Pean ausalt tunnistama, et mul on silme eest täiesti kirju paberimajandusest. Kui juba viisa majandusega sai ühele poole, siis tuli veel viis kuni kümme miljon lehte pabereid, mis tuleb täita tervisemajanduse kohta. Raudselt tuleb veel midagi. Nagu nii tuleb. Ma ei hakka lootmagi seda, et ei ole veel paberimajandust tulemas.
Täna (15.06) käisin taas Tallinnas saatkonnas. Tagumik hakkab vaikselt autoistme kuju juba võtma, kui veel peaks spetsiaalselt 5 minutiks kohale sõitma ja selleks kulub ometi ju kaks tundi. Sain sõrmejäljed antud ja nüüd tuleb loota, et pass koos viisaga jõuab ikkagi enne ära sõitu minuni tagasi. Ei teagi, mis siis saab, kui kätte enne ei saa. Aga jätaks sellele mõtlemise mingiks muuks hetkeks. :)
Lisaks suutsin täna ennast Euronicsisse viia ja USA adapteri ära osta lõpuks. Lennupiletid saime kätte. One step closer või mis.. :)
Mõni päev tagasi sain teada, kellega suvel ühes toas olen. Neiu nimi on Eva ja ta on pärit Gröönimaalt. Õpib kultuuri ja sotsiaal ajalugu vms. Sellel neljapäeval (18.06) on meil tema ja Kristinaga (Kansas State University suveprogrammi adminjuht vms - ülikooli poolne asjapulk igatahes) video chat, kus toimub siis esmane nn tutvumine.
Minu suvine reisi- ja koolikaaslane Martin alustas ka enda blogi pidamist - kõlab nagu peaks kodulooma :D. Tema silma läbi näed meie tegemisi tema blogis: https://seiklusedameerikas.wordpress.com
Hull asi. Kahe nädala pärast oleme juba mujal mandril, üle ookeani - kreisi. Super ootan seda kogemust ja neid inimesi, kellega tuttavaks saan. Ettevalmistustega olen hullemat sorti aja hädas, sest nii palju muud on vaja teha. Terve nädalavahetuse (12-14.06) näiteks roomasin Võrumaa metsas, varitsuse tegemist/korraldamist õppimas. Tegelikult ilm oli ülimalt hea! Ja mis parim, ma ise vabatahtlikult tahtsin näiteks telkmantli kahe(kolme) puu vahele ülesse panna ja sinna alla tuttu minna - ka see oli nii mõnus. Pehme näiteks - sammal oli nii tore. Ainuke asi, mis hullult häiris olid sääsed. Hommikul ärkasin nagu sääsetoas - terve telkmantli alune oli sääski täis. Ja nad pinisesid ühe kaupa. Mina neid ei mõista.
Nii tihti kui võimalik teeme koeraga trenni. Tegelikult ametlikult on hea öelda, et koer teeb ja mina viin ta trenni tegema. Aga tegelikult oleme mõlemad hiljem nii läbi omadega nagu läti rahad. Kuid see tunne on samas nii hea, et ise ka ei usu. Trenni tunne on alati hea tunne! Täna lähme ka, kuts juba ootab ukse taga.
Ka kolmanda kauni kuldkinga ekspeditsiooni võtame homme (16.06) ette - ülesse tuleb see taim leida. Ei ole nii, et seda lihtsalt ei ole. Alla enne ei anna, kui taime üles leian. Inimesel peab ju sihte ka olema, mille poole püüelda. :D
Kui aga uudiseid tuleb, saab neid taaskord lugeda. :)
No comments:
Post a Comment