Sleepless in Seattle

Leppisime Martiniga kokku, et ei maga, vaid lähme teisipäeval (28.07) varem hommikust sööma ning siis juba kaardipoodi. Kellaajaks leppisime kokku hommikusöögile minekuks kellaaja 8.15 fuajees. Ja peale seda 8.45 pidi meiega ka David ühinema. Kuna mul olid asjad pakitud otsustasin kõik asjad alla kohvriruumi viia ning tagasi tulles ei pea enam ülesse tormama. 

Mõeldud tehtud. Kui oma asjadega alla ronisin ootasid mind ees nii David kui ka Martin. Viisin oma kohvrid hoiuruumi ära ning seejärel läksime juba edasi. Otsustasime, et ei lähe hotelli restorani hommikust sööma, vaid teeme kohaliku. Jalutasime ning vaatasime ühte ja teist ning lõpuks otsustasime sellise koha kasuks nagu Cherrys. Seni kaua kuni neil on peekonit ja muna, meile sobib! Neil oli ja tegin oma aasta kohvilonksu ka ära (latte pole muidugi kohvi, kuid sellegi poolest ja vahepeal oli täpselt selline tunne, et ei saa ka aastas korra endale kohvi lubada, sest kohe hakkab keerama). Hommikusöök oli nagu kirss. Tõeliselt lahe algus päevale! Ilm oli ilus ja mõnus oli inimesi vaadata. Lisaks koht ise oli sellise nii toreda atmosfääriga – kodune. David ütles ka hiljem, et tavaliselt talle ei meeldi kohvikutes kaua istuda, kuid seal ta oleks hea meelega nautinud veel tunnikese mõnusat olemist. 

Edasi liikusime kaardipoe poole. Tee peale jäi ka üks lemmikloomapood ning leppisime kokku, et tagasi tulles hüppame sealt läbi, sest Davidi pojal on koer Ellie ja miks mitte teha väike kingitus neile minu poolt ka. Kaardipoes oli aeg täielikult limiteeritud, tulime vaid asjadele järgi ja minek tagasi hotelli. Martin otsustas oma kõige lahedama perioodilisustabeli tellida ning kuna koha peal ei olnud, siis saadetakse see Davidi juurde Manhattanile (KS) ja David saadab selle Martinile koju Eestisse. Armas temast, sest see kaart on tõeliselt seda väärt! Mina sain oma eestlasi ja Eestit tutvustava raamatu kätte. Nii hea meel. Raamat on lahe, ausalt. Isegi minu kui eestlase jaoks on täiega lahe lugeda, mida arvab meie rahvusest inimene, kelle ema on eestlane ja isa šotlane. Ausalt arvab, sest kõik, mis ma siiani lugenud olen – pihtas põhjas. Kes huvi tunneb, saab ka lugeda. Lasin raamatusse sisse kirjutada, kus kohas on see ostetud ja millal ning ka väike tempel sisse. Üllataval kombel otsustas minuga kaasa tulla Washingtoni osariigi piltidega mängukaardid – parim valik ever – vihmamets, mäed ja kõik on olemas. Super! 

Kuna sain enne valmis, siis otsustasime, et annavad mulle väikese edumaa loomapoe jaoks. Panin joostes minema, kuid väga kahtlane tunne oli – loomapoodi ei tule ega tule. Kohvik, kus hommikust sõime paistis ka juba. Mõtlesin, et põrutasin mööda, seega pöörasin otsa ringi ja jalutasin veidi maad tagasi ning juba olid ka David ja Martin mulle vastu kõndimas. Naersime, et nii palju siis edumaast, kuid ma ei olnud ainuke, kes arvas, et loomapood nii lähedal ei olnud kohvikule – meestel oli ka sama tunne, et pidi veidi kaugemal olema. Mina olin juba peaaegu leppinud, et kui ei ole ega tule, siis ei ole vajagi. KUID, tuli! Asutsime sisse ja David, oma tavapärases olekus muidugi seisis ukse juures ja väikese sarkastilise noodiga nöökis mu kallal. Eks ma valisin ka, sest kuna Ellie veel kutsikas ja beebihammastega, siis ma tean, mis nende hammastega kõike teha võimalik on, sest ega mu oma koer parem ei ole. Loomapoes üllatusena tuli kaheksajalg, mille oma koerale ostsime, sest seal iga jala sees on piiksu ja keskel on suur prääksu. Leidsin väga laheda palli Beni koerale – kui pall omadega läbi on, siis on võimalik see ümber töödelda, lisaks on vägagi tugevast materjalist, mis tähendab, et peab ka vastu, samuti hõljub vee peal (mitte vees või vee all, vaid vee peal) ja piiksub! Ma olin oma leiuga väga rahul. Samuti leidsin midagi oma koerale – piiksud on väga hea seletus selle kohta, mis ma oma koerale sain – ilmselt tehakse sellega üsna kiirelt üks null, kuid asi on seda väärt.´

Tagasi teel näitasin ka Davidile palli, oli väga uhke mu üle, sest tegu oli ikkagi palliga, mille materjal sobis ümber töötlemiseks. Hotelli jõudes võtsin oma kohvrid hoiuruumist ja jäin teisi ootama. 

Kui kõik kohal pakiti meid taas autodesse ning reis Washington DC poole võis alata. Lennujaamas – check-in, pagasid, turvakontroll, kiire lõuna ja edasi juba tuli veidi oodata, et väravad lahti tehakse ja lennuki peale lastakse. Üks asi, mis mulle väga meeldib pardale minekuga USAs on see, et lennuk täidetakse tagant poolt ettepoole – kutsutakse kindlad ridade vahemikud ja esimene turistiklassi ots läheb viimasena peale. Toimib. Ei ole väga pikki ootamisjärjekordi lennuki uste taga.  Lend möödus rahulikult – kasutasin aega seekord meenutuste kirjutamisega ehk siis ei maganud oma olemist lennukis täielikult maha seekord – kas pole mitte tore? 

Washington DC-s maandusime kell 23.00 seejärel tuli esimene metroo tripp hotelli ning alates kolmapäevast (29.07) avastame Washington DC-d kuni pühapäevani (02.08), millal istume lennuki peale, et koju sõita (päriselt, juba nii lähedal koju minekule, alles ma tulin?!?!??!). Meiega ühinevad ka teise programmi noored, ees ootavad meid ühised üritused, õhtusöögid. Kuid sama palju on ka vaba aega. Peatume 8 kvartali kaugusel Valgest Majast – kaks korda võib arvata, kas ma olen sinna minemas või jaa?

Ega miski ei lähe nii libedalt alati, kui soovida tahaks. Alustame sellest, et mõlemad mu kohvrid on puruks. Minu isiklik õnneks veidi rohkem ja see, mille ma kursavenna käest laenuks sain veidi vähem. Ma olen ilgelt kuri tegelikult, et see ei ole reaalne - mõlemad kohvrid?!?!?! Mulle öeldi lihtsalt, et see pole nende mure - fäntsi või mis? Küll ma ära lahendan selle, kuigagi leiame kursavennaga kokkulepe, kuid õnnetuks teeb ikkagi, oleks siis üks, aga ei - mõlemad.

Kui hotelli jõudsime, siis üllatus-üllatus. Toad Melrose Place'is olid broneeritud juba maikuus ning nüüd tulime hotelli ja voil´a kolm tuba puudu. Osad jagavad tubasid praegu ehk kaks inimest ühes voodis, meil Evaga läks üsna libedalt praegu ja oleme üksi oma toas - omavahel naljatlesime, et meie vanad inimesed, ei saa midagi jagada. Kuid üldmulje on küll kehvakene - fuajee oli uhke ja puha, kuid toad, on luksuslikud ja mõnusad, kuid minu meelest on olnud paremaid hotelle meil USAs viibitud aja jooksul. Jah, viriseda ei tohi, kuid tuju on täpselt selline, et tahaks väga ja eks ma seda teen ka veidikene hetkel. :)

Kolmandaks, kui oma suurema koti lahti tegin, et näha lähemalt, kui puruks kott on (õnneks ei olnud kõige hullem, ainult see pikenduskäepide ei toimi enam, sest mõlk on sees metallist torul) - tuli kotist ilmsiks silt, kus oli kirjas, et minu kott on nn juhusliku valikul sattunud kontrolli alla - kõik kotis olevad asjad otsiti käisitsi läbi. Midagi kadunud ei ole, peaks nagu korras olema. Aga see tunne, see tunne, kuidas hommik algab nii mõnusalt ja toredalt ja õhtuks on kõik lihtsalt pekkis. Homme lähen otsin endale suure Ben&Jerry jäätise ja söön ennast üheks suureks jäätiseks - okei, nii hull ei ole, veidi vähem hullem on. Homme ootab meid ees kultuurifestival - peame oma kodumaad tutvustama. Eks homme saate lugeda, kui huvitav meil Washington DC on. Homme saabuvad ka teise programmi omad! Meie Martiniga ootame Ukut!