Täna (13.07) on olnud loenguid täis päev. Ja absoluutselt mitte igavaid loenguid, vaid vastupidi kõik olid nõnda huvitavad, et kogu aeg mõte töötas ja ei olnud igavust tundagi.
Hommikut alustas John, kes tegeleb kliima uurisega ehk siis klimatoloog. Loeng toimus zoomi vahendusel ning ülimalt huvitav oli. Rääkisime kliimamuutusest - miks muutub, kuidas muutub, kas inimese käsi on mängus või mitte. Tegelikult on asi lihtsamast lihtsam. KÕIK muutub ja loodusega on kord selline naljakas asi, et käivad sellised kõverad käsi-käes, kus vahepeal on temperatuur ühtlane, siis tõuseb ja on jälle ühtlane. Ja inimese tegutsemine kiirendab seda protsessi lihtsalt. Mis oli kõige lahedam oli see, et kliimamuutus ei ole nähtus, vaid see on teaduslik termin sellele, mis toimub ja see on nimi, mis on teadlaste poolt pandud sellele, mis toimub. Lihtne ju. Mulle väga meeldisid tema seisukohad ja asjalikud argumendid.
Kliima läbi oli lõuna ning peale lõunat läks asi kiirelt juba edasi ökoloogia põhialustega. Mul oli seal olles nii hea meel, et mul oli esimesel semestril nõnda hea õppejõud, kes Eesti Maaülikoolis asja ikka puust ja punasest ette tegi, sest suurem osa asju oli meeles ja isegi ei olnud vaja sõnastiku abi, sai oma peaga hakkama. Midagi erakordset uut sealt ei tulnud minu jaoks. Rääkisime lahti, mis on populatsioon, liik, kooslus, ökosüsteem, mis on ökoloogia ja arutlesime nende teemade üle.
Päris kohe otsa järgmine loeng ei tulnud, väike paus oli ka vahepeal. Kuid seegi polnud väga pikk. Edasi läksime "toidukõrbete" teemaga. Kreisi, mis siin Ameerikas toimub tegelikult. Pool Ameerikat on lihtsalt toidukõrbes, mis tähendab seda, et lähim toidukauplus asub 16 km kaugusel ja ühistransport on madalam kui null. Manhattan, kus me praegu viibime on Kansases suuruselt 8. linn. Arutlesime põhjuste üle, mis väikesed poed välja surevad, kuigi võiks olla kasulik abivahend jne. Üldiselt oli paralleele Eestiga täitsa võimalik tõmmata. Kuigi jah, meil päris toidukõrbesid ei ole, aga samas ega väga palju puudu ka ei jää - mõni koht lihtsalt on nii kaugel kauplusest, et polegi midagi teha.
Kui loengute päev lõpuks läbi sai, siis käisime oma õpilasmentoriga söömas ja arutlesime asjade üle nagu nt seda oli koduigatsus. Tunnistan, koduigatsust mul ei ole, aga hea meelega telliks postiga kõik oma sõbrad kohale ja teeks nendega siin midagi vägevat! See on ka kõige suurem level, mis mul koduigatusega on.
Õhtusöögi ajal tuli meil väga kihvt idee. Lähme teeme lõkke kusagile, kus ujuda saab ja teeme vahukommi-šokolaadiküpsiseid. Sõna otseses mõttes üks väga lahe viis, kuidas õhtut mööda saata. Käisime mudaliivases järves - kohalikus järves, mitte basseinis - ujumas, ülisuper oli ikkagi! Vahet pole, et selline mudakäki tunne oli vähekene, kuid vesi oli hea. Pealt poolt oli soe ja alt oli selline 15 kraadi külma. Käisime Kika (Slovakkiast), Fonsi (Hollandist) ja Beni ja tema tüdrukuga ning nende koerada. Tähed taevas, lõke põles, Fons mängis kitarri ja meie olime niisama. Mõnus õhtu lõpp!
No comments:
Post a Comment