Teeme nii, et magama ei lähe ja tatsame KC lennujaama

Laupäeva (25.07) viimased hetked kahe autojuhiga ning check-in'id, pagasi ära andmised, kiired hommikuampsud kirjeldaksid väga õrnalt seda unist hommikut lennujaamas. Magada ju polnud väga saanud, väljaarvatud need unised hetked bussis. Vahepeal oli isegi tunne, et kell on juba 12 päeval ja et tegelikult pole kellagagi hüvasti jätkud, kuid võta näpust - Manhattanist (KS) olime omajagu kaugel juba.

Lennusõit oli väidetavalt 3 tundi pikk, kuid mina seda ei tundnud, sest ega ma väga ei mäletagi sellest lennukisõidust midagi. Ma ausalt magasin kogu aja lihtsalt maha. Vahepeal tegin silmad lahti ja sättisin ennast ning magasin edasi. Elus esimest korda (jõle palju on neid asju, mis esimest korda elus toimunud on)! Aga lennukiakna pilte on alati aega teha!

Maandusime ilusasti ja isegi nii hästi, et meil oli aega üks väga maitsev (ja kallis - kuid seetõttu meile antigi lisaraha) lõunasöök teha. Edasi tuli oodata meie "uusi" busse! Mark oli sama, kõik oli sama, kuid paar aastat uuemad..

Sõitsime oma uute bussidega mõni minut ning juba olime jõudnud esimesse külastuskohta. Tegemist oli erilise naabruskonnaga. Kuid miks, see on hea küsimus, mul on see paberi peal kirjas, aga paber on elukadunud praegu. Seega ei tasu küsida miks .. Ma otsin selle vastuse ülesse, kunagi kindlasti. :) Käisime mööda naabruskonda ringi - majad - imelised! Nagu saksamajad keset linna - armsakesed. Neil olid väga lahedad süsteemid vihmavee hoidmiseks ja kasutamiseks. Sellepärast mu meelest peamiselt oligi eriline. Ega meile siin tavapäraseid asju ei tutvustata, ainult erilised on esmajärjekorras. Naabruskonnal on kahte sorti aiamaad - üks, kus saad ise rentida ja oma juurvilja kasvatada ja teine on siis selline, kus kohalikud töötavad selle nimel, et saadused turul maha müüa. 

Päeva kõige tähtsam söök on hommikusöök, kuid ega lõunasöök ka alla ei jää. Kuid siis jääb, kui lõuna nii kaua võtab. Käisime pitsat söömas. Taaskord just nimelt, kuid ega 20 inimesele ei ole lihtne meelejärgi olla ja pitsa sobib kõigile. Aga kuna vahepeal oli tükk aega vaba, siis tekkisid imeliselt lollid ideed. Esma (Hollandist) on meie grupis usult moslem ning laenas Evalt (Gröönimaalt) salli ning proovis kõigile teha pearätti. Üllatavalt hästi sobis.

Ega me niisama seal ei õhukonditsioneeri käes ei istunud. Ikka pidime natukene lolli ka mängima. Tegime selfisid, olime niisama targad ja kuni üks hetk jõudis kätte see tore hetk, et pitsa jõudis meie lauale.

Irma (Hispaaniast) on taimetoitlane ja kuna otsustasime pitsat jagada, siis tellisime taimetoitlaste pitsa. Pean tunnistama, et tegelikult oli üllatavalt hea ja mõnus. Ei saa absoluutselt midagi ette heita selle kohta, et tegu oleks taimetoitlaste pitsaga. Hea oli!

Kõht täis, hea olla - võtsime suuna hotelli poole. Kõik oli tore, kuid check-in'i veel teha ei saanud, sest kell ei olnud piisavalt palju. Saime kohvrid hoiuruumi panna ning lippasime oma erilisele linnatuurile Seattle's. Külastasime Pike Place'i, mis on siis üks vanimaid turge (vist) siin linnas. Seal asub esimene originaal Starbucks. Ma astusin uksest sisse ja sain juba tulvavee kaela, et miks ma rivis ette trügin, paljud tahavad sisse saada - hää küll, ma siis ei tule üldse. Turg nagu turg ikka, müüdi kõike ja samas mitte midagi. Külastasime ka kaardipoodi - isegi mõned raamatud Eesti kohta olid olemas - juhei! Kuid kahjuks päris mitmes välja andes oli kirjutatud "Talinn/Talin/Tallin" - õppimise koht ma arvan. :)

Õhtusöögi otsustasime süüa Cuttersis. Tõden, et see oli üks meie kõige kallimaid sööke siin, mis ma söönud olen. KUID, ausalt! Kõige parem kindlasti! Käisime koos Davidi, Benjamini ja Helmiga (Soomest) söömas kalarestoranis ja kõik sõid kala. Meie Helmiga võtsime "scallops" roa - kes ei tea, mis asi on "scallops" uurige masterchefi, siis on asi selgem. Päris tõene tera - väikesed imemaitsvad pallikesed rõõmu, maitset ja mõnu! Toidu kohta ei saa nii küll öelda, kuid selle kohta saab. Super hea õhtusöök oli.

Lõunasöögi ajal broneerisime endale pääsmed Space Needle'sse - ülelinna vaatetorn. Ja nii me siis läsime sinna. Kella 19.30 paiku hakkasime liikuma. Muidugi, muidugi peab alati midagi meie teele jääma - seekord jäi paraad - kohalike koolide paraad. Kõike leidus seal. Ülimalt lahe oli erinevaid kostüüme ja toredaid inimesi vaadata. 

Üleval vaatetornis oli rohkem kui ilus. Seda vaadet, mis sealt ülevalt avanes ei ole võimalik lihtsalt sõnadesse panna! I m e l i s e l t ilus!

Väsimus hakkas võimust võtma. Asjad tuli veel pakkida, et paariks päevaks minna Port Angelesse (Olymic National Parki) ja start pühapäeva (26.07) hommikul kell 6.20, et suunduda veel kord tarkuse radadele!