Ilmatum aeg

Endalgi on raske tunnistada, et pole päris mitu päeva blogimaailma täiendama jõudnud. Eks sellel ole ka päris palju põhjuseid tegelikult. Osad lihtsamad, osad keerulisemad - nagu ikka elus ette tuleb. Ega pikka juttu ei ole, lihtsam on kohe kratil kraest kinni haarata, kui ootama jääda aega, millal kratt ise kotti jookseb - filosoofia misssugune!

Teisipäeva (14.07) veetsime teisi ülikoole külastades. Külastasime indiaanlaste ülikooli, mis tähendab seda, et 1/16 pead olema põlisameeriklane sugupuult, et seal ülikoolis õppida. Meiega vestles Dr. Wildcat. Enne andis ka tervitussõnad Melinda, kes on siis "active dean" ja lõpetanud keskkonnateadused. Dr. Wildcat on samuti indiaanlane ning kuulub oma hõimu ning seletas meile oma vaatenurki keskkonnaga seotud teemade suhtes. Looduslik keskkond on peamine kultuuri kujundaja. Indiaani keeltes näiteks ei tunta üldse sõna "ressursid" vaid kasutatakse sõna "relatives" (ehk sugulased). Ning mida ta sellega öelda tahtis on see, et looduslikud ressursid ei ole ressursid, mida inimene võib lõpmatult kasutada, vaid looduslike ressursside näol on tegu osakese endaga, mida tuleb austada ja lugupidavalt kohelda - sugulasi ei kasutata ära. Samuti tuletas meelde, et mitte kunagi ei tohi iseeneselikult võtta loodust, mis meid ümbritseb. Ja kõik suuremad probleemid kaoksid/väheneksid, kui oleks võimalik teha üks kultuuriline vahetus - muuta tuleb suhtumist loodusesse ja tuleb vähem olla egotsentriline. Lihtne öelda, kuid küsimus jääb ikkagi, et kuidas seda teha? Tema vastus sellele oli järgmine: "Alustada tuleb väikestest asjadest - alusta muutmist kohalikult tasandilt." Keskkonnasõbralik on tänapäeva ühiskonnas ülimalt keeruline olla, mistõttu ei toimu ka muutused üleöö. Mugavustsoon meeldib kõigile, kuid küsimus jääb, kas see on ikkagi ka vajalik? Sest kui teha üleöö muutusi, siis ka see maksab - mitte miski ei tule tasuta. Hea uudis on see, et üleüldiselt on maailma vaated hakanud vaikselt muutuma. Meie peamiseks ülesandeks on ühendada kultuurilised, ökoloogilised ja bioloogilised mitmekesisused. Dr. Wildcat tõi välja tegelikult ühe huvitava võrdluse. Selles võrdluses ühel pool (vasakul) on kirjas see, mida meie kasutame ja paremal pool on kirjas sama tasandi sõnad, mida indiaanalsed kasutavad: 1. resources - relatives (ressursid - sugulased) 2. rights - responsibilities (õigused - kohustused) 3. management - respect (tegelemine - austus) 4. sustainability - resiliency (jätkusuutlikus - elastsus). Viimase kohta olen endale ülesse märkunud ka lause: "Mõtle - jätkusuutlikus - kas tahame elada maailmas, mis on selline nagu ta praegu on?".  Ja kahjuks ümbritseb meid peamiselt tänapäeval ütlus: "I am fine with going green as long as I can have a business case" - peaks tähendama siis seda, et olen nõus olema roheline täpselt nii kaua kuni sellega saab äri teha. Tuleb tõdeda, et päris palju keerleb ümber raha ja finatsi.

Peale Dr. Wildcati loengut sõime lõunat ja David suhtles meiega veidi olulistel teemadel - mõnus diskussioon oli igatahes. 

Edasi liikusime Kansas Universitysse (KU). Loeti kaks loengut. Esimene puudutas õrnalt keskkonnaõigust ja poliitikat ning teine rääkis KU roheliselt jalajäljest, et millega nad seal ülikoolis tegelevad jne. Esimesena suhtlesime Juliaga, kes on lõpetanud juura ning on huvitatud keskkonnaga seotud teemadest, mistõttu ta ka siis tegeleb enamjaolt keskkonnaõigusega. Nii palju kui ma aru sain, siis neil on mingisugune selline süsteem, et igal osariigil on omad seadused ja kui osariik ei saa hakkama, siis minnakse edasi juba riiklikule tasandile, millel omakorda on jälle omad seadused. Mingi selline jube keeruline pada oli see seal. Kuid tõi ka ühe hea näite. 1970.a kemikaalitööstus kaevas aegu ja pani sinna kõik, mis üle jäi. Seejärel kattis augu kinni ja müüs kõrval asuvale linnale maatüki 1$ ja linn ehitas siis sellele maatükile peale kooli. Pole ju palju vaja arvata, et veidi aja möödudes ilmnesid erinevad tervisehädad ja ka vähk. Kemikaalide matmine ei olnud seaduslikult keelatud, mistõttu tekib küsimus, kes on vastutav? Kas tööstus, et kaevas augu ja mattis kemikaalid sinna ning seejärel müüs linnale ilma, et oleks seda maininud? Kas linn, et ostis maatüki ilma eelnevalt kontrollimata/uurimata? Kas indiviidid, kes koolis käivad ja haigeks jäid? Mida teha ja kuidas teha olid õiged küsimused. Seda sündmust nimetatakse "Love Canal"-iks ning see pani aluse riiklikule keskkonnakaitse agentuurile.

Teine asi, millest pikemalt rääkisime - NIMBY "sündroom". Mis tähendab pikemalt kirjutatult - "Not In My Back Yard" (mitte minu aeda). Selline olukord oli minu meelest täiesti reaalne ka Eestis, kui esmakordselt tulid arutelud tuumaelektrijaamade kohta. Kuid samas, mõelda natukene laiemalt, siis kui enda aeda ei taha, siis ei tule ka töökohti juurde, seega kusagile peab see lõpuks ikkagi minema.

Peale Juliat rääkis meiega juttu Kim. Suhtles meiega rohelise jalajälje teemal Kansas University's. Jätkusuutlikuse termini tõi ka huvitavalt esile: Jätkusuutlikus on tervislik ehitus, vastupidavad kogukonnad, kus kõigil on juurdepääs ressurssidele, mis on vajalikud kõrge kvaliteediga eluks ilma, et ületaks ökosüsteemi kandevõimet. Loogiline iseenesest, aga see sai vähemalt korralikult välja toodud.

Ma ei hakka rääkimagi tegelikult, kui julm on mitu tundi päevas bussis istuda ja lihtsalt sõita - 2 tundi sinna ja 2 tundi tagasi, kuid vaatamata sellele on vestlused bussides üsnagi huvitavad ja põnevad. 

Aga õhtu kõige lahedam moment alles tuli. Käisime MINIONse vaatamas! Ülilahe film on tegelikult. Selline sõbralik huumor ja väike nali sees. Hea, et ära nägin. See oli siis teine kord siin olles juba kinno minna. Kolmas kord tuleb ilmselt esmaspäeval - lähme Magic Mike XXL vaatama - "girls night out!!".

Tagasi tulles ühikasse oli plaan pessu ja tuttu. Kuid juhtus veidi teisiti. Ivanil (Roostist) oli sõber külas, kes teeb rannikult-rannikule mootorratta matka - jah, ma nimetaks seda nii. Kiidan nüüd kutti ka veidi. Lahe inimene ja avara silmaringiga ehk vestlused olid alati sisutihedad temaga.

Kolmapäeval (15.07) ärkasime müristamise ja välgutamise peale juba kell 6 ülesse. Päevakavas oli Ameerika kultuur ja orjandus. Päris ausalt peab tõdema, et see, kes seda läbi viis, oli asjasse väga süvenenud ja tõesti hea oli kuulata, kui emotsionaalselt ta rääkis. Ilm oli küll meile vastu, kuid tehtud sai siiski. Väga huvitavalt sealjuures. Rääkis erinevaid lugusid ja rääkis, kui oluline on Manhattan (KS). Nimelt just Manhattan (KS) oli see koht, kus aidati orjasid põgenema mööda salajasi teid maa-all.

Peale lõunat kohtusime Matthew Sandersoniga, kes vestles meiega sotsiaalse ühiskonna teemadel seoses keskkonnaga. 

Inimkonnal on kaks eeldust: 1. Jah, on olemas ühiskond; 2. Jah, on olemas looduslikud piirangud. Ning nendest tulenevalt on neli põhimõtet: 1. Ressursside ületarbimine - sotsiaalne probleem; 2. Sotsiaalsed probleemid: raske lahendada, kui ühiskonnas on individualistid; 3. Sotsiaalsed probleemid: ära hoida ei saa, pole looduslik, pole ka võimatu; 4. Peab olema võimeline "nägema" probleemi ja lahendusi. -- inimene saab probleemiga manipuleerida, kuid ei mõjuta seda. Ja niimoodi me siis arutlesime paar tundi, et missugune on ühiskond ja sellega seotud probleemid, mis on sotsiaalne ja individuaalne ühiskond ja millised on kummagi süsteemid jne.

Loeng läbi külastasime Flint Hills külastuskeskust Manhattanil (KS). Väga lahe koht! Selline mõnus ja nagu ikka, informatiivne. Meile anti seal tunnike, et kõik ära vaadata .. kaasaarvatud ka väike filmike, kus olid erinevad efektid - tuul ühelt ja teiselt poolt ja tuhka lendas ka alla. Flint Hills on selline koht, kus inimene mõjutab ökosüsteemi kulu põletamisega, sest nii on tehtud sajandeid tagasi, et ligi meelitada piisoneid, kellele maitseb tärkav roheline. Loogiline iseenesest, palju maitsvam. Ise ei ole proovinud, aga ega üks ei välista teist. :)

Kõige lõbusam ja meeleolukam õhtu oli ilmselgelt ka sellel päeval. Peale sisutihedat päeva läksime koos kohalikega laintanstu tantsima. Tõsiselt, kõige parem meelelahutus ja trenn, mis siiamaani olnud on. Nalja sai palju ja tantsida sai ka. Aitäh korraldajatele, oleks aega, siis läheks veel!

Tantsust jalad väsinud, chillisime veidi kõrval toas, rääkisime juttu ja olime niisama toredad. Mängisime erinevaid mänge ja lihtsalt lustiline oli olla.

Neljapäeval (16.07) ärkasime ilgelt vara ülesse ja põrutasime 2,5 tunnise autosõiduga tuumaelektrijaama. Jah, ÕIGE! Tuumaelektrijaama. Ei väsi kordamast. Käisin tuumaelektrijaamas - sees. Päriselt. Aga enne kui sellest lähemalt, siis võtan au ja vingun hommikuse toidu kallal. Mul pole mitte kunagi nii paha olnud, kui peale seda suhkru üledoosi. Kõik oli magus ja tuli välja, et ma olen ainus, kes julges selle välja öelda, teised lihtsalt virisesid seljataga. Aga ei olnud hullu, tunnike iiveldas korralikult ja siis hakkas parem. Hommikut alustasime väikese sissejuhatusega tuumaelektrijaama juhataja poolt. 2,5 tundi rääkisime ja küsisime küsimusi. Midagi enne olematut ei juhtunud.. Välja arvatud see, et ma küsisin nagu hunnikute viisi küsimusi. Saladuskatte all võin öelda, et tuumaelektrijaama ehitus, mis toidaks ära 400 000 majapidamist läheb maksma 1billion dollarit, majandamise kulud on 100 miljonit aastas ja palga kulu on 80 miljonit aastas. Vist oli aastas, ma loodan, et ei valeta. Selline keskmine palk tuumajaama töötajale on umbes 8000$ (koos maksudega) kuus, mis on kõvasti üle keskmise Ameerika palga - keskmine palk interneti andmetel on Ameerikas 26 500$ aastas - jagada tuleb 12, siis saab kuu teada. 

Peale loengut, näidati meile juhtimispuldi simulaatorit, mis pidi olema 1:1 sama, mis on tuumajaamas, sest sellel peal õpivad uued operaatorid, kuidas probleeme vältida ja kuidas mida teha. Ja edasi sõitsime tuumaelektrijaama. Nagu päriselt. Ise olen enda üle küll uhke. Saime endale vägeva giidi ning edasi ei olnud muud, kui läbi erinevate turvakontrollide, sest ilma ei saa. Rääkisime väga erinevatel teemadel alguses ja siis juba suundusime enda giidiga mööda jaama tuurile. See, mis ta päriselt on.. Ei ole see, mis mina arvasin. Mingit keemiat kusagil ise katsuda ei saa. Suurem osa turbiinide ruume on kohutavalt palavad - seoses ka ilmastikuga, mitte ainult selle soojusega, mis seal sees oli. Kuid üldjoontes peab tõdema, et vaatamata kõigele on seal käidud ja tutvused loodud. 

Tuumaelektrijaam avastatud ootas ees 2,5 tundi autosõitu Manhattan Kansasesse. Varsti tuleb bussi nägu endale ka ette, sest tegelikult veedame päris suure osa ajast bussis istudes ja edasi-tagasi kimades.

Järgmine üritus samal päeval oli meil õhtusöök meie mentoriga. Tegime Davidele (Itaaliast) üllatuse, viisime ta itaalia restorani. "Normaalne," oli tema väljend. Aga kõhu sai täis. Mis minu jaoks eriti keeruline on - kaks asja - jootraha jätmine ja maksude arvestamine arvel. Kohutav segadus on mul endega. Suht suurem osa ajast on keeruline aru saada, et mis kus ja kuidas ja kui palju - öeldakse, et selline 20% kogu summast tuleks jootrahaks jätta. Aga mina eestlasena - päris paar korda olen lihtsalt ära unustanud. Vabandan juba ette-taha ära, nii on lihtsam. :)

Kõige kreisim üritus oli õhtul, kui poodi läksime, et söögilaadaks asju osta. Kui kakskümend inimest panevad enda retseptideks vajalikud asjad kokku, siis tulemus on see, et nimekiri on kaks lehekülge pikk ja aineid on vähemalt 5x rohkem, kui vaja peaks olema. Ausalt, tunnistan. Isegi minul viskas üsna kiirelt üle ja kui juba tund aega olnud olime, siis ütlesin, et see mäng on kõige lollim mäng üldse, mis ma kunagi mänginud olen. Ega palju puudu ka ei olnud. Lihtsalt skrollid mööda riiuleid ja võtad kõike, mida vaja vähegi on. Kreisi. Räägime kogu summast - üle 400$ veidikene. Hea uudis meie oma rahakotile, programm maksis kõik kinni, kuid peale seda poodlemist oli selline tunne, et ei taha näha ka enam midagi, mis oleks seotud toidu või millegi sellisega. Kui kassast minema saime, siis viisime kõik toiduasjad Davidi naise Mary kontorisse ja peale seda saime tuttu ära minna. Siin vist tuleb mainida, et isegi enda kohvrisse otsin veidikese summa eest magusat kaasa.. Mida täpsemalt, saate teada, kes õigel ajal mu teele satuvad. :) Nii tore onju.

Reede (17.07) võis unenägudest ja voodist ainult und näha, sest kell 7.00 oodati meid Rotary klubi koosolekule. Emilia (Portugalist), Cordelia (Põhja-Iirimaalt) ja Moustapha (Belgiast) tegid ettekande või pidasid väikese kõne selle kohta, kes me oleme ja kus me tuleme, mida me teeme ja teinud oleme ja missugused on võimalused peale programmi lõppu - kuidas inimesena arenenud jne. Hea küll. Hull ei olnud see, et pidi hommikul vara kell 6 tõusma, vaid hull oli see tobe hommikusöögi pakk - ma ei ole inimene, kes viriseks, kuid ausalt. Ma ei söö nii palju magusat, kui siin kahe hommiku jooksul paari nädalaga ka ära. Tõden ausalt, jogurt on mul siin laua peal praegugi seismas ja ülejäänud jagasin laiali - viinamarjad sõin ära. Koosolek oli huvitav, mulle endale meeldis Cordelia kõne kõige rohkem - huumorit ja tõesed laused. 

Lõpuks jõudsime oma üritustega tagasi algusesse, mis pidid toimuma esimesel nädalal, aga kuna kõiki siin ei olnud, siis lükati nad reedesesse päeva - kaks nädalat hiljemaks enamvähem. Kätte jõudis seikluspark. Kõige pealt alustasime laheda fännimänguga. Süsteem selline, kõik leiavad alguses endale paarilise. Seejärel pannaks kand-varvas ja siis ühendatakse ka vastasega ära. Edasi selgitatakse, kes kelle fänn on - kivi-paber-käärid. See, kes võidab, see liigutab oma esimese jala teise jala taha ning see, kes kaotab liigutab oma esimese jala võtja varba juurde - alati peab ühendus olema. Mäng kestab paari vahel seni kuni üks kaotab tasakaalu või varvas ei puutu kokku enam teise mängija varbaga. See, kes kaotas, see on nüüd võitja fänn ja ergutab teda edasi teistega võisteldes. Seejärel otsitakse uus paar ning võitjad teevad omavahel samasuguse vooru. See, kes seejärel võidab, saab endale kohe kolm fänni (kaotaja+2 eelmist kaotajat) ja mäng käib seni kaua kuni on kaks järelejäänut. Nüüd tuleb konks - viimase finaali ajal võivad fännid abistada. Lihtsalt lihtne ja lõbus.

Jah, nüüd saavad kõik paraja kõhutäie naerda. Võrreldes Eestiga - polnud see muki kaka ka mitte. Kolm posti, kolm erinevat ülesannet, mõeldud meeskonnatöö parandamiseks. turvatud oled köiega ja all hoiab sind ankur ja muud vennad kinni. Ja see oligi kõik tegelikult, kusagil oli veel madal seikluspark ka. Oli huvitav, ei saa seda öelda, et huvitav ei olnud. Selline õppemoment oli olemas. Aga mina eestlasena ootasin ausalt natukene rohkemat. Tegin nii kiiresti selle harjutuse koos Ivaniga ära, et ei saanud aru ka, kui ma maa peal juba tagasi olin. Küll oli tore. Teised otsustasid, et lähevad teistele atraktsioonidele ka, kuid ma leidsin, et tegelikult oli mu kõht juba piisavalt oodanud ning osadega kolistasime ühikasse tagasi ja läksime Derbysse sööma. Söök on alati hea!

Söödud ja veidi puhatud. Ootas meid Chance Lee meeskonnatöö hoones, et meiega rääkida tugevustest ja nõrkustest jne. Teisel nädalal tegime internetis testi, kus saime teada oma tugevused.

Minul tulid välja järgmised: Võistluslik ehk olles talendikas sellena, siis oma progressi mõõdan võisteldes teistega. Mind motiveerib esimese kohale tulemine ja edukus. Strateegiline. Selle tugevuse kaudu loon alternatiivseid teid, et edasi minna/jätkata. Vahet ei ole, mis ette tuleb, saan kiirelt märgata erinevaid mustreid ja probleeme. Kommunikatsioon. Läbi selle tugevuse oskan kergelt oma mõtteid sõnadesse panna. Head suhtlejad ja esitlejad. Positiivsus. Entusiasm ületab kõik piirid. Nad on vaimustuses peaaegu kõigest ja suudavad ka teisi kaasa haarata tegevustesse. Ideeline. Vaimustuses ideedest. Võimelised leidma ühendusi erinevate dilemmade ja aspektide vahel.

Nii me seal arutasime, et kas on halb või hea, mis on mis ja kuidas erinevatesse tugevustesse/nõrkustesse suhtuda. Meenutas üsna palju Kaitseliidu kooli Juhtimiskursuseid.

"Loomaaeda tahan ma karu kaissu tuduma!" Lõpuks sai siis kaua oodatud Sunzet Zoosse! LÕPUKS. Kas ma peaks seda ütlema, et ma ootasin rohkemat, kui seal tegelikult oli. See ei loe sellegi poolest. Väga-väga tore oli. Väike šimpanši poiss kõõlus ringi ja tegi lollusi. Kõik oli rahulik. Jessica tegi meile tuuri mööda loomaaeda ja näitas erinevaid loomi. Mul väike ristike jälle kirjas, üks loomaaed vähem, mida külastada. Benjamin muidugi rääkis, et USAs on väga lahedaid loomaaedu. Ilmselgelt on. Usun täitsa. Sunset Zoos ei olnud ühtegi suurt looma (elevandid, kaelkirjakud jne), kõik olid sellised pisemad - alla suure. 

Õhtusöögi veetsime samuti loomaaias. Vaatasime filmi "Erin Brockovich" (väga ei huvita, kui õigesti kirjutatud on või ei ole, aga laiskus on ka peal, et googeldama ka ei viitsi hakata - laiskus, lihtsalt laiskus). Sõime pitsat ja vaatasime filmi. Film läbi, kimasime Mary töö juurest läbi ja võtsime vajalikud ained, et valmis teha eelnevalt magustoidud, mis mul ja Cordelial (Põhja-Iirimaalt) vaja seisma külmkappi panna oli. Söömalaadaks (mina kutsun seda nii, vähemalt eesti keeles :)). Mina ja Martin tegime koos süüa, seega hoidsime raha kokku ja olime toredad ka. Reedel tegime valmis kirjukoera - targad, kes asju otsid võtsid soolase või - kujutage nüüd ette - kirjukoer ja soolane või. Kuid hea uudis on see, et küpsised ja marmelaad olid magusad. Seega win-win. Ma ehmatasin alguses ära, et mis toimub, aga lõpp tulemus oli hea. Valmis tegime need Davidi juures. Ülimalt lahe õhtu oli! Ajasime juttu, tegime süüa, saime Davidi koertega tuttavaks! Nii mõnus selline lihtne õhtu. Mitte midagi suurt ei olnudki vaja, et kirss tordile saada. 

Õhtul kui peale kella 22 tagasi jõudsime, oli vaikus majas. Kõik olid läinud välja. Osad olid kodus, kuid suurem osa olid kadunud nagu nalja. Mis seal ikka, unne ära, sest laupäeval oli vaja juba üsna vara ülesse tulla.

Laupäeval (18.07) olime terve päeva jätkusuutlikuse seminaril. Lahedat nänni sai sealt seda peab tõdema, kuid suurem osa ajast olin ma täiesti kadunud, kuidagi nii keeruline oli kõik. Võib-olla oli see alguse asi, sest veidi aja pärast läks asi paremaks, kuidgi aru saadavamaks. Mõnusate inimestega sai tuttavaks! REU õpilased olid ka kohal ja mis me teada saime - meie olevat need mitte sõbralikud olnud 4. juuli tähistamisel ja sellepärast nad minema läksidki. Kas pole mitte tore uudis. Aga kuna ma tean ennast üsna hästi, siis ega ma neil lihtsalt seda ka unustada ei lasknud.. sellised õrnalt vürtsitatud sarkastilised noodid pidid alati sinna suunas minema. Okei, mitte alati, aga vahepeal. :) Õnneks nad said aru minu "suurepärastest" naljadest ja seltskond oli hea. 

Seminar sai läbi ja ega väga palju aega ei olnud, kui tuli taas bussi ronida, et kööki sõita. Nimelt söögilaada jaoks oli vaja söök valmis ka teha. Ma leppisin Benjaminiga ilgelt ammu kokku, et lähen tema juurde oma brokkoli-juustu gratääni valmistama koos Martiniga. Lõpuks ühines meiega ka Cordelia. Tegin oma toidu valmis, viskasin ahju ära ja siis oli meil veel aega mängida "cards against humanity" - naljakaim mäng ever! Tõesti lahe mäng, sellised naljakad süsteemid on seal koos, et endal hakkab ka tore. Miks oli hea, et me Beni juures süüa tegime? Lihtne vastus, see möll, mis ühes köögis toimuma hakkas, kui asju võtmas käisime - hullumaja, nagu loomaaed oleks lahti lastud. Seega igatahes oli hea mõte mujal rahulikult süüa teha ja sealjuures ka toredalt aega veeta. Kutsusime seminarilt ka REU tudengid söögilaadale ja nad tõid isegi enda Ameerika pärast toitu kaasa. Väga mõnus õhtu oli, jutustasime erinevatel teemadel, arutlesime erinevate kultuuride ja mõnusate seikade ja seikluste üle, mis meil olnud on või ette tulevad. 

Ega õhtu siis veel sellega läbi ei saanud. Edasi sain ka mina lõpuks puhta südametunnistusega välja minna. Nimelt pühapäeval oli ette nähtud shoppamine Kansas Citys, kuid ma vabatahtlikult tahtsin minna kohaliku perega õhtusöögile, sest see tundus lihtsalt nii hea, et kui ei pea shoppama minema, lisaks boonusena saab pühapäeval kauem ka magada, mis siin oldud aja jooksul väga juhtunud ei ole. Laupäeva õhtu väljas koos uute tuttavate ja suveülikooli kaaslastega oli lõbus ja tore. Kella 3 paiku jõudsime Martiniga tagasi ja ega väga palju üleval olemise aega ei olnud, uni tuli kiiresti peale. 

Pühapäeval (19.07) oli ette nähtud, nagu juba öeldud, shoppamine Kansas Citys. Kuid kuna neli (Ivan, mina, Fons ja Emilia) vabatahtlikult otsustasid, et lähevad parema meelega kohaliku perega kell 18 sööma, siis nii oligi. Tegelikult oli alguses ka jutt, et saame ikka minna, kuid tagasi peame varem tulema. Küsisin Davidi käest järele, et mis keiss siis sellega on - seletas ära, et vot täpselt selline ongi, et ise peate ühe bussi täie inimesi ära organiseerima, et nad tahaksid varem tulla. Küll oli huvitav, saime 6-7 inimest kokku, aga 3-4 inimest oli ikka puudu. Seega võtsime peaaegu ühtse otsuse vastu, et ei hakka asja keeruliseks ajama. Võtame päeva vabaks ja naudime, magame kaua ja oleme lihtsalt nii hästi, kui saab. Seda ei juhtu iga päev, kui saab lihtsalt nautida olemist.

Nii see tänane päev meil siin möödus. Mitte midagi erilist ei korraldanud. Hommikul ärkasin kusagil kell 10 paiku, sest uni oli lihtsalt nii hea. Pessu ja siis sai lihtsalt vedeletud. Ma saan aru küll, et programm peabki selline veidi intensiivsem olema, sest muidu ei saaks teemasid läbitud ja kursusel ei oleks mõtet. Päeva peale käisime Martiniga Walmartis oma shopingutuuri tegemas. Sain veidi nänni oma tublidele ja lahedatele, kes kodus mul on! Seejärel tuli kiire riiete vahetus, meik ja minek kohaliku pere juurde õhtusöögile. David ja Mary ühinesid meiega.

Õhtusöögile läksime Mitzi ja Dani juurde. Imeilus kodu ja no kui kaunis aed neil oli. Jutustasime, sõime, siis jutustasime veel ja seejärel oli juba aeg magustoiduks. Väga lahedad ja erilised inimesed! Poleks uskunud, et nendega kohtuda siin võiksin. Väga super hea meel, et ei läinud shoppama ja vabatahtlikult nõus olin. Ilma selleta, poleks kohtunud nendega. Rääkisime erinevatel teemadel - loodus, kultuur, perekond jm. Sisutihe õhtu ja nii positiivne ja tore õhkkond. Paremat õhtut ei oleks osanud soovidagi! Loodan tulevikus nendega veel kohtuda, südamest loodan. Levitan Eesti kultuuri ka siin - viisin neile Lõõtsavägilaste plaadi. Ma loodan, et neile meeldib, sest meile eestlastele ju meeldib. Teised, kes minuga seal olid, arvasid, et kogu aeg käib üks ja sama laul. No arva-arva, ei käinud. 

Raudpolt on kollased uudised kõige kuumemad. Ma pole kunagi näinud enda juures sellist olukorda, kus inimese käitumine mind häirib ja ma heameelega ei oleks temaga ühes toas, kuid siin ei ole midagi muud teha, peab hakkama saama ja hämmastav selle juures ongi see, et me saame hakkama ja ilusasti - nagu tsiviliseeritud inimesed. Kursapaarid on ka tekkinud! Armastus on õhus!

Nüüd pole midagi. Algab viimane nädal Manhattan Kansases. Juba järgmine laupäeva (25.07) hommik põrutame Seattle poole! Ja algab viimane nädal USAs. Veidi kurvaks kisub, sest minu jaoks on siin täitsa kodune ja tore olla. Hea on vist see, et ma olen nii palju reisimas käinud, et ei ole seda hullu koduigatsuse tunnet olnud. Mingisugused väikesed hetked ikka on, kuid õnneks mitte midagi suurt! Ma proovin veidi tihedamalt siia sattuda, kuid nagu näha, siis see nädal näitas, et kui ikka kiire aeg on, siis pole midagi teha. Siis on kiire ja pole aega blogi kirjutada.