täna ma jõudsin sinna kusagil kella 20 paiku ja pidu käis. Puhkpilliorkester oli kohal ja nii mõnus tantsumuusika, selline jalg tatsus ja meel oli lõbus ja rahvast oli ikka päris korralikult, mitte nii palju kui laupäeva õhtuti on, aga ikka korralikult. Asub siis ka kõige kaugemas ranna osas, kus ümberringi maju ega elamuid pole - selles suhtes hea, kedagi ei sega muusika jne. Lisaks neid chiringuitosid on iga paarikümne meetri järel, kõigil oma stiil ja olemus. Gaby õhtul mainis, et tavaliselt on nii, et istutakse ühes ja siis liigutakse edasi teise kuni lõpuks Alohasse välja jõuad.

Rannas oli ka neli hobust. Ohsa vana kui kenad need Hispaania hobused olid! Niii kena hoiaku ja jooksuga, super. Täkk vähe esines ka rannas. Ikka võimas oli. Sellel momendil tuli oma hobuste järgi eriline igatsus. Lohtuseks on see, et ega see ratsanik seal kõige ilusam seljas ei olnud. Aga see hobune. Ma ei suuda siiamaani ära kiita, kui kena hobune ikka oli.

Ja kajakad ei püüa siin maal kala, vaid tuhnivad peadpidi prügikastis nagu kassidki. Kajakad lähevad ka evolutsiooniga kaasa. Eestiski tiirutavad päris mitmed prügilate läheduses/kohal.

Ja sõbrad. Ma tahaks seda ka öelda, et mõelge enne, mida te ütlete ja kuidas ütlete oma mõtteid ja arvamusi välja. Sõnadel on komme haiget teha. Kurb, aga nii see on. Hinnake oma sõpru ja tuttavad, pere ja armsamaid! Kunagi ju ei tea, mis juhtuda võib. Eks kõigil on oma head ja vead, kõik ei ole ühe vitsaga löödud. Tuleb osata leppida ja arvestada, rõõmustada ja armastada kõiki külgi inimeses, kes sulle vähegi kallis on. Elu õpetab!