Wednesday, July 22, 2015

Sajajalgsed ja tuhandejalgsed


Jälle üks nädal alguse saanud, et tegelikult on juba endalgi raske järge pidada, kus ja millal ja mis juhtunud on. Päris kiirelt läheb see aeg, sest kõik päevad on jätkuvalt tegevusi täis ja maha ei rahune mitte üks piisk. Ja päris mitmed on juba kurtnud tegelikult, et puhata üldse ei lasta ja kogu aeg peab midagi tegema ja kusagil olema. Üllatus-üllatus, tegu on siiski intensiivse kursusega ja ei ole päris nii, et tuled siia puhkama. Eks see virisemine tuleb sellest, et päevad on pikad ja unetunnid üsna lühikesed kohati. :)

Esmaspäeval (20.07) oli meil üsna tihe loengute päev. Alustas loenguid meiega David, kes rääkis erinevatest valgustitest, kuidas nende abil saab kokku hoida ja millised pirnid on säästlikumad kui teised. Võrdlesime kolme erinevat tüüpi tavaline, LED ja veel mingi. Katse järel võis selgelt öelda, et kõige edumeelsem on LED - soojust eraldub kõige vähem ja muud näitajad on teistega sarnased. Kui ühe osaga läbi sai, siis seletas veidi veel homsete (22.07) esitluste süsteemi, mis tegema peab ja kuidas. Asi sai üsna palju selgemaks, sest alguses oli nagu tühjus, et okei, peab tegema, aga mida või kuidas - selles on küsimus.


Kui David omadega lõpuni jõudis, võttis meid ette Bruce (Kristina abikaasa, sama mees, kes ökoloogiat luges) ning tegi meile selgeks, kes on sajajalgsed ja tuhandejalgsed ja mis meie nendega tegema hakkame. Nimelt kui Seattle'sse lähme ootab meid ees sajajalgsete korjandus. Seega peame teadma, millised nad välja näevad, kus elavad ja milliseid tingimusi eelistavad. Kõik teemad said hästi kaetud.

Väike lõunapaus ja tagasi klassi. Ees ootas 1,5 tunnine loeng tuulegeneraatorite kohta. Kuidas nad töötavad, missugused välja näevad ja müüdid nende kohta. Informatiivne loeng oli, seda peab kindlasti tõdema. Erinevad allikad ja andmed - uued teadmised. Kuidas nt vältida tiivuliste surmasid migratsiooni ajal? Lülita nad lihtsalt välja selleks perioodiks. Minu meelest ainuke mure on siis see, et neist pole üldse enam kasu. Samuti mainis, et tuulegeneraatorite osakaal on populaarsust kogumas üsna suuresti ja seda ka Euroopas.


Väga pikka pausi meil edasi ei olnud. Vaid järgnes väike "tutvustav" loeng K-State tuumareaktori kohta. Ausalt, ilus oleks öelda, et ma tean ja sain aru 100% kõigest, kuid kui selliseid x-sõnu kasutatakse, siis ma kaon ka ära. Järgmine tund aega minu jaoks oli just kui õudusunenägu, sest ma päriselt ei saanud seal osadest asjadest aru ja kui midagi puudu jääb, siis on auk ja aukudega ei ole ju ka tore ringi käia. Loeng loenguks. Loeb see, mis sellele järgnes. Kas teie teadsite, et me oleme kogu selle aja, mis me Ward Hallis käinud oleme, ühes samas ruumis viibinud tuumareaktoriga? Hea küsimus üldsusele. Isegi meie ei teadnud, mis me siis teist ikka räägime. Igatahes nii on, paarkümmend meetrit ja olime kohal. Jagati kahe peale dosimeetrid ja läksime seda värki uurima. Tuleb tunnistada, et igav ei olnud - näidati kahte pulssi ja ei mingit rohelist helendavat löga, vaid sinine pulss. Huvitav ja äge oli kindla peale. 












Kui juba tuli lause, et võite minna ja pool 18 peate olema fuajees, et edasi järgmisele perele külla minna, siis kõik 20 õpilast panevad padavai ühika poole, sest aega oli nõks üle poole tunni. Seekord oli kutsutud kogu grupp (kõik küll kohale ei läinud, sest neil olid oma peredega söömad kokku lepitud). Võib-olla polegi veel maininud, kuid programm organiseerib õhtusöögid kohalike peredega, et oleks võimalik kohalike inimestega ka kokku saada ja suhelda. Õhtusöök hea, imeline vaade järvele! Ja juba tuli tagasi Manhattanile tulla. Nemad elasid veidi maad eemal linnast.









Tunnike saime jalad seinal hoida ja ootasime Kikat (Slovakkiast), et ta oma pere õhtusöögilt tagasi jõuaks ja et me saaks kinno minna - kolm on kohtuseadus. Seekord mingisugust multikat vaatamas ei käinud, valisime eelmine kord juba peale Minionse välja, et teeme Magic Mike XXL ka ära, enne kui täitsa ära lähme. Kika meiega kohe ei tulnud, sest muidu poleks me kusagile jõudnud, kui ootama veel oleks jäänud. Kuid Ben viskas meid kinno ära ja tuli Kikale eraldi järgi. Magus on see, et ta ei jäänud mitte üheski minutist ilma! Film oli magus. Channing Tatum oskab küll! Kõik olime nõus järgmine päev veidi unisemad olema, et ainult saaks ära näha. Käisime koos Eva (Gröönimaalt), Kika (Slovakkiast), Iulia (Rumeeniast), Helmi (Soomest) ja Raelynniga. Mulle meeldis, see on peamine, mis loeb! Jõudsime üsna hilja ühikasse tagasi .. umbes kella 1 paiku ja ega väga pikka pidu enam ei olnud, kiirelt asjad järgmiseks päevaks kokku ja unenägude maale ära.



Teisipäeva (21.07) hommikul oli taaskord varajane äratus. Pole vist väga uudis enam, et enne kukke koitu toimub ärkamine. Läksime taaskord loodusesse. Nimelt käisime seekord Konzal. Väikene tutvustus, mis seal tehakse ja kuidas toimub ning siis saime ise käed rohuseks ja taimeseks teha. Juhtusime ühte gruppi koos Ivaniga (Rootsist). Peaaegu kogemata. Mõelmad istusime laua otsas ja inimesed kõrvalt moodustasid paarid, mis sa siis ikka teed. Kuid temaga oli väga tore, saime üsna kiirelt tehtud asjad. Mida me siis tegema pidime. Konzal on õppemaatükid, mida põletatakse, sest nii on tehtud sajandeid sellel alal. Osasid maatükke põletatakse igal aastal, osasid üle aasta, osasid pole kunagi põletatud - erinevad variandid. Meie pidime siis kahelt maatükilt, mis meile antud olid, kokku lugema "grass"; "forbs" ja "wooden plants". Mu mõistus praegu isegi ei võta, kuidas oleks õige tõlkida, ilmselt kõrrelised, rohttaimed ja põõsad või vähemalt midagi sellist. Lähed maatüki juurde, viskad punase lipukese seljaga seistes tüki poole ja kaarega lennutad kusagile. Siis otsid lipu ülesse ja paned kollase nelinurga maha ja loed seal sees olevad taimed ära. Lihtne ja täpselt seda see ka oli. Minu jaoks huvitav ka. Vähemalt sai jälle midagi tehtud. Aa, muidugi. Meil õnnestus nii "põletatud igal aastal" kui ka "põletatud üle aastate" kategoorias saada suurimad kõrreliste arvud. Väljas töö tehtud läksime sisse ja andsime oma andmed, arutlesime nende üle ja hetkeks saime puhata.




















Kui juba Kristina abikaasa Bruce - mäletate, see kes õpetas meile sajajalgseid ja tuhandejalgseid - kohale jõudis jagas laiali kindad ja topsikud ning seejärel juba tormasime metsa alla sajajalgseid otsima. Tegu oli siis meie niinimetatud testkatsega. Mitte ühtegi sajajalgset sealt ei leidnud, kuid loodame, et Olympic Pargis läheb paremini ja ikka leiame sealt mõne.. Kuid muid elukaid oli küllaga - vihmaussid, raagritsikad, rohutirtsud jne.




Üks ülimalt tore uudis oli ka täna. Nimelt peale lõuna oli meie enda jaoks. Tee, mis tahad, peaasi, et homseks (22.07) on esitlus valmis. Esitluse teema põhineb ISO 14001 - peame tegema enda tegevuste kohta keskkonnamõjud ja kuidas neid vähendada saaks ja mis teha, kuidas teha. Alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama öeldakse selle kohta. Valisin enda tegevuseks "Söögi valmistamine ühikas" - lõpuks suutsin 7 erinevat keskkonnale avalduvat mõju sealt välja mõelda. Ei, absoluutselt, ega kõik ei olegi 100% õige, kuid kui mõelda, siis 90% ikka venitab välja. Homme saan teada, kui õigesti või valesti ma selle valmis tegin. Saab huvitav olema.

Samuti sain, tegelikult ise võtsin, täiega ootan augustit juba, et saaks sellega tegelema hakata. Pakkusin välja idee, et teha fotoraamat. Jah, ilmselgelt ülilahe idee. Ise ka endaga nii rahul, et ei usu. Kõige odavam ei ole, kuid samas, kõige kallim ka mitte - saab mälestused endale kenasti raamatus! Ja mis kõige lahedam, ma saan sellega tegeleda! www.picturehappy.ee aitab mind välja hädast. Tee, mis sa teed, aga kõige mõistlikumad hinnad ja erinevad blogijad ütlevad, et töö on ülimalt korralik ja korrektne, kiire!

Aga ega ma kogu päeva ka nii tubli ei olnud. Tunnikese lasin kindlasti unenägude maailmas ringi. Hea oli küll. Kuid kui kell 18 kukkus, tuli juba all olla ja minna õhtusöögile, koos oma mentoriga. Meie leppisime eelmine kord juba kokku, et Ben küpsetab meile ise liha ja lähme nende poole sööma. Menüüs oli siis grillitud veiseliha, juustuga kartulid ahjust ja MAIS! Kas võib veel olla midagi, mida ma siin täiega ära süüa tahaks. Mais oli lihtsalt nii hea. Kuidas seda teha, lebo. Võtad maisitõlviku ja keedad 30 minutit või siis kallad maisitõlvikutele kuuma vee peale ja suled õhukindlalt 30 minutiks. Seejärel määrid võid peale (või sees keerutad) ja siis närid. Imeline lihtsalt. Rääkisime juttu ja aitasime lõpuks ka Benil teleka auto peale tõsta, sest nad Raelynniga kolivad uude korterisse.


Peale imehead õhtusööki tulime tagasi ühikasse ja läksime välja. Esimest korda võib öelda tegelikult, et tegime vabast ajast koduseid ülesandeid. Lõpetasime oma homset esitlust ja olime niisama muhedad.

Lisaks mul on nii tore mentor. Kuna mulle väga meeldivad loomaaiad ja reedel, kui käisime kohalikus loomaaias, siis tuli jutuks, et tegelikult Washington DC-s on suurem ja lahedam - neil on pandad. Täna tuli see taas jutuks ja ilmselgelt pidin ma nad netist ülesse otsima ja mida mina avastasin, neil polegi piletit. Seega, tuleb asi ära teha, kusagilt tuleb aega selle jaoks leida, sest mina tahan pandasid näha - nagu väike laps, kes jalgu trambib, aga nad on nii nunnupallid, seega minek!

Niimoodi need päevad õhtusse jõuavad. Mõni kord kiiremini ja tihedamalt, mõni kord läheb aega.. Aeg on limiteeritud siin hetkel.

No comments:

Post a Comment