Kultuurilaat

Esimene päev Washington DC's on tänaseks läbi saanud. Kolmapäeval (29.07) olime tegusad ja õnneks oli töö ja vile koos ära jagatud. Mõni pilt eilsest (28.07) öisest lennust ja kolmapäeva hommikusest mõnusast hommikusöögist.

Alustasime hommikut kella 9.15 kogunemisega fuajees. Liikusime kõik koos metroosse, et sellega sõita esimesele kohtumisele. Külastasime rohelist katust - katus ei olnud lihtsalt katus, vaid oli kaetud muruga - maastikuarhitektuur! Täitsa kena oli. See, kes meid seal vastu võttis rääkis, et 2006. aastal nad selle avasid ning 10. aasta jooksul on väga palju muutunud - taimestik, olukord ja lisaks ka teadmised, mis sobib ja mis ei toimi üldse. Kogu külastus võttis aega maksimaalselt tund aega, metrooga sinna ja tagasi teine tund aega.

Peale seda kohtumist tormasime metroosse tagasi, sõitsime hotelli juurde ja meil oli 45 minutit aega, et süüa ja riided vahetada, kultuurilaada asjad võtta ja Department of State'i põrutada - tähendab .. jalutada. Algab kultuurilaat. Meie Martiniga ausalt lootsime, et meil on ka kolmas eestlane koha peal olemas, kuid nemad ei saanud New Orleansist tulema, seega olime meie Martiniga kahekesi kultuurilaadal Eestit esindamas. Jutustada sai palju, korra sai ka ise ring peale käidud, kuid pidi oma laua juurde tagasi minema, muidu poleks mõtet olnud ju laual seal koha peal seista, kui kedagi seal ei ole. Kohtusime teiste SUSI programmi õpilastega Aasiast, Lõuna-Ameerikast jne jne. Väga mitmekesiseid jutuvestmisi oli. Lisaks õnnestus meil ka kohalikega jutu peale saada, uurisime, et mis oleks need öised kohad, kuhu minna ja millised söögikohad oleks parimad külastamiseks - saime terve nimekirja, seega avastamisrõõmu nüüd peaks jaguma küll ja küll. Ei saa mainimata jätta, et mind huvitavad väga numbrid. Meiega käis ka programmi direktor rääkimas. Tema nimi on Margaret ning tunnistas kohe ausalt ülesse, et jälitab meid Facebook'is. Küsisin tema käest, et kui palju Euroopast nominente kokku oli, kelle seast 20 välja valiti - vastuseks tuli 100 ringi, seega konkurents oli ikkagi tihe nagu ta ütles. Ja hea uudis on see, et kandidaadid Eestist olid ühed tugevamad, mis tegelikult tähendab seda, et ole sa kui väikesest riigist olla tahad, alati on võimalik ning nagu meil David ütleb, seni kaua kuni ei küsi, on vastus alati ei! Väga suur innustus edasi tegutsemiseks.

Kultuurilaadale järgnes kiire enesetutvustamise harjutus, sest homme (30.07) tuleb teha 30 sekundiline esitlus endast Department of State'le - kes oled, kus tuled, mida õpid ja mida nende teadmistega peale hakkad kodu jõudes.

See tehtud, sai edasi teha, mida ise teha tahad - peamine on see, et homme hommikul kell 8 oled fuajees ja valmis lahkuma. Meie põrutasime Washington ja Lincoln Memorialite poole. Tee peale jäi ka World War II Memorial ja Albert Einsteini kuju. Tegime sellise ringikese, aga ilm ei soosinud meid, sest olgem ausad - Kansases juba olime peaaegu harjunud kuumusega ja Seattles oli nii mõnus hea jahe ning seega otsustasime Valge maja külastuse hoida mõneks teiseks päevaks.

Tagasi teel hotelli leidsime ühe huvitava turu - vähemalt meie arvasime, et tegu on turuga, kuid tegelikult oli söögikoht - Founding Farmers. Otsustasime, et sinna võiks õhtul tagasi minna. Hotellis, kui soovituste nimekirja kätte võtsin, oli see koht seal kirjas. Ehk me otsustasime minna kohta, mida meile soovitati. Paar vaba tundi puhkamiseks ja kell 20.00 saime kokku ja läksime sööma. Mõtlesime (!), et mis seal ikka, lähme kohale ja oleme kohal ja siis istume ja sööme. Nii see ju tavaliselt käib, kuid mitte selles kohas. See oleks lihtsalt liiga lihtne variant. Koht on ülipopulaarne, inimesed reaalselt ootasid uksetaga järjekorras. Helmi (Soomest) ja Martiniga koos läksime. Helmi uuris, et kui kaua aega läheb ning tuli välja, et laua saamiseks peame ootama 1,5 tundi või siis on ka võimalus kaasa osta. Otsustasime viimase kasuks. Tellisime kõik juustuburgerid ja sõime neid kusagil pingi peal pargis. Ja mis siis? Toit oli ju meile soovitatud restoranist! Nüüd tuleb toidu kiitmise koht, keda ei huvita võib lihtsalt edasi kerida - paar rida vahele jätta.. PARIM juustuburger, mida ma eales saanud olen. Burger nagu burger olema peab - parajalt mahlane ja hästi tehtud, maitsed olid värsked ja super head! Lisaks friikartulid - maitsesid nagu kartulid ja olid soolased. Kiitsime ja lihtsalt nautisime kogu õhtusööki pargipingil. Ja lisas koht ise on LEED Gold disainilt ja Certified Green Restaurant! The best! Täielikult parim!

Kui kõhud täis, tuli ka isu jäätise järele. Leidsime koha ülesse ilusasti, kui toredalt poe uksed kinni. Pole hullu. Otsustasime, et homme lõunaks on jäätis ja tänane poolik Subway võiku. Sobib ju küll kiire lõunasöök - tervislik ja värki kah. 

Tulime tagasi hotelli ning leidsime eest inimesed, kes olid päev otsa shopanud ja niisama ringi trallitanud nagu meiegi. Nägime ka Juliat (Ukrainast), kes ütles, et ta oli Nastjat (ka Ukrainast aga teisest programmist) näinud ning nad varsti jõuavad hotelli tagasi, et annab teada, kui nad siin on. 

Läks aega, mis läks. Jõudsin vahepeal pessu minna ja tagasi tulla ja kuivama hakata, kui juba tuli sõnum, et kui keegi tahab uute inimestega tutvuda, siis minge fuajeesse. Kas keegi oskab mind ette kujutada siis, kui olen hiljaks jäämas. Mina ka ei oska, aga ma kujutan ette, et see oli mu kõige kiirem riidesse panek, et alla tormata. Liftist välja tulles Nastja istus diivanil ja no nii hea oli teda näha - 5 nädalat tagasi kohtusime Frankfurti lennujaamas ja tõesti nagu oleks vana sõpra täna näinud. Saime ka teistega tuttavaks Hugo Soomest, Sergi Hispaaniast, Ana kusagilt - nii palju nimesid olid ja maid, et esimese korraga läheb lihtsalt meelest ära. Ja meie Uku ka! Teda oli ka hea näha!

Nüüd pole midagi, tekk üle pea ja hommikul on taaskord vara äratus.. Nii näiteks kell 6 või midagi sellist.. Avastasin, et kogu selle aja jooksul, mis ma siin USAs veetnud olen, on mu unetunnid inetult väikesed. Jäävad sedasi 5-6 tunni, vahel harva 7 tunni vahele. Aga mulle meeldib see lause - mul on kodus ka aega magada, siin on vaja elada!