Ja kes jõudis kohale! MINA! Ülimalt lahe seiklus lennukitega - tegelikult on juba lennuki istme nägu peas. Alustasime Tallinnast eile (29.06) ning õhtuks olime kenasti kohal. Ootasime lennujaamas 4 tundi viimaseid saabujaid - mõistus hakkas juba hullu juttu suust välja saatma, kuid sellegi poolest, nalja sai ja kõik on õnnelikud.
Tallinn-Frankfurt. Uku jäi 20 minutit hiljaks. Arvasime, et kogemata magas sisse või midagi, aga tegelikult tegi tüüp seda meelega. Muidugi oli tal hiljem veidi kehv tunne sellepärast, kuid noh naljavend on ikkagi. Tunnistas, et hakkas mõtlema, et miks ta nii vara peaks sinna minema. Veidi tiksusime lennujaamas ja edasi saime lennule juba peale. Läks kiiresti ja ei saanud arugi, et juba Saksamaal olime. Frankfurtis väiksed Lufhansa kakaod/kohvid ja paar tundi olemist ning edasi uue värava juurde, kus pidid Ukraina tüdrukud ees olema juba. Kuid kohe neid ei näinud, alles siis kui tuli teade, et Washington D.C. lend on edasi lükatud veidike (kui palju ei teagi, kusagil pool tundi, aga see aeg möödus jutustades, nii et I have no idea!). Nendega sai väga lahedalt jutu peale ning sealt tuli ka esimene programmi tutvus - Julia. Edasi trippisime juba nendega koos ja Juliaga kuni Kansas Cityni välja.
Frankfurt-Washington D.C. Kui mul oleks valida, siis ma valiks palju lühema lennu, kui 9h. Sest no sellel lennul tuli lennuki istme nägu pähe vaikselt. Ei ole reaalne, kui pikalt pidi ühe koha peal istuma, vähemalt oli tegevust - erinevad filmid vaatamiseks jne. Süüa anti ka üllatavalt head nii maitselt kui ka väljanägemise poolest. Eriti hea oli see, et proovisime kõik seal magada. Omast arust põõnasime oma 2 tundi maha, kuid tegelikult tuli välja, et nii palju ikka ei olnud - kokku tuli vaevalt 15 minutit. Aeg roomas nagu tigu. Kui lõpuks kohale jõudsime sellise poole tunnise hilinemisega, tuli jõuda veel immigratsioonis intervjuu ära teha ja tollist läbi saada. Olen nüüd hästi aus. Jah, ootamist oli, sest järjekorrad olid üsna pikad, kuid mitte miskit hirmutavat või hullult kreisit seal ei olnud. Andsid ametnikele dokumendid, nad küsisid omapoolsed küsimused ja edasi läks kõik täpselt nii nagu minema pidi - hästi. Tollis samamoodi, andsid deklaratsiooni ja valmis. Polnud probleemi. Ametnikud olid sõbralikud ja toredad nii, et sellega läks hästi.
Washington D.C-Kansas City. Kõige ebamugavam lennuk üldse. Või tegelikult tuleb öelda, et selleks hetkeks oli meil kõigil juba lennukite mõõt täis. Lahe selle reisi juures oli jälgida lennuteenindajaid.. Mitte millegagi nad ei üllatanud, aga kuidagi lahjaks jäi kogu see värk. Jõudsime peaaegu õigeaegselt Kansas Citysse vastas olid meil David ja eelmise aasta programmis osaleja Moustapha (ma pole kindel, et nimi õigesti kirja läks). Hea uudis oli see, et kõigi kohvrid jõudsid kenasti kohale. Veidi selline kehvem uudis peale 24h üleval olekut oli see, et järgmised 4 tundi pidime veel lennujaamas ootama, et ka teised keda ootasime kohale jõuaksid. Alguses pidi Cordelia (Iirimaalt) viimasena jõudma, kuid siis mingid lennud lükati edasi ja lõpuks Natasha (Moldovast) oli viimane jõudja. Aga ma küll kurta ei saa selle ootamise üle - mulle väga meeldis, tegin oma nalju seal ja lihtsalt olin mina, veidi unise peaga mina. Vähemalt oli huvitav ja Moustaphaga oli lahe ka rääkida ning üksteist nöökida - mainiti ka juba ära, et nagu vana abielupaar - Thanks guys!
Kui kõik kohal olid, võis sõit alata Manhattani (KS) poole. 2 tundi autosõitu ja kell 1 kohaliku ajajärgi olime kohal ehk siis Eesti ajatsoonis oleks see olnud kella 8 paiku hommikul.
Selline see meie kohale jõudmine oli. Omaette seiklus ja huvitav kogemus.
Kui kõik kohal olid, võis sõit alata Manhattani (KS) poole. 2 tundi autosõitu ja kell 1 kohaliku ajajärgi olime kohal ehk siis Eesti ajatsoonis oleks see olnud kella 8 paiku hommikul.
Selline see meie kohale jõudmine oli. Omaette seiklus ja huvitav kogemus.
Kohtumiseni juba uute kirjatükkidega juba üsna pea!
No comments:
Post a Comment