Liivakoletised

Ma ei üllata vist ise ennast ka enam millegagi, kui ütlen, et täna oli meil jälle ilus imeline ilm ja mõnus temperatuur. Vesi oli täpselt samamoodi mõnus soe! Aga nagu ma aru olen saanud, siis ega Eestiski praegu kehvem ei ole - nautige seni kuni saate ja kuniks ilma on!

Poistega tegime täna aaretejahti. Polnud enam ühtegi muud varianti, kui käiku lasta vanad trikid, aga toimis. Mängus oli 10 punkti (9 ülesannet + aare). Nagu ma kuulnud olen, siis neile täitsa meeldis ja muidugi tahtsid nad kohe uuesti mängida, kuid see mäng nii ei ole päris, et kohe saaks uuesti teha. Seega tuleb homme veel kord sama mängu veidi teise nurga alt mängida.

Edasi rand. Tuleb meelde jätta, et mingisugune pakkumise variant neile ei sobi - vastuseks tuleb alati: "Ei." Seega, ma olen edasipidi meelestatud nii, et ma ütlen, et lähme, siis ka lähme. Sest täna oli, pakkusin, et lähme basseini, öeldi ei, keegi ei tahtnud. Ja kui lõpuks tahtma sain, siis basseini värav oli kinni. Ja ranna pakkumine ka ei sobinud. Lõpuks lihtsalt pakkisin asjad ja ei jäänud neil muud üle, kui tulla. Ja pärast koju neid tagasi saada - teine keeruline variant, aga hea uudis oli see, et kõhud hakkasid tühjaks minema.

Ühed parajad liivakoletised olid lõpuks. Kohe näha, et lapsed lihtsalt nautisid. Carlos naudib alati. Peale randa, külastasime basseini. Väga mõnus! Mu meelest kohati vähe mõnusam kui rannas, sest on palju vähem rahvast ja vesi on vähem soolasem.

PS! Ma mõtlesin, et proovin ka järgi, kuidas see sõrmede ja arvuti ekraani asi toimib, nagu näha siis täiesti ilusasti. ;)

Kaks asja tuleb plaani igal juhul võtta - üks on hommikune päikesetõus! Nägin täna hommikul pilte, ikka väga mõnus ja värviline, aga nii raske on kell pool seitse rannas olla - tähendab ju see ometi kella 6 tõusmist. Ja teine asi on õhtul pimedaga randa minna, et linn tuledes ka ära näha.

Kodusest mustast leivast tunnen puudust. Pole uskunud, et seda ütlen.