Täna oli selline üsna kahtlane päev kõigi jaoks vist. Poistega mängisime erinevaid mänge, tegime suveks jäetud kodutöid. Marciga mängisime palli - kõik võimalikud variandid - jalgpall, korvpall ja võrkpall. Meelitasin, mis ma meelitasin, aga Carlost ma teleka eest ära ei saanud ja kui sain, siis korraks ja minutitega oli ta seal tagasi. Basseini ääres ei käinud, sest poisid ei tahtnud minna ja kui minna ei taha, siis pole midagi teha. :)
Aga sellel lauamängul on nii lahedad nupud. Kuid miskipärast oli igakord mängureeglite muutus - mulle kehtisid ühed reeglid ja kogu aeg oli midagi uut, aga miks mitte, ongi ju huvitavam mängida.
Clara jõudis kusagil poole kolme paiku koju ja peale seda tundsin ma ennast läbi kui läti raha. Tulin lihtsalt koju ja reaalselt puhkasin. Pole midagi nii lihtne, kui alguses tundus. Võimled ikka mitmel rindel, eriti veel siis ka, kui kutid ei saa kõigest aru, mis nendega inglise keeles räägid. Hullu muidugi ei ole, aga veidi väsitav. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et tegelikult topelt aeg kulub enese selgeks väljendamiseks. Aga google translate aitas hädast välja - Carlose töövihik on puhtalt hispaania keeles ja Marc ei osanud ka mulle seda seletada, seega translate lahti ja hakkama sain. Isegi päris kena tuli tal see hõbedane delfiin välja (pidi fooliumpaberist kuulikesed tegema ja siis need kõige suuremale delfiinile kleepima).
Edasi veetsin ma oma õhtu rannas. Jalutasin mööda liiva ja randa, kõnniteed pidi ja ühesõnaga ringiratast hea 2-3 h kindlasti. Ilm oli selline väga kahe vahel - nagu hakkaks sadama, aga samas ei hakka ka. Esimese selfiga sain ka lõpuks hakkama, tuli täitsa äge välja, võin rahul olla. Ehk ainuke asi, millest ma reaalselt puudust tunnen, on oma inimesed, kellega jalutamas käia, kellega jutustada. Ma loodan, et varsti leian endale jalutuspartneri või kui muud üle ei jää, siis tellin postiga kusagilt. :)
Eile, kui lossi külastasime, siis täna ma jäin mõttesse korraks, et huvitav, kas neil oli ka siis nii kui nad mulle seletasid kõike, et kaua nad veel seletama ja näitama peavad nagu mul on, kui ma jälle kedagi Viljandi lossimägedesse viima pean ja seletama hakkama, et kuidas ja kui palju jne. Huvitav, kas neil üle eile ei visanud, lastel vähemalt võis küll tüütu olla.
Veidikene oleks nagu päikest ka saanud, mis on hea mu meelest! Lisaks ma nagu peaaegu leidsin endale kassi - imeilusad sinised silmad, mõnus hele karv ja triibuline saba. Aga kahjuks on prügikasti elukas, meeletult kardab inimesi, pani plehku kohe, kui pai üritasin teha.. :(
Ning see banaan - ausalt üldse ei ole nii magusa ja pehme maitsega kui kodus. Võib-olla mul lihtsalt valikuga ei vedanud - seda võimalust ma muidugi ei kaalunudki. :)
No comments:
Post a Comment