Heureka, kaunis kuldking!

 Eile (16.06) oli viimane aeg veel üks kauni kuldkinga ekspeditsioon ette võtta, sest rohkem pole mul aega ja taime õitsemisaeg hakkab ka vaikselt otsa korrale jõudma.

Räägin veidi ka põhjusest, miks ma just seda taime just kindlas piirkonnas taga ajan - nimelt on plaan selle ala ja kauni kuldkingaga siduda oma bakatöö järgmine aasta ja see, et täna heureka juhtus on, super!

Kõigest aga järjest lähemalt. Hommikul käisin empsil tööl järel, käisime vanaema juurest läbi, sõime kõhud täis ja edasi metsa. Juhendaja käest sain mais juba 4 koordinaadipunkti, mida oleme kaks korda eelmisel nädalal otsimas käinud (09. ja 10.06), kui tulutult. Esimene kord (09.06) otsustas meie GPS mitte toimida metsas. Käisin samal päeval ka Õisu metskonnast läbi, sealt sain metsakatastri kaardid, kuhu juhendaja koordinaadid peale märkisime. Saime ka toimiva GPSi ning järgmine päev  (10.06) olime uuel katsel. Miskipärast ei leidnud ka järgmisel päeval mitte midagi peale tühjuse.

Juhendajaga sai kokku lepitud, et sellel nädalal (algas 15.06) tuleb uuesti korra tulla ja kasvukohtade kirjeldused igas koordinaadipunktis teha. Selle mõttega täna ka metsa läksin. Empsi võtsin kaasa ka, et ikka toredam oleks. Suuri lootusi väga ei hellitanud - kaks korda tühjade kätega tagasi läinud. 

Ausalt ära rääkides, siis võib öelda, et mis see siis ära ei ole - metsas hea käia, kuid tegelikult oli ikka tükk tegemist, ühest suurest puust üle, teisest üle, kolmandast üle ja siis tihe võsa, millest ainult hekikääridega läbi saaks ja oh üllatust, jõgi ka veel ees.. Ärme siis unusta, et kui üle minna, siis tuli tagasi ka sealt tulla. Korralik seiklus ja läbi tulemine (trenn) igal juhul!

Esimesena läbisime metskonnast saadud asurkondade koordinaadid - mõlemas laius suur tühjus. Kuid kuna 10.06 olime põhimõtteliselt juhendaja koordinaadid läbi käinud, siis tuli sammud sinna seada juba sellepärast, et kasvukoha kirjeldus saada ja ka üle kontrollida. 

Istusin mina juba kännu otsas, et hakkan siis vaikselt kirjeldust tegema juhendaja koordinaadile, kui emps kusagilt võsast hüüdis, et tule vaata, ma vist midagi leidsin. Kui seni ma sujuvalt ikka ütlesin, et mul niigi hea siin kännul olla, et uuri sina ümbrust seni kuni ma kirjeldust kirjutan, siis seekord miski ajas mind sealt ülesse ja sinna ma läksin. Emps tutvustas mulle mingit lehte, mis tema meelest oli kauni kuldkinga oma, kuid päriselt seda siiski ei olnud. Korraks nagu tärkas väike lootusekiir, aga sama kiirelt see ka kadus. Miskipärast vaatasin selja taha ja silmasin piirkonda erilise pingsa pilguga.

Heureka-heureka-heureka! LEIDSIN! Ülesse leidsime! Nii hea tunne, et ikka on olemas ja olgugi, et alles kolmandal korral kätte saime. Lihtsalt nii mõnus tunne on see, et ta on seal olemas. Tuleb lihtsalt meeles pidada seda, et kolm on kohtuseadus. Sedasi läks meil sellega. Tore on sellegi poolest. Selle populatsiooni taimed sai kenasti kokku loetud ja ülesse märgitud - nüüd saab juba edasi tegeleda.

Õhtul tegelesin veel andmete sisestamisega excelisse ja samuti kirjutasin kõik kasvukoha kirjeldused kenasti ära ning edastasin ka juhendajale. Eks varsti kuuleb, kui hästi või veidi parandamist kõik see lugu vajab.

Kasulik kogemus, ei ole alati kõik nii lihtne. Sest isegi mina arvasin, et mis see siis ära ei ole, lähen esimese korraga metsa ja leian kõik ülesse kenasti. Ei leidnud, ei leidnud teisel korral ka. Seega peab kannatust ja tahtmist olema, et lõpuni sellega jõuda. Meil väga vedas, et juhtusime leidma. Empsi kuldsed sõnad mul tänase päeva kohta: "Vahel peab õnne ka olema!"

Postituse lõpetan siis ühe toreda naljaga. Emps tahtis kahekesi koos filmi vaatada. Pani "Frozeni" käima ja nüüd ma siis siin üksi vaatan, sest temal käivad muud multikad. :)