Nagu eelmmises postituses öeldud, siis käisime kolmapäev (08.07) kuni reede (10.07) kolme päevasel väljasõidul Greensburgi ja kõik teel olevad kohad käisime ka läbi. Hea küll, nii hull nüüd ei olnud, aga meie jaoks tähtsamad kohad ilmselgelt tuli läbi käia, muidu poleks ju mõtet.
Kolmapäeva (08.07) hommikut alustasime Derbys varajase hommikusöögiga. Üllatus-üllatus K-State'is toimub riiklik cheerleaderite suvelaager 2015. Ja päris omajagu erinevaid vorme liikus Derbys ringi. Saab selle linnukese ka ära tehtud.
Teele asusime kell 8.00. Tund aega sai sõidetud ja ega olgem ausad, uni oli lihtsalt nii võrd hea, et pidi lihtsalt silma kinni laskma. Hea, et meil need lillad padjad on, tegi elu palju mugavamaks. Esimene peatus oli Maainstituudis (Land Institute). Rääkisime sellest, millega nad seal tegelevad, kuidas nad midagi teevad ja missugused eesmärgid neil on. Tegelevad nad siis seal taimede aretusega ja arengu suunamisega. Tehti väike ringkäik mööda instituuti, näidati erinevaid ruume ja nurgataguseid. Ja kõige lahedam, mida tutvustati oli teravilja GPS-süsteemiga otsimist. Öeldi, et see pidi toimima läbi QRF-koodide ja pidi päris tõhus olema, et ülesse leida see taim, mis seeme märgistastud on. Tahaks seda isegi tegelikult näha. Samuti kohtusime Wes Jacksoniga. Tõeliselt lahe mees. Järgmisel aastal saab 80. aastaseks. Väga asjalikku ja seotud jutt oli. Inimene, kes on alaga tegelenud kaua, teab täpselt, kuidas ja mis asi kuidagi käib.
Peale Maainstituudi külastust olid kõigil kõhud tühjad ja suund oligi juba söögi poole. Toitusime Mehhiko bufeerestoranis. Liiga palju süüa oli seal. Ei saa öelda, et midagi erilist oleks olnud, kuid ega ka mitte midagi halba. Kui on kõht piisavalt tühi, siis saab kõike süüa. Aga sellegi poolest kõht sai täis ja tarkust tuli ka juurde. Ameerikas on kahte sorti Mehhiko toitu - üks, mis on traditsiooniline ja teine, mis on siis Ameerika touchiga.
Peale söömist sai tunnike veel sõidetud ja külastasime soolakaevandust. Ülimalt lahe külastus oli. Sõitsime 650 jalga maa-alla ehk siis kusagil 200 m (natukene siia sinna). Aga kiht oli. Aluguses käisime ringi ja vaatasime filme ning siis sõitsime rongiga. Olime Cordeliaga esirindel ja tõesti väga lahe ja mõnus oli seal ees olla, sai kõigest kõike teada. Peale rongi tuli edasi minna järgmise lõbustuse juurde, milleks oli pimeduses sõit. Olen hästi aus, see oli veel lahedam, sest sealt saime väikseid suveniir soolakesi kaasa. Ma sain ühe suure ka. Dave (töötaja seal, kaevandab) andis. :) Ülikiirelt aeg möödus seal ja tegelikult inimesed olid ka sõbralikud ja toredad.
Kaevanduse külastuse lõppedes sõitsime umbes 10 minutit ja olime oma kolmapäeva õhtuses pesas. Selline väsimus oli peale juba vahepeal jälle tulnud, et ainult üks soov käis peast läbi - tahaks voodisse. Aga nagu alati, alati juhtub midagi, mis une pealt ära ajab. Nii ka seekord. Meie hotellituba on nagu võrratu. Lahedad voodid, lahe tuba, mul on eriliselt lahe toanaaber (sama, kes Moore'iski). Lisaks meil on bassein hotellis ja nii me seal seda siis kasutasime ka. Kuna lõunasöögist oli veel kõht üsna täis, siis soov oli magusa/lihtsa snäki järgi, mitte mingi suure toidukoguse. Käisime lihtsalt korra poes, võtsime paar ampsu näksimist ja tagasi tee oligi meil jalge all ja seejärel juba basseini ulpima. Mõnus oli igal juhul, hea vedeleda seal ja liguneda.
 |
| Imeline päikeseloojang |
Kolmapäevaks sai päev nüüd läbi. Edasi lähme neljapäevaga (09.07). Kell 6.15 äratus, et 6.45 sööma minna ja elu mõnnast pehmest voodist loobuma ja selle Hutchinsoni jätma. Kell 8 alustasime sõiduga Greensburgi. Teel sinna nägime põllul metallist kontruktsioone, mis väidetavalt (mis tegelikult ka) pumpavad õli maast välja. Nagu peaks metallist lambaid põllu peal. Täpselt selline mulje jäi ka. Ja meeletu udu oli teel sellel hommikul.
Lõpuks jõudsime ka Greensburgi kohale. Tegu on linnaga, mis 2007. aastal tornaado poolt maatasa tehti - 95% linnast oli hävinud ja isegi need majad, mis püsti jäid, olid tornaadost rusutud. Tänaseks - 8 aastat hiljem on linn taas püsti ning kannab rohelise linna staatust. Kõik riigiasutused on LEED projekti põhiselt ehitatud ning elanikele anti võimalus samuti ehitada oma elamine võimalikult loodussõbralikult, kui nad vähegi suudavad.
Püsti on pandud väga mitmesuguseid hooneid. Meie alustasime külalistekeskusega. Maja on täielikult sisustatud kas eelnevalt kasutatud mööbliga või taastoodetud materjalidega (nt piimapaki plastikust toodetud plastik). Väga lahe trepi äär oli tehtud - vanadest mootori/traktori osadest - omapärane).
Meie järgmiseks külastuspunktiks oli kool. Anna aga olla. Kõik plastik, mis kusagil vähegi oli, oli taaskasutatud vanadest piimapakenditest jne. Lauamaterjal oli pärit vanast farmist. Ja nagu hilisemal kokkusaamisel välja tuli, siis tegelikult kõige tähtsam oli kõigi jaoks, kes linna ülesse ehitasid, et lapsed saaksid võimalikult kiiresti "normaalse" oma ellu tagasi - sõprade, kooli ja õppimise juurde. Ümbruskonnas oli kokku kolm kooli. Üks veidi väljas ühes suunas, teine veidi väljas teises suunas ja kolmas Greensburgis, mis siis maatasa oli. Igal koolil oli oma maskotid ja oma meeskonnad ning ei saanud sundida ühe kooli oma teisse minema, sest see oleks tekitanud lahkhelisid ja seega otsustati ehitada täiesti uus kooli, täiesti uue maskoti ja meeskondadega, et kõigil oleks ühesugune ühtekuuluvustunne olemas. Lisaks ehitati ka turvaruumid (kaitsevad tornaadode eest) kooli - ühte näidati ka meile - poiste riietusruum.
Sellised näevad kohalikud majad välja:
Koolimaja külastusele järgnes haigla külastus. See haigla on üks esimesi haiglaid, millel on LEED sertifikaat. Asualt ei olnud kordagi tunnet, et oleks haiglas olnud vms. Haigla on kohaliku tasandi abipunkt ehk suuremaid operatsioone ja sünnitusi vastu ei võeta. Küll aga on võimekus õhu- ja maatranspordiks. Kõik on tõeliselt ilus ja super. Eriti see, et tõesti, haigla toetab oma töötajaid, kellel on väikesed lapsed - lastehoid on tasuta. Näiteks, kui ema päeval tööl, siis laps saab lastehoius tasuta olla ja kui ema öösel tööl on ja päeval puhata tahab, siis võib samamoodi tuua oma lapse hoidu, et saaksid puhata. Haigla juhataja ütles ka, et see, et nad seda pakuvad on ka väga atraktiivne inimestele, kes tööd otsivad ja lastega on.
Peale jalutuskäiku haiglas saime kokku tähtsate inimestega. Mary (vasakult esimene) on haigla juhataja, siis on linnapea, edasi koolinõukogu esindaja ja siis oli ka üks tähtis inimene. Rääkisid meile, kuidas nad linna peale tornaadot ülesse ehitasid, mis nende jaoks tähtis ja vajalik oli ning mis ei olnud. Küsisime küsimusi ja tõesti. Südant soojendav, kuidas inimesed ise tahavad oma elu muuta peale sellist katastroofi. Tornaado viis küll elupaigad ja ka osa rahvastikust kolis ära, kuid tänaseks on juba ligi 900 inimest Greensburgis.
Siis tuli vaba aeg. Kellele ei meeldiks vaba aeg. Saime natukene linna peal ringi vaadata. Külastasime kohalikku muuseumit ning natukene tuterasin meediakeskuses ringi. Ei olnud esimene moment seal kedagi. Läksin alla tagasi. Ja siis üks vend tahtis juba uuesti ülesse minna. Olin nõus ja siis leidsime juba kuunstilise juhi, kes oli meile hea meelega nõus väikest trippi keskuses tegema. Ülilahe! Kunstiline juht oli ise ainult 27 aastat vana ja tänaseks päevaks juba 5 aastat seal tööl olnud. Ja ütles,et ise naudib oma tööd väga ja ausalt, on mida nautida. Tõeliselt lahe kogemus ja võimalused. Ise annab koolis tunde, teeb vabatahtlikku tööd. Väga mõnus kogemus. Rääkis kõigest, millest ise teada tahtsime ja olen aus, nii kiiresti läks see tund aega, et ma oleks tahtnud seal midagi korraldada ja teha, siis oleks lahedamast lahe olnud. Aga see nurgataguste nägemine oli ka juba väga kihvt.
Väga kiirelt jõudsime veel kunstimuuseumisse ka. Väga lahedad pildid olid seinal ja mõnus atmosfäär oli. Juhtusime ühe naisterahvaga juttu ajama, tuli välja et tegu oli linnapea naisega. Ta näitas meile keldrikorrusel pilte, mis olid tehtud kohe peale tornaadot. Minul nagu ikka on suhteliselt asjalikud küsimused, kuid enda arvates mitte. Tahtsin väga teada, mis juhtus nende loomadega, kes ümberringi farmides olid. Seal samas keldris sain ma ka vastuse - suurem osa loomi sai surma - piltide peal olid õhku täis - ümmargused nagu õhupallid. Suhteliselt nukker. Ja kui selle naisterahva käest küsisime, et miks nemad jäid, siis ta ütles kohe, et oleks olnud võimalus mujale väikesesse linna kolida, kuid ei olnud seda kontakti ja mõnusat kodust tunnet, lisaks on ta ka maakonna kohtunik, nii et ta ei saagi tegelikult kusagile teisse maakonda kolida. Inimesed olid väga sõbralikud ja jagasid oma kogemusi ja läbi elamisi meiega südamest. Ja minul nagu alati tuleb pisar silma selliste asjade peale - jah, tean, jonnipunn olin ja olen, sest sellised asjad on südamlikud ja sellised asjad väärivad austust 100%!
Greensburg nähtud võtsime suuna edasi Dodge Citysse, mis on kõige lääne poolsem linn Kansases. Checkisime taas uude hotelli sisse. Ma ei hakka igaks juhuks võrdlema eelmise öö hotelliga, sest nelja patja ei saa võrrelda kolme padajaga. Kuid ei saa ka viriseda, sest hotell ja ühikas on kaks täielikult erinevat asja. Absoluutselt tegime oma uues toas ka sisseõnnistamise selfi!
Hotellis meil väga kaua olla ei lastud. Tuli teha väike kultuuriline reis Boothilli, mis imiteeris väga vesternit. Majad värgid, olustik. Seal oli ka meie õhtusöök. Lisaks vaatasime gunshowd ja saloonshowed. Kogemus omaette - mõlema puhul.
Reede (10.07) oli kõige lahedam kogemus, mis olla üldse saab. Käisime suurfarmis, mis on üle 11 000 ha suur - vist oli selline number, igatahes number oli meeletu. Miks me seal farmis käisime - tegu on farmiga, mis koostöös linnaga töötleb reovee ümber kasutades erinevaid baktereid (anaeroobne ja aeroobne). Osa sellest taastatud veest läheb linnale tagasi ja teise osa kasutab farm ise ära, sest Kansases on nii kuiv maa, et seal vajavad põllud niisutussüsteeme. Üks niisutussüsteem maksab 7500$, mis on palju ja ühel farmil on neid ikka omajagu vaja. Farmi tegutsemise poole pealt on imekasulik niimoodi tegutseda. Sest töödeldud vees on juba toitaineid rohkem ja seetõttu ei pea farm eraldi väetama, mis on superkasulik tegelikult, kui mõelda majanduslikult - kokkuhoid on igast suunast olemas. Farmis kasvatatakse mitut erinevat teravilja, lisaks ka maisi. Samuti on ka kariloomad - angused, 1500+ looma. Ja liha on CAB - Certified Angus Beef. Kogemus suuurepärane, teadmisi nii palju juures. Lisaks peale veetöötlusjaama külastust olime farmis, jalutasime ringi ja nautisime seda kõike, mis seal oli. Rääkisin ka farmeri tädiga juttu. Nii kena oli tunda, kuidas inimesed siirast huvi tunnevad nii sinu kui ka sinu kodumaa vastu. Super!
Tagasisõit Manhattanile oli 4 tundi pikk. Üsna kohutav, kui nii mõelda, aga meil oli autos juttu ajades huvitav ja igavust väga ei tundnud. Polnud ju põhjust ka, vaated põldudele olid ilusad. Kasvõi see samune tuulegeneraatoritega pilt - põllud olid neid täis - nii kaugele kui silmapiir ulatus!
Vahepeatuse tegime Hiina buffees. Kõhu sai täis, midagi erilist väga ei olnud ja ju polnud vajagi, sest õhtusöögiks Derby ootas juba meid!
Lõpuks jõudsime nn koju. Tegelikult on täitsa tore tagasi olla. Homme (11.07) tuleb töine päev - lähme matka/rattarada korrastama ja ehitama. Vähemalt lõpuks saab midagi super lahedat teha - liigutada ennast näiteks!
No comments:
Post a Comment