Happy-dappy on kohal

Ja kes jõudis kohale! MINA! Ülimalt lahe seiklus lennukitega - tegelikult on juba lennuki istme nägu peas. Alustasime Tallinnast eile (29.06) ning õhtuks olime kenasti kohal. Ootasime lennujaamas 4 tundi viimaseid saabujaid - mõistus hakkas juba hullu juttu suust välja saatma, kuid sellegi poolest, nalja sai ja kõik on õnnelikud.

Tallinn-Frankfurt. Uku jäi 20 minutit hiljaks. Arvasime, et kogemata magas sisse või midagi, aga tegelikult tegi tüüp seda meelega. Muidugi oli tal hiljem veidi kehv tunne sellepärast, kuid noh naljavend on ikkagi. Tunnistas, et hakkas mõtlema, et miks ta nii vara peaks sinna minema. Veidi tiksusime lennujaamas ja edasi saime lennule juba peale. Läks kiiresti ja ei saanud arugi, et juba Saksamaal olime. Frankfurtis väiksed Lufhansa kakaod/kohvid ja paar tundi olemist ning edasi uue värava juurde, kus pidid Ukraina tüdrukud ees olema juba. Kuid kohe neid ei näinud, alles siis kui tuli teade, et Washington D.C. lend on edasi lükatud veidike (kui palju ei teagi, kusagil pool tundi, aga see aeg möödus jutustades, nii et I have no idea!). Nendega sai väga lahedalt jutu peale ning sealt tuli ka esimene programmi tutvus - Julia. Edasi trippisime juba nendega koos ja Juliaga kuni Kansas Cityni välja.

Frankfurt-Washington D.C. Kui mul oleks valida, siis ma valiks palju lühema lennu, kui 9h. Sest no sellel lennul tuli lennuki istme nägu pähe vaikselt. Ei ole reaalne, kui pikalt pidi ühe koha peal istuma, vähemalt oli tegevust - erinevad filmid vaatamiseks jne. Süüa anti ka üllatavalt head nii maitselt kui ka väljanägemise poolest. Eriti hea oli see, et proovisime kõik seal magada. Omast arust põõnasime oma 2 tundi maha, kuid tegelikult tuli välja, et nii palju ikka ei olnud - kokku tuli vaevalt 15 minutit. Aeg roomas nagu tigu. Kui lõpuks kohale jõudsime sellise poole tunnise hilinemisega, tuli jõuda veel immigratsioonis intervjuu ära teha ja tollist läbi saada. Olen nüüd hästi aus. Jah, ootamist oli, sest järjekorrad olid üsna pikad, kuid mitte miskit hirmutavat või hullult kreisit seal ei olnud. Andsid ametnikele dokumendid, nad küsisid omapoolsed küsimused ja edasi läks kõik täpselt nii nagu minema pidi - hästi. Tollis samamoodi, andsid deklaratsiooni ja valmis. Polnud probleemi. Ametnikud olid sõbralikud ja toredad nii, et sellega läks hästi.

Washington D.C-Kansas City. Kõige ebamugavam lennuk üldse. Või tegelikult tuleb öelda, et selleks hetkeks oli meil kõigil juba lennukite mõõt täis. Lahe selle reisi juures oli jälgida lennuteenindajaid.. Mitte millegagi nad ei üllatanud, aga kuidagi lahjaks jäi kogu see värk. Jõudsime peaaegu õigeaegselt Kansas Citysse vastas olid meil David ja eelmise aasta programmis osaleja Moustapha (ma pole kindel, et nimi õigesti kirja läks). Hea uudis oli see, et kõigi kohvrid jõudsid kenasti kohale. Veidi selline kehvem uudis peale 24h üleval olekut oli see, et järgmised 4 tundi pidime veel lennujaamas ootama, et ka teised keda ootasime kohale jõuaksid. Alguses pidi Cordelia (Iirimaalt) viimasena jõudma, kuid siis mingid lennud lükati edasi ja lõpuks Natasha (Moldovast) oli viimane jõudja. Aga ma küll kurta ei saa selle ootamise üle - mulle väga meeldis, tegin oma nalju seal ja lihtsalt olin mina, veidi unise peaga mina. Vähemalt oli huvitav ja Moustaphaga oli lahe ka rääkida ning üksteist nöökida - mainiti ka juba ära, et nagu vana abielupaar - Thanks guys!

Kui kõik kohal olid, võis sõit alata Manhattani (KS) poole. 2 tundi autosõitu ja kell 1 kohaliku ajajärgi olime kohal ehk siis Eesti ajatsoonis oleks see olnud kella 8 paiku hommikul.

Selline see meie kohale jõudmine oli. Omaette seiklus ja huvitav kogemus. 

Kohtumiseni juba uute kirjatükkidega juba üsna pea!

Traagika on möödas, pillerkaar on saabunud

Kõik on mööduv! Ja kõiksugused mõtted selle kohta, et nädal hiljem peaksin kohale USAsse minema, on minevikus, sest reede (26.06) hommikul sain väga toredate uudistega kirja, kus oli kirjas, et viisadega on kõik okei ja neile võib järgi minna. Kuna ei mina ega Uku ei ole Tallinnas ja Martin ei saanud ka enam ette antud kellaajal minna, siis mul on hea meel teatada, et nii tore on, kui on olemas sugulased, kes appi sellistel hetkedel tõttavad, aitäh Evely!

Viisaga enam mingit mõtet pead vaevata ei ole - hea ja õnnistunne. Eks võib-olla tekitab küsimusi, et mis seal siis on - lähed nädal aega hiljem ja oled siis õnnelik. Aga kui ikka oled planeerinud ja oodanud seda minekut nõnda kaua, siis isegi nädal aega hiljem tundub tõeline õudusunenägu = pseudoprobleem 100%. Kuid - lõpp hea, kõik hea!

Eile (27.06) toimus Suure-Jaani lähedal Pärna puhkekülas Viljandimaa Lõõtsapäev! Ülimalt lahedad inimesed. Selline meeletult mõnus õhkkond ja olemine! Hea seltskond on ju ometi kõige alustala. Väga lahedaid kokkupuuteid oli erinevate inimestega. Osadega saime pikalt jutule, osade käest saime pikki päid jalgu - nagu ikka inimesed on erinevad, kuid meid see ei heidutanud. Olime lõbusad, toredad edasi. Toetusnaiskond koosnes siis sellel aastal Birgitist, Kätlinist ja minust. Naljatasime omavahel, et kui eelmine aasta oli esimene paar tundi kaos, siis sellel aastal läks kõik kohe algusest peale süsteemiga, sest need kaks olid ka eelmine aasta minuga lõõtsapäeval kaasas.

 Üks mees tuli siis sellise kollase corvette'iga kohale. No, päris sõnatuks võttis. Eks me ikka uurisime koha peal ka kohe ära, et palju me koguma peaks, kui samasugust autot omale soetada tahaks. Nõks alla 100 000euro oleks vaja. Aga mees tõdes ka seda, et ega tegelikult Eesti teedel paljudes kohtades sõita ei saa ning talvel seisab - sõidab ainult suviti. Pidi 10 aastat nooremaks tegema. 

Sellel aastal siis esimest korda oli ka võimalus ööseks koha peale jääda. Peab reklaami tegema! Pärna puhkeküla super lahe koht! Nii üritusteks kui ka ööbimiseks. Kogu puhkeküla atmosfäär on nii lahe ja kodune. Uskuge, ma ei liialda. Räägin tõtt. Peremees on sõbralik ja mõnus, asjalik. Kui kellegil huvi on, googeldage! Tegime Birgitiga toast ja elust/olust pilte, nautige neid seni, empsi juba eile õhtul tegime kadedaks. Voodid olid ikka sellised nagu vanasti ja voodipesu mätchis kogu õhustikuga.

Meie oleme väga rahul kogu üritusega ning nautisime seda lõõtsamängu poole ööni. Ülitoredalt veedetud aeg!

Nüüd on aga lugulaul nii kaugel, et tegelikult tuleb see kohver kiiremas korras kokku panna ja õhtuks juba Tallinnasse jõuda.

Hommikul tegime check-ini ka kambakesi ära. Värin tuleb veidi sisse ikka küll! Aga kuu pärast olen juba tagasi, koos suurte-suurte teadmistega! Hoian seiklustega kursis nii tihedalt kui vähegi võimalik!

Lennuk väljub Eestist esmaspäeval (29.06) varahommikul. Ja koos kõigi ajaerinevustega oleme juba sama päeva õhtuks kella 19 Kansas City lennujaamas. 

Uuu, viisa, kus oled, uuu?

Niimoodi, omadega juba nii kaugele jõudnud, et venna käest tuleb laulu soovitusi küsida. Ja see on pimesi siia pandud, seega ma südamest loodan, et on hea muusika, mis tema poolt tuli.

22-23. juuni toimus Hiiumaal Võidupüha paraad. Seekord olime emaga Kaitseliidu Kooli liputoimkonnas koos teiste toredate inimestega. Majutus toimus Suuremõisas, mis asus siis Kärdlast 20-minutilise autosõidu kaugusel, seega öösel mingit prallet väga ei toimunud, kuid olen hästi aus, uni oli nii magus, et väga ei tundnud puudust ka. Jalutasime udus ringi ja vajusime kella ühe paiku unne ning hommikul oli sealjuures täitsa tore ärgata. Üks esimesi paraade, kus sai öösel korraliku une, sest tavaliselt on ikka nii, et tuttavaid on nii palju koos, et kõigiga tuleb kokku saada ja kõigiga tuleb maailma jutud ära arutada, sest iga päev ju ei kohtu. Ka seekord oli tuttavaid näha, kuid vähem, sest tegu oli vähendatud paraadiga ning ajaliseltki väga pikk ei olnud.

22.juuni sõitsime kell 13.00 praamiga Rohukülast Heltermaale ning otse majutuskohta, kus veetsime mõnusalt aega kuni kella 19.30-ni, kui tuli suund võtta Kärdlasse, et sööma ja paraadi peaproovi. Heltermaal ootas ees üks väga lahe buss, mis oli mõeldud tuletoojate transpordiks, aga emotsioone tekitas sellegi poolest. Proovid on alati tüütud, kuid kasulikud sellegi poolest. Ja peale proovi suund tagasi Suuremõisasse.

22.06.2015 Paraadi peaproov Foto: R.Säinas 

23.juuni hommikul äratus, sõit Kärdlasse sööma ja paraadile. Paraad möödus seekord tõesti kiiresti. Juba kella 12 paiku oli suund mandri poole. Kuid tõesti, seiklused alles algasid - teel sadamasse läks rehv katki ja kõik, mis sellele järgnes oli tõeline seiklus. Kus on tagavara rehv, kus asub tungraud ja muud vajalikud asjad? Veidi sellega jamasime ning lõpuks hakkama saime. :)

Paraadijutud ja pildid eespool, siis tegelikult tuleb ära rääkida ka viisa teemad, mis veel jätkuvad igast suunast. Nimelt Martin saab oma viisa nüüd siis neljapäeval või reedel kätte. Aga minule ja Ukule saadeti veel üks paberimajandus, mis tuli välja printida, sisse skännida ja tagasi saata. Tegin eile (23.06) selle ära, kulutasin toredad 4 tundi sellele ja südamest loodan, et saan ka oma viisa varsti kätte. Praegu on paljudel projektis osalejatel sama mure, et viisa kätte saamine jääb väga viimasele minutile, kui üldse tuleb. Soome osalejale on näiteks saatkond talle juba uue lennupileti ostnud 4. juuliks ja seetõttu jääb programmi esimestest päevadest ilma (loengudest tehakse spets zoom konverents-videokõne). Ma südamest loodan, et minul sellist saatust oodata ei ole. Emps ütles, et sul ei ole midagi teha, lähed siis, kui saad minna. Jah, ma tean ju seda, aga samas ikka ei taha niimoodi, et nädal aega hiljem kohale jõuad - teised on juba omavahel tuttavad ja siis tulen mina "Hello, I made it!". Ma tõesti loodan, et sellist olukorda ei juhtu - südamest loodan. Seega pöidlad pihku, et kõik nüüd läheb ludinal ja esmaspäeval (29.06) saan kell 4.45 olla lennujaamas. Naljakas, kui muidu on tavaliselt selline kell ilgelt vara, siis tõesti, seekord ma loodan, et saan selle lennuga minna ja sellel ajal lennujaamas Tallinnas olla. Esimesed apsakad leidsin ka sellelt vormilt juba. Saatkonnale kokku kolm peaaegu ühesugust kirja saatnud ja nüüd mõni hetk tagasi läks viimane ka teele, ma rohkem igaks juhuks ei loe seda, leian veel midagi. Pöidlad pihku, et kõik hästi läheks!