Olympic Natural Park

Eelmises postituses sai mainitud, et pidime fuajees olema kell 6.20 ning nii see ka pühapäeva (26.07) hommikul ka oli. Kuna suurem osa reisivad nüüd juba kahe check-in pagasiga, siis suurem sai jäetud pagasihoiuruumi Seattle hotelli ning vajalik kohver (väiksem) tuli meiega Olympic Rahvusparki kaasa. Algas meie Seattle väljasõit. 

Sõitsime paarkümmend minutit ning jõudsime sadamasse. Nimelt ületasime lahe parvlaevaga – kas pole tore. Ma pole kunagi seda teinud, seega pidin hästi palju pilte tegema sellest, kuidas laeva peale sõitsime ja mis olukord laeval oli. Meenutas veidi Saaremaa parvlaevu, kuid oli ikka palju suurem. Ülesõit võttis aega 20 minutit, interneti väitel pidi olema tund aega. 

 

Kui laevalt maha saime tegime kiirkorras väikese pikniku laadse hommikusöögi ning rääkisime juttu. Edasi sõitsime Olympic Natural Parki. Sõit võttis väidetavalt aega tunnike, kuid ma ei saa kahjuks seda kinnitada, sest ma magasin kogu sõidu sinna lihtsalt maha. Uni oli liiga hea ja magus, et üleval olla ja lilla padi, kelle ma Piiloks nimetasin, oli ka nii armas lihtsalt. 

Jõudsime külastuskeskusesse ja ilm oli seal imeliselt ilus, kuid nagu nalja, terve päev oli üsna sombune ning polnud väga päikseline. Külastuskeskuses ootas meid Jerry, kes on kohe kohe minemas pensionile ja meil oli au olla tema viimane grupp, kellega ta mööda rahvusparki ringi kruiisib. 

Esimese tegevusena vaatasime filmi ning Jerry tutvustas ennast ja seda, millega ta rahvuspargis tegeleb. Ja edasi pakkisime ennast bussidesse tagasi ja sõitsime sellised 2-2,5 tundi, et jõuda Vaikse ookeani äärde. 

Sõit sinna – ma nüüd ei teagi, kas ma julgen öelda seda avalikult välja, kuid mina magasin terve tee, väikeste üleval olemiste pausidega maha. JA ausalt, ma polnud ainus, terve buss magas. David isegi imestas, et mis meil viga on, et kogu aeg magame – ju see väsimus ole, mis meil peal on. Kuid need momendid, mis ma üleval olin, sai imetletud loodust ja loomi – nägime kohalikku hirve teepervel söömas!

Vaikne ookean – superimeline! Poleks osanud oodatagi nii imelist vaatepilti. Ilm! Ilm tegi meile tõeliselt toreda üllatuse, kogu tee sadas vihma ja nii kui me mere äärde jõudsime, tuli päike välja! Otsustasime, et sööme ka lõunat seal. Kõige parem otsus üldse. Tekib ilmselge küsimus, et kas ka jalgupidi vees sai käidud, siis ma võin teid ainult rõõmustada – jah, käisin ka jalgupidi sees. Kõige külmem vesi, kus ma sees käinud sellel aastal olen, on ametlikult Vaikne ookean! Kuid see oli seda väärt igal juhul! Istusime suurte puude peal ja imetlesime merd ja ümbritsevat loodust, tõesti mõnus. Ainult hüüumärke võiks siin kasutada, sest kõik lihtsalt oli „amazing”!

Veetsime paar tundi ookeani ääres ja siis sõitsime 1-1,5 tundi tagasi, et minna Hoh vihmametsa. Las ma nüüd üllatan kõiki, tagasi sõidust vihmametsa ei tea ma mitte midagi taaskord, sest sõber lilla padi nimega Piilo oli lihtsalt täiega armas ja kogu aeg kutsus mind endaga kaasa. Vahepeal tegime peatuse grupipildi jaoks ning vaatasime maailma kõige suuremat mändi (vist oli), mis kahjuks tormituulte käes murdus ning känd on sinna jäetud vaatamiseks.  

Kuid kui vihmametsa kohale jõudsime olin ma muidugi üleval ja väga-väga valmis minema. Väike jutuajamine külastuskeskuses ja siis lasti meid juba iseseisvalt 45 minutiks vihmametsa jalutama. Aega oli täpselt nii palju, et sai läbi joostud lihtsalt ja veidi nauditud. Tegime loomulikult hästi palju pilte ja seal olles avastasin ma näiteks selle fakti, et minu jaoks on USAs veedetud aeg väga palju uusi kogemusi, mida ma kusagil mujal oma elu jooksul kogenud ei ole. Nagu näiteks vihmamets. Nüüd võin oma väikesesse kalendrisse suure risti teha, et olen sealgi ära käinud ja tõesti. Tõeliselt imeline! Sammal ja samblikud igal pool puude küljes rippumas ja nad mõjuvad selliselt lahedalt ja huvitavalt. Ma isegi tegelikult mõtlesin oma metsanduse õppejõu peale, et kui ta sinna viia, siis ega teda sealt nii pea ära ei saa. Minu jaoks kõige kihvtim efekt oli see, et väga palju alustaimestikust oli sarnane Eesti alustaimestikuga – jänesekapsad, sõnajalgtaimed jne. Kihvt kogemus!

Terve päeva põhimõtteliselt sõitnud, kuid igati väärt oli autos istumine, sest kohad, mida külastasime olid Imelised! Kuid õhtusöögi aeg tiksus peale ning söögi tellisime juba ammu ette. Valisin kohaliku lõheroa – esimest korda ütles, et ma ei jäänud päris rahule oma lõhega, sest maitseaineid oli üsna vähevõitu, kuid üleüldiselt oli lõhe maitselt hea. Koht, kus õhtust sõime – vaatega järvele, päike loojub – puhta romantika! Romantika 26-le inimesele. Tõeliselt imeline. Värvide mäng, mäed. Õhtusöögi ajal ajas juttu meiega ka üks Davidi praktikant, kes töötab söögikoha ISO 14001 kallal – rääkis, kuidas asju ajab, mis tema ülesanded on ja oli väga vaimustuses oma tööst ja tegemistest.

Peale õhtusööki kolisin ma välja. Alguses mõtlesin, et lähen koos teistega sillale, kuid see moment tõmbas mind eemal asuv känd rohkem. Vee lainetus vastu kivisid. Nii hea oli istuda üksi oma kännu peal ja lihtsalt seda kõike endasse võtta. Tänulikkuse tunne tuli peale, sest ausalt. Ma ei väsi seda kordamast. Kogu see programm, mis meil siin käimas on – on minu jaoks olnud üks imelisus teise järel. Jah, on olnud intensiivne, kuid see teebki selle eriliseks – erilisus on oluline! Ma ei oska seisukohta ega ka istekohta mitte võtta selle kohta, kas ja kui palju ma koju tahaks minna. Ma tean, et on aeg, sest kunagi ei saa liiga palju head liiga pikalt tahta, sest inimene on loodud ju vinguma (ehk mida kauem hea on, seda vähem meeldib ja lõpuks pole midagi head). Ühtepidi – aeg on koju minna, kodused loodetavasti ootavad mind tagasi.. Ma vähemalt tean, et mõni kindel on, kes väga ootab – näiteks vanaema. Tema ootab mind alati koju! Teistpidi – inimesed, kes siin on, on lihtsalt liiga armsaks ja kalliks saanud, et nii kaugele neid maha jätta on lihtsalt liiga palju palutud (ma kirjutan seda ja pisarad lihtsalt voolavad silmadest välja). Ma tean, et maailm pole suur, ma tean, et alati on võimalus tagasi tulla, kuid mina mõtlen alati liiga suurelt, sest kes teab – võib-olla pole majanduslikult võimalik tagasi tulla. Nii ma seal järve kaldal istusin ja mõtlesin. Mõtted, mis tekivad, kui üksi oled ja lihtsalt looduses istuda saad, sest aeg saab otsa ja aeg ongi otsa saamas.

Kell oli juba peaaegu 21, kui alustasime tagasi sõitu Port Angelesse. Viisime Jerry külastuskeskusesse tagasi ning leppisime kokku, et esmaspäeva (27.07) hommikul kell 8.30 kohtume temaga samas kohas. Meie aga liikusime edasi oma hotelli. Registreerisime ära ja kolistasime kohvritega tuppa. Ega väga kaua ei läinud, kui juba unenägude maailm ette lõi – filmi valida seekord miskipärast ei saanud, kuid uni oli imeline! Millal poleks, kui terve päeva lihtsalt autos maganud oled. 

Esmaspäeva (27.07) hommikul pakkus hommikusööki meile Chance (kolmas koordinaator, tema viis ka meil juhtimisteemalisi loenguid läbi). Ja kell 8.15 olime juba autode peal ja mineku valmis, et Jerryga kokku saada uuesti. Külastuskeskuses anti meile aega, et veidi suveniire osta. Ma ausalt ei planeerinud palju kulutada. Aga nagu naised ikka, kui näevad midagi ja armuvad, siis lihtsalt peab. 

Esimese ringiga panin lendorava tagasi sinna, kus ma ta võtsin, kuid teise ringiga või isegi kolmandaga ma lihtsalt otsustasin, et kuna 1/3 summast läheb rahvuspargi majanduskuludeks, siis ma võin selle pisikese orava endaga kaasa võtta! Lisaks traditsioonilised magnetid väikese nõksuga – minimagnetid.

Ega väga palju shopata ka ei lastud – viidi videoruumi ning Jerry näitas meile enda tehtud film. Millised vaated ja millised lähenemised loodusele – tuli välja, et ta on filmimees ja armastab filme teha! Mees, kellel on mitu ametit. Samuti kiire kõrval põige tema kontorisse, kus nägime millised on tingimused ja kui palju inimesi seal töötamas on. :)

Taaskord pakiti autosse ning viidi Hurricane Ridge mäele. Millised vaated! Ma ei oskagi midagi uut öelda, kogu rahvuspark on lihtsalt imeline kogu ulatuses. Meile anti aega, et ringi jalutada ja loodust nautida. Osadel vedas – nägid koopaoravaid ja kitsi. Mina esimese peatuse ajal neid ei näinud. Kuid sellegi poolest, imelised vaated – need nägin ära.

Lõuna tegime mõne minuti kaugusel asuval pikniku alal. Söök söögiks – Chance teab, mis on mõistlik ja sellega on kõik okei. Kõige ilusam oli näha Bämbisid ja kitsesid, kuid nukker murekoht selle kõige juures oli see, et inimesed tegelikult ei teadvusta endale, et metsik loodus peaks jääma metsikuks looduseks ja seda ei peaks rikkuma sellega, et neile süüa anda või jätta maha oma rämpsu. Kitsed, selle asemel, et inimesi peljata, tulid ikka väga lähedale ja olid väga julged. Sama lugu ka lindudega. Linnud olid isegi hullemad – tegid selliseid ründelende, et inimesed oma toidu maha pillaks ja nad selle endale saaks. Üsna selline huvitav moment, millele tasuks tähelepanu pöörata.

Järgmine umbes poole tunnine auto sõit Elwha jõe tammile. Nimelt oli seal hüdroelektrijaam ning kuna see tamm muutis jõe kooslust, siis otsustati, et tuleb taastada jõe algne olek, mis tähendas kõige suuremat tammi lõhkumisaktsiooni kogu maailmas. Jerry ütles, et nii kui tamm lõplikult lõhutud oli, saabusid esimesed indikaatorid, mis näitasid, et täpselt seda see jõgi vajas – lõhe tuli jõgedesse kudema tagasi. Nimelt tegelikult USA seadus ütleb, et kui ehitad tammi, siis pead tagama läbipääsu kaladele, kuid 1920. aastatel – kui sul on raha, siis milleks enda pead lisakuludega vaevata ning sealt ka see tuligi, et Elwha jõe tammil kalatee puudus ning elustik muutus drastiliselt. Üsna huvitav lugu tegelikult, kuidas tehakse vähegi kõike, mis tegelikult peaks tehtud olema ja suhtumine on selline, et mul on raha, ma ei peagi tegema. Tänapäeval on kõik vägagi kontrollitud ja sellist nalja enam teha ei saa, vähemalt USAs mitte.

Elwha jõe tamm oli meie viimane külastuspaik Olympic Natural Parkis. Aga ega see ei tähendanud, et meie kohustused kohe otsa oleks saanud. Lõpuks jõudis kätte ka see põhjus, miks me sinna üldse läksime. Saja- ja tuhandejalgsete kogumine teaduse jaoks! Lugu lihtne. Koos paarilisega valid koha ja 5 meetri raadiuses otsid koha läbi ning kõik putukad (saja- ja tuhandejalgsed) pistad topsikusse, ajapiiranguks on 15 minutit. Sain omale paariliseks Ivani (Rootsist) ning valisime nõlva peal asuva koha – kehv valik, ausalt, seal polnud minu jaoks midagi. Kutt leidis sellegi poolest päris mõne putuka, kelle oma purki sai panna – vist kolm tuhandejalgset, kui ma õigesti mäletan. Ma ei olnud pettunud, aga ega ma ei kavatsenud ka uuesti mitte teha, kuid kuna Ivan tahtis, siis ma olin nõus liikuma alla poole – veidi märjemale pinnasele ja seal uuesti 15 minutit putukaid otsima. Kristina ütles, et siiamaani on kõik putukad leitud puunottide seest või alt. Mu 5 meetrit muutus nagu naksti lisadega 5 meetriks, sest mu läheduses oli kaks puunotti. Ühes valitses tühjus, tegu oli üsna värskega, kuid teine puunott oli nagu Jackpott! Sain ühe sajajalgse ja tuhandejalgse ning terve trobikonna rollibollisid – ma isegi ei tea, kas nad on õigesti kirjutatud, kuid nad on hallid ja sibavad väga kiiresti ringi. Pole saja- ega tuhandejalgsed, kuid Bruce (Kristina abikaasa, kes uurib neid putukaid) pidi ka nende vastu huvi tundma, seega polnud ma kade ühti. Osadel väga ei vedanud, said nõelata Yellow Jackide käest (midagi herilase sarnast, nii vähemalt öeldi). Ei olnud väga meeldiv, kuid mul läks õnneks, ei ühtegi nõela.. 

Suund tagasi Jerry kontorisse, et üle vaadata oma putukasaak ja sobivad välja korjata. Protsess oli teaduse heaks (!!) järgmine: putukad, kelle korjajad purki panid läksid alkoholi alla (jah, on kurb, kuid selleks, et rohkem teada, tuleb teha seda – need, kes ei sobinud nt termiidid vms, lasti koha peal vabaks tagasi). Edasi veidi aja möödudes korjad putukad välja ja paned topsikusse, kus on sinu andmetega klappiv numbri silt ja valad taaskord alkoholi peale. Ja kogu muusika. Nii lihtne see uurimuslik kogumine oligi. Ma ei saa öelda, et ma väga nautinud seda alkoholi momenti oleks, kuid ma leian, et ei saa alustada asja ja seda mitte lõpuni viia, seega olin valmis seda tegema. Midagi hullu selles ei olnud, sest ma tean, et kõik putukad lähevad teaduse huviks käiku. Selle kaudu saadakse teada, missugused saja- ja tuhandejalgsete liigid on Olympic Natural Parkis ja kui suur vajadus on neid kaitsta. 

Toimus ka väike snäksipaus ja siis juba tagasi sõit Seattle’sse. Kogu külastus Olympic Natural Parkis oli imeliselt huvitav, tore ja asjalik! Kõik kohad, kus käisime või mida aknast nägime olid super lahedad! Õnneks esmaspäeval nägi juba tunduvalt rohkem, sest uni oli kuidagi väiksem, kuigi sõber Piilo oli vahepeal küll nii ahvatlev, eriti siis, kui praami peale tagasi sõitsime. Okei, tunnistan, tagasisõidul vahepeal korraks vajus küll silm kinni, aga see oli nii lühike aeg, et keegi ei saanud arugi.

Praamisõit tagasi oli samuti umbes 20 minutit. Seekord ülesse ei läinud, veetsime need minutid autos lihtsalt puhates ja jutustades. Seattle tundus nii kodune juba. Eriti see fakt, et veidi tead, kus oled ja mida teed. Otsustasime viiekesi mina, Martin, Iulia (Rumeeniast), Cordelia (Põhja-Iirimaal  Helmi (Soomest), et lähem proovime selle McDonaldsi ära, kas ta siis tõesti on nii palju parem, kui Eestis. Ma avaldan oma arvamuse. Mulle meeldis see, et kuna ma pidin 2 minutit kauem ootama kui Martin, sain nn lohutuseks piruka. Joogid olid tasuta täitmisega. Ketšupit sai nii palju võtta, kui tahad – tasuta. Mis mulle ei istunud oli see, et friikartulid olid nagu lihtsalt maitsetud .. Soolatud. Ma võtsin oma tavalise McRoyali. Maitselt oli hea, selline värske, kuid välimus – oleks võinud parem olla. Seega kokkuvõtvalt võin öelda küll, et oleks võinud minemata jätta, kuid isegi negatiivne kogemus on kogemus ja korra elus tuleb ju Mäkis ära käia.

Laupäeval (25.07) käisime Space Needle’is ja Cordelia (Põhja-Iirimaalt) nägi mänguväljakut ülevalt ja tahtis juba samal õhtul minna. Kuna mina olin tõesti väsinud sellel päeval, siis otsustasime, et me lähme siis, kui tagasi tuleme Olympic Parkist. Seega peale Mäki külastust tegime mõnusa lõbustuspargi külastuse – lihtsad kiigud ja toredad ronimisvärgeldused. Kui lõbustused tehtud, otsustasime Martiniga, et on aeg tagasi hotelli minna. Teisipäeval (28.07) on meil küll lubatud veidi kauem magada, kuid me tahtsime minna kaardipoodi tagasi, sest seal oli kõige lahedam perioodilisustabel eales, mis ma näinud olen – kõik elemendid olid lahti seletatud. Mina läksin oma Eestit ja eestlasi tutvustava raamatu järgi. 

Hotelli jõudes oli ikka veel vaikus, seetähendab, et mu toanaaber polnud enda õhtusöögilt tagasi jõudnud. Pakkisin oma asjad ja kolistasin tuttu ära. Taaskord ühele päevale joon alla tõmmatud – imelisele päevale.