Neljapäev (23.07) oli meil üsna selline rahulik päev. Nii ja naa tegelikult. Hommikul alustasime taaskord kell 8 päevaga. Tatsasime Anderson Halli - admin hoone kampuses, et saada kätte oma taskuraha ehk siis söögiraha selleks perioodiks, kui oleme Seattle's ja Washington DC's.
Raha käes = peaaegu oli tunne nagu rikkal inimesel kunagi. Saime kokku tarkade inimestega meie erialadelt või siis peaaegu meie erialadelt (lähedalt). Nende asi oli meile põhimõtteliselt selgeks teha, miks on hea tulla Ameerikasse magistrit tegema. Ausalt, on küll hea. Igas semestris peaks ülikool sulle maksma 25 000$, et sa ei peaks tööl käima, vaid saaksid oma uurimistele pühendada oma aja 24/7. Iseenesest väga huvitav välja kutse, arvestades kõiki võimalusi, mis nad KSUs pakuvad. Kuid iial ära ütle iial, praegu julgen küll väita, et praktikat oleks nõus tegema 6-12 kuud, aga kas päris 2,5-3 aastaks Ameerikasse tulla - see poleks päris minu jaoks. Kuigi peab tõdema, et mulle täitsa meeldib see süsteem, kuidas siin ülikoolid toimivad. Absoluutne tõsi on see, et mulle ei meeldi see fakt, et kohalikud noored peavad hiigel summasid välja käima, et haridus saada, kuid üldine korraldus on üsna huvitav - võimaluste, praktikate kohalt just.
Raha käes = peaaegu oli tunne nagu rikkal inimesel kunagi. Saime kokku tarkade inimestega meie erialadelt või siis peaaegu meie erialadelt (lähedalt). Nende asi oli meile põhimõtteliselt selgeks teha, miks on hea tulla Ameerikasse magistrit tegema. Ausalt, on küll hea. Igas semestris peaks ülikool sulle maksma 25 000$, et sa ei peaks tööl käima, vaid saaksid oma uurimistele pühendada oma aja 24/7. Iseenesest väga huvitav välja kutse, arvestades kõiki võimalusi, mis nad KSUs pakuvad. Kuid iial ära ütle iial, praegu julgen küll väita, et praktikat oleks nõus tegema 6-12 kuud, aga kas päris 2,5-3 aastaks Ameerikasse tulla - see poleks päris minu jaoks. Kuigi peab tõdema, et mulle täitsa meeldib see süsteem, kuidas siin ülikoolid toimivad. Absoluutne tõsi on see, et mulle ei meeldi see fakt, et kohalikud noored peavad hiigel summasid välja käima, et haridus saada, kuid üldine korraldus on üsna huvitav - võimaluste, praktikate kohalt just.
Tarkade klubi läbi, tuli ettevalmistusi tegema hakata ka õhtuseks kontsertiks, mida paar nädalat väga intensiivselt reklaaminud olime. Meie ülesanne oli endale joonistada laudlina, kus peal siis kõige sellised tähtsamad faktid oma riigi kohta. Koos toanaabriga pidi tegema ehk siis pool laudlina Gröönimaa kohta ja teine pool Eesti kohta. Iseenesest hea mõte nii teha. Kuid ilm oli 100+% meie vastu - üks kuumemaid õhtuid üldse, mis meil siin olnud on.
Õhtu läks huvitavalt, sai erinevate inimestega rääkida oma riigist ja oma maast ning tegemistest. Muusika oli super ja tegelikult ainuke asi, mis oli, oligi see, et kui muusika mängis, siis kellegagi rääkida ei olnud väga mõtet - ei kuulnud midagi, lihtsalt karjud teise kõrvakile niisama sodiks, sest tunne on selline, et ta nii kuuleb paremini = loogika level 2?. Igatahes, mingi moment jõudsid ka REU tudengid kohale ja oli veelgi huvitavam.
Õhtu läks huvitavalt, sai erinevate inimestega rääkida oma riigist ja oma maast ning tegemistest. Muusika oli super ja tegelikult ainuke asi, mis oli, oligi see, et kui muusika mängis, siis kellegagi rääkida ei olnud väga mõtet - ei kuulnud midagi, lihtsalt karjud teise kõrvakile niisama sodiks, sest tunne on selline, et ta nii kuuleb paremini = loogika level 2?. Igatahes, mingi moment jõudsid ka REU tudengid kohale ja oli veelgi huvitavam.
Kuna ametlikult oli neljapäeva õhtu meie viimane ametlik õhtu Manhattanil (KS) ja ööklubisse polnud veel jõudnud, siis tehtigi meile ettepanek, et võiks sinna minna. Alguses olid suurem osa tulemas ja minek oli juba kindel. Siis lendas kella 21-21.30 paiku lagedale uus plaan - kuna ka mentor Tayloril on viimane õhtu meiega, siis tema tahaks meiega minna Manhattan mäele ja lihtsalt chillida. Ja nüüd läks asi segaseks. Suurem osa rahvast lihtsalt muutis meelt ja läksid kaasa uue plaaniga. Natukese aja pärast läks asi veel segasemaks, sest mängu tulid uued faktid ja mina otsustasin (ka mina muutsin vahepeal meelt, sest kõik olid minemas mäele), et jään esimese plaani juurde ja lähen teen ka ametlikult viimase peo linnas.
Kõige parem selle juures oli see - tegu oli 18+ klubiga, kuid alla 21. aastased alkoholi osta ei saa, üle saavad. Ja see seltskond, kes meist lõpuks välja läks - mitte keegi ei olnud alla 21. aasta! Ametlik täiskasvanute pidu väljas. Tõesõna, kõige lõbusam õhtu üldse. REU tudengid olid lahedad ja võtsid meid mõnusalt oma seltskonda vastu ja tõesti nendega oli mega lõbus. Mitte ühte halba sõna oma viimase ametliku õhtu kohta linnas!
Järgmise päeva reede (24.07) hommik oli üle ootuste raske. Ei olnud kerge kell 7 ärgata, kuid eelmine öö kella 3 paiku magama sai mindud, kuid oma valik täielikult! Ja oli seda ka väärt! Alustasime oma viimase õppimisega - juhtimise arendamine. Veetsime oma neli viimast koolitundi Chance'ga Leadership Studies Hallis. Arutlesime erinevate teemade üle, kuidas meil siin läinud on, mis meid eriliselt liigutab kogu ürituse juures jne. Ei saa öelda, et arutelu väga igav oleks olnud, vastupidi - hariv. :)
Viimane õppetund läbi, oli meil mõni tund aega, et valmis sättida kella 15 algavaks lõpetuseks ja jäätise söömiseks. Ka REU tudengid olid kohal ja ma siis veetsin nendega aega, täiesti kogemata, kuid leidsime kõik koos, et neljapäeva õhtu oli üks tore ja mõnus õhtu. Ja nagu Jackson ütles, siis tegelikult on kahju, et viimasel nädalal nendega just suhtlema hakkasime ja paremini läbi saama, oleks enne, oleks hullult palju lahedam. Aga mis sa ikka teed, ega paremaks ikka ei lähe, kui tagant järgi nutta. Meie saime ikkagist oma tunnistused kätte ja olime toredad, sõime jäätist ja nautisime ilma, mis oli spetsiaalselt meie jaoks eriliselt kuumaks köetud selleks päevaks (üle 45kraadi).
Käisime ka viimasel shopingul Walmartis kiiresti - kellel oli kohvrit vaja, kellel nipet-näpet asju. Viimased tunnid möödusid pakkides ja puhates. Suurem osa seltskonnast läksid Chance'i juurde vahukomme sööma, osad jäid ühikasse ja mina valisin samuti ühikasse jäämise variandi. Pakkisin asju ja tukkusin veidi. Lahkumine Manhattanilt (KS) oli planeeritud kella 2.30 hommikul.
Lisaks, enne ära minekut sain ka Dwayne'iga kokku. Jalutasime kampuse peal ja rääkisime niisama juttu. Käisime ka ta laborist läbi. Ta uurib, kas on võimalik seemnest saadavatest õlidest toota biodiislit, et farmerid saaksid selle abil oma elu lihtsamaks teha vms. Teema on huvitav, kuid kahjuks pole seda kindlat õli just väga palju. Tegime ka #selfie, sest hetked on mäletamist väärt! Ja tema näol on tegu inimesega, kes on tõesti huvitav ja asjalik ning teab, mis tema eesmärk elus on ja kuhu ta jõuda tahab - nahavärvi põhjal midagi otsustada on väär - inimest tuleb enne tundma õppida!
Peale jalutuskäiku ei olnud enam mõtet väga unenägude maailma magama minna, sest kell oli juba otsapidi 1.30 saanud ja tunniga ei suuda pesta ja magada samal ajal. Kobisin kiiresti pessu ja juba oligi aeg asjad võtta ja fuajeesse kolida!
Fuajees ootasid ees Ben ja Raelynn. Ja riburada pidi tulid ka teised - Mary, David. Ausalt. Siis läks eriti raskeks. Pisarad olid silmad päris mõnigi kord, üsna hoolega sai neid pühitud. Hetk oli südamlik ja läks hinge nii hullult lihtsalt, sest inimesed on kalliks saanud ja ma hindan neid väga, sest nad on sellel retkel koos meiega olnud ju igal sammul!
Palju polnud enam jäänud. Pakiti autosse kokku ning asusime Kansas City lennujaama poole teele. Mauricio ja Tyler olid autojuhtideks viimast korda.
Fuajees ootasid ees Ben ja Raelynn. Ja riburada pidi tulid ka teised - Mary, David. Ausalt. Siis läks eriti raskeks. Pisarad olid silmad päris mõnigi kord, üsna hoolega sai neid pühitud. Hetk oli südamlik ja läks hinge nii hullult lihtsalt, sest inimesed on kalliks saanud ja ma hindan neid väga, sest nad on sellel retkel koos meiega olnud ju igal sammul!
Palju polnud enam jäänud. Pakiti autosse kokku ning asusime Kansas City lennujaama poole teele. Mauricio ja Tyler olid autojuhtideks viimast korda.
No comments:
Post a Comment