Nüüd saab siis teada, kuidas esimene päev möödus. Tegelikult saab enne veel teada, mida kõike meile programmi poolt jagatud juba on ja mis veel tulemas on.
Kohale jõudes saime Visa deebetkaardi, millele on peale kantud natukene üle $500, mida saab kasutada igal pool poodides või kus endal vaja on. Samuti peab sellega katma ära väljasõitude toidukulud, seega tegelikult tuleb asjalikult majandada, siis on okei. Öösel, kui ühikasse jõudsime saime Derby Dineri (ehk söökla) kaardi, millega saame tasuta söömas käia kolm korda päevas (hommik, lõuna ja õhtu). Tegime ka K-State Wildcat ID-id, mis on siis nagu üliõpilaspiletid siin ehk ametlikult täitsa kohalik Wildcat! Kuid sellel kaardil on veel omad võlud, sellega on võimalik kasutada kohalikku spordiklubi (mina nimetaks seda nii). Seal saab reaalselt kõike teha - alates sulgpallist kuni ronimisseinani välja. Tegevust jagub. Lisaks peaks nüüd varsti varsti kohale jõudma ka telefonid, et meiega saaks ühendust võtta, kui vaja peaks olema. Kohaliku ülikooli T-särgid saime, sealhulgas ka programmi T-särgi, veepudeli ja nipet-näpet asju - nagu ikka, sellist staffi peab ka olema. Lisaks materiaalsetele asjadele on meil ka oma 5 mentorit, kes meid reaalselt igale poole veavad - isilik autojuht nagu meie neid nimetame. Eks neid asju ole veel, aga kõik reaalselt meeles ei püsi. Ja tegelikult ei ole tarviski.
Eilne (30.06) päev möödus tegelikult jõle kiiresti. Sisseelamine läheb.. Ma ütleks, et tegelikult täitsa hästi. Eile hommikul käisime esimest korda sööklas ära. No on mõnus koht! Tõstad täpselt nii palju , kui ise tahad ja võtad täpselt seda, mida ise soovid. Mulle meeldib, saab natukene proovida.. Ei pea tervet suurt portsu võtma selleks, kui tahad aru saada, mis maitsega asi on või ei ole. Seejärel saime kokku all fuajees ning tehti esimene tripp Ward Halli, et väike orientatsioon teha - räägiti ära põhilised asjad ja oligi olemas. Jagati goody-pack kaasa ja liikusime Wildcat ID-sid tegema. Üllatavalt lahe tegemine, tehakse pilt seal ning annad digitaalse allkirja ja edasi on juba mõni minut ootamist ja olemas.
Seejärel saime taaskord Derbysse minna sööma. Lõunaks - PITSA! Okei, tegelikult ei ole see nüüd küll mingi eriline asi, aga tegelikult oli hea pitsa. Juba unustan. Ei ole ainult nii, et pitsa, salatilett on ka - ja täiega hääd salatid on!
Edasine suurem käik oli kampuse raamatukokku - kui ma peaksin võrdlema seda kampuse raamatukogu EMÜ omaga, siis jah.. EMÜl peaks olema nagu miljon sellise suurusega raamatukogu, et see oleks võrdne K-State kampuse raamatukoguga = nagu loss tegelikult. Saime väikse ringkäigu, näidati ära süsteem, kuidas toimib. Tutvustati võimalusi - valged tahvlid, suured telekaekraanid, et ühendada oma arvuti järgi ja rühmatöid teha jne! Meeletult palju võimalusi, et teha efektiivselt rühmatöid.
Peaaegu olime omadega lõpus, kui võeti meid siis TOEFELi sarnast testi tegema. Ehk tegelikult saame lihtsalt teada, et kus kohas me oma inglise keele tasemega oleme. Kui ma võrdlen seda gümnaasiumi lõpueksamiga (enne 2014. aasta omaga), siis see oli üsna lihtne. Ei saa öelda täiega lihtne, sest mõned kohad tekitasid kahtlust ikka. Aga, mis seal ikka. Oleks ju ometi huvitav teada, kus mu inglise keele tase enamvähem on. Testi tegime pea 2-2,5 tundi ning koosnes neljast osast: kirjutamine, lugemine, kuulamine ja grammatika vms. Samal ajal, kui meie 7 inimesega testi vorpisime teha, käisid teised Targetis. No hää küll, sellest jäime me tõesti ilma. Kuid ega see siis ka väga midagi ei mõjuta - meil veel ikka mõni nädal siin olla. Küll jõuab!
Peale seda sai veel korra veidi süüa. Ja siis oli juba minek programmi avavastuvõtule. Lõime ennast ülesse ja minek oligi. Selline mõnus sõbralik õhkkond, saime inimestega juttu vesta, üksteist veidi paremini tundma õppida ja niisama õhtut nautida. Korraks oli isegi lootust, et peale vastuvõttu lähme üle 21. aastastega kusagile istuma vms, kuid see kadus täpselt nii kiiresti kui David (üks korraldajatest) ütles, et homme (01.07) kell 8.00 on fuajees kokkusaamine, et minna Ward Halli loenguid kuulama. Mis loengud olid, nendest juba järgmises postituses.
Ega siis midagi. Tagasi oma bussi ja minek ühika poole. Tuduriided selga ja tuttu ära. Imestan, et nõnda hea uni oli tegelikult. Parem hea uni kui unetud ööd!
No comments:
Post a Comment