Kuu on päike ja päike on kuu

Täpselt nii, igal heal asjal on mitu külge, ka halvad küljed. Muidugi, eks igal inimesel on head ja halvad päevad ja seda ka lastel. Üldjoones oli tänane päev, vähemalt hommik üsna õudne. Küll ei sobinud üks asi ja küll ei sobinud teine asi. Alates sellest, et ma otsustasin, et täna ei tee kaardijahti, vaid läheneme asjale teisiti. Selline nägude rida tuli. Aga lõpuks sai ikkagi ära tehtud selle mängu niipidi. Külastasime ka basseini ning siis oli kokkulepe, et mängime Rummikubi ja edasi lähme kiiguparki. Siis tuli üllatus, vanem poiss otsustas, et tahab teha koduseid ülesandeid - 5 lehte tegi ära! Väga tubli, kiidan!

Kui poiste vanemad koju jõudsid, olin mina põhimõtteliselt kohe läinud. Natukene puhkust kehale ja vaimule. Avastasin täna - jah, mõnikord läheb aega, et asjadest aru saada - et tegelikult ei pea päikese võtmiseks minema randa liiva sisse, et pärast seda kõike koju tassida. Päikese saab ju basseini äärest täpselt samamoodi kätte. Nii äge oli täna seal. Rahvast oli täpselt nii palju, et mina, üks Hispaania neiu ja seltskond inglasi. Mahe selle juures oli see, et inglased reaalselt arvasid, et ma olen Hispaaniast. Teretasid mind kohalikus keeles ja kui ma "hello" vastu ütlesin, siis oldi: "Wow, you speak english!" Ja kui ma siis teatasin, et ma ei ole kohalik, oldi väga üllatunud.. 

Täiesti sõltuvuses raamatust. Igal vabal momendil loen. Seega soovitan, kellel vähegi huvi on reisiromaanide vastu, siis Anna-Maria Penu "Kes kardab Aafrikat?" on väga hea raamat! Sisutihe vähemalt ja huvitav.

Jätsin õhtusöögi täna vahele, et natuke valgemas randa jõuda. Sättisin meelega täna oma jalutuskäigu õhtusse. Kunagi mainisin, et tahaks õhtul ära käia, vaadata, kuidas siis seal asjad on. Lood on siis sellised, et kalamehed - sellised isehakanud on eriti toredad, õnged meres, muljetavad ja naudivad loodust ja seltskonda. Mereäärt pidi tatsasin õhtul peaaegu üksinda, mõned jooksjad ja mõned niisama nautlejad (minusugused), kuid see eest tänav oli rahvast täis. Igast vanusest. Kihamine oli suur. Loodus oli imeline..

Kui see tekitas hämmingulaadse olukorra, kui ilusate värvidega taevas oli kaetud, siis ilmselgelt ootan ma seda aega, kui suudan nii vara ülesse tulla, et ka päikesetõusu vaatama minna. Ilus unistus iseenesest, aga ei ole ka selles midagi võimatut - kättevõtmise asi. 

Ma leidsin rannast ka oma esimese austaja. Eks siin on üsna tavaline, et kui päeval rannas, siis mustanahalised replica-kaupu müüvad. Mis siis täpselt juhtus. Jalutasin omas mullis, tegin pilte, lihtsalt tiksusin, kui üks hetk oli mul käsi õlal. Ehmatasin oma jagu, pöörasin pea kõrvale ja valge rida hambaid vaatas vastu. Värina lõi korraks sisse, pole ju harjunud nii. Hakkas hispaania keeles midagi seletama, nii palju said aru, et "hola" ja "chica" ja see oli ka kõik. Ütlesin nii nagu juba harjumuseks saanud on, et ei oska seda kohalikku keelt. Ning sportiv poiss läks oma teed. Väike ehmatus on hästi öeldud, ma isegi ütleks, et päris korralik, aga rõhun siis sellele, et kogemus!

Kusjuures, väga kuumad kohad on sellised rannabaarid. Neil on oma nimi ka, aga kogu aeg läheb see meelest ära, kirjapilti ma veel vähem oskaksin edasi anda. Kõige poplaarsem pidi olema Aloha. Kui laupäeval aega on ja kohalikud oma sõnu ei söö, siis arvatavasti tutvun ka selle kohaga, Kuid eks paistab, mis saab. Samuti on plaani võetud Valenciasse minek. Hea, et tutvused Hispaanias varasemalt sees on, saab üsna täpselt teada, mis ja kuidas süsteem rongidega toimib, aga kuidas päriselus on, seda tunneb mõne päeva pärast! Jalutuskäigud jätangi edaspidi õhtusse - rahulikum ja mõnusam - saab omaette laulda vähemalt. :)