No mida põrgut - meduus?

Eile (24.07) oli üks väga imelik päev. Mitte halvas mõttes, väga palju uut infot sain Hispaania randade kohta teada. Ma olen kogu aeg mõelnud, et mis see meduus siis ära ei ole. Ega ta inimeste sekka ikka ujuma ei jõua. Aga eilne näitas teist suunda. Olime vees ja lapsed mängisid. Marc kõõlus krokodilliga veidi eemal ning üks hetk pistis lõugama ja nuttis paaniliselt. Jah, oli meduusi pihta läinud. Mis seal ikka. Blanca vanaisa viis ta meditsiinipunkti, pandi kreemi peale ja kogu laul. Pidid hästi tavalised olema. Kelle jaoks tavalised, kelle jaoks uus nähtus. Lisaks sellele pidid rannas veel olema tiigerkalad, mis iganes ogadega asjandused, kes liiva alla ennast vees peidavad ja siis sina rõõmsalt astud peale neile. Valu pidi kohutav olema. Hästi tore! Väga enam ei roni sinna vette vabatahtlikult. Enne sellist kartust sees ei olnud, kuid alates eilsest see siiski on olemas - ma nimetaks seda siiski ettevaatuseks. 

Hommik eile algas veidi varem kui tavaliselt. Seega otsustasin, et tuleb ka siis päikesetõus ära vaadata. Mõeldud tehtud. Ja see, mis mind ees ootas.. Ei oska kirjeldadagi seda. Mind ootas ees, mitte midagi. Tühjus, ei ole seda ilusat merest tõusvat päikest. Uurisin veidi ja sain teada, et ma peaks kusagil 5km jalutama, et sellist ilusat päikesetõusu näha. Päris hea, et ma vabast ajast nii vara ülesse ennast ei ajanud. Aga see eest nägin ma ära, kuidas randa koristati - traktorid põristasid tööd teha. Inimesed jalutasid ja nautisid varast hommikut. Ja ma lihtsalt istusin seal, veidi pettununa. Lootsin ju ometi enamat.

Päeval tavaline taks. Hakkab vaikselt rutiiniks muutuma. Rand-bassein. Rannas oli meduusi vahejuhtum, lahenes normaalselt. Poisid mängivad Blancaga ja nad on ikka igal pool ja mitte kusagil. Lisaks suutsin oma jalatallad ära kõrvetada. Kuidas? Väga lihtsalt - ülikuum liiv. Lihtne. Muud polegi midagi öelda.

Lõunaks pidime minema Clara vanemate juurde lõunale. Ning siis teatas Marc, et tema ei taha tulla. Õnneks õnnestus mul teda veenda ning käidud saime. Peale lõunat koju ja siis kui Gaby saabus, läksin oma siestat tegema.

Peale õhtu sööki randa jalutuskäigule. Ikka igasuguseid inimesi leiab rannast öösiti. Mingi punt tegi kahtlast kava. Väike naer tuli peale. Ma ei teagi, kas nad tantsisid või mis nad täpselt tegid. Naljakas oli igatahes. is veel minu arust väga kihvt, inimesed tulevad hommikul randa ja lähevad ära siis, kui päike loojunud on. Samuti inimesed, kes elavad mere äärsetes korterites kolistavad ennas õhtusöögiks välja - võtavad oma toolid ja laua ning söögi kaasa ja naudivad õhtut. Taevast kaunistasid mõnusad vihma- ja äikesepilved. Kalamehed olid kõik kohal nagu kellavärk. Loodus pakub siin meeletult ilusaid vaatemängulisi pilte.

Täna (25.07) reede. Ma olen nii õnnelik, et täna on reede. Ma usun, et ma ei ole ainus, kes selle üle rõõmustab, et lõpuks reede on. 

Ma tunnen, et nüüd on aeg, kus ma oma esimese murekese kirja pean panema. Nii kehva tunde tekitab, kui hakkame hommikuti Marciga koduseid ülesandeid tegema ning poiss selle peale kõike, mis võimalik on lennutama hakkab. Küll lendavad pinalid, pliiatsid ja siis vihikud. Eriline lumekuninganna tunne tekib, kui ma jälle sõna "homework" mainin. AGA, ma ei anna alla, sest ma arvan, et kui ta saab aru, et nii saabki minuga teha, siis ega asjad paremaks ei lähe, vaid jäävadki samasuguseks või lähevad hullemaks. Seega teen oma kurja Kristi näo pähe ja teeme koduseid ülesandeid. Kuid tehtud nad saavad. :)

Lisaks olen suutnud ka endale väikese kurguvalu ärida kusagilt. Küsisin mingisugust rohtu sellele vastu. Anti tabletid, kapslid nagu peavalurohu omad. Hämming on tegelikult suur. Reaalselt toimib, paari tunniga on valusast kurgust jäänud natukene vähem valus kurk.. Poleks uskunud.

Edasi käisime rannas, basseinis, sõime ning nüüd ma siis pean taas oma siestat. Siesta on nii hea asi! Mõnus. Õhtuks plaanis veel jalutama minna ja Cullerat nautida.

Aga teie, mu kallid sõbrad, nautige seda soojust, mis ma teile Eestisse saatsin :# ning mõnulege folgil!