Pudipadi

Nad lõpuks jõudsid neljapäeval (21.08) kohale. Manuel ja Signe muidugi, otse Eestist, koos minule toodud heeringa ja musta leivaga - puhas nauding täitsa!

Neljapäeva hommik algas tavaliselt. Läksin mina pere juurde, kõik magasid - ärkasid, siis kui ma jõudsin.. Sõime ja siis Gaby läks jooksma. Mängisime lauamänge ning kodutöö moment tuli taas. Marc lubas, siis teha, kui isa tagasi tuleb. Hästi. Aga siis saabus ka õudus. Nagu tavaliselt. Aga esimest korda suutsid minu silmad märjaks minna ja pisar sealt välja jooksis, sest (vabandust!) KURAT võtaks, ma ei ole siin selleks, et 7-aastasega võidu keksida, kas peab kodutööd tegema või ei pea. Minu limiit sai lihtsalt täis. Ma tean küll, et minu mure see otseselt ei ole, aga mina pean seda iga päevaselt läbi elama. tekkis reaalne tunne, et ma tahan lihtsalt koju minna, mitte nädala pärast, vaid KOHE! 

Aga momendid mööduvad ja lõunasöögi sõime juba Eestist saabunud inimestega ühise laua taga. Hiljem käisime rannas jalutamas ja Signe ning Manuel külastasid ka poisse õhtul - viisid kingitusi. Manuel viis vahva hüppepalli ning Signe maru ägedad targad plastiliinid. Tõsiselt kihvtid plastiliinid - teed palliks, siis põrkab jne. Igast ägedaid asju saab sellega teha. Õhtu möödudes jäi silma fakt, et täiskasvanutel oli ikka palju huvitavam sellega asjatada kui lastel. 

Õhtul.. okei, mis õhtu, pigem täitsa öösel juba.. Ronisime kontsertile. Party under the palms nagu ma selle ristisin. Tegelikult oli ta mingisuguse raadio kontsertprogramm sellel nädalal. Ma alguses mõtlesin, et olen kaval ja panen instagrammi pildi ülesse ja siis iga uue esinejaga hästäägin seal ära, hea endal vaadata hiljem, et kes esines. Kuid peale teist esinejat nii see läks.. Vett vedama.. Sest muusika läks ainult paremaks ja mõnusamaks ja jalg hakkas tatsuma. Aga äge oli. Ma vist peaks seda ka mainima, et tasuta sissepääsud teevad kõik kontsertid lahedaks..

Tänane (22.08) päev möödus maru kiirelt ikka. Hommikul läksin pere juurde. Manuel tuli ka. Kõik taaskord ärkasid enamvähem sellel momendil, kui me jõudsime. Vähemalt Marc ronis alles siis voodist välja, see oli siis kusagil poole kümne paiku. Sõime ning teine moment juba Manuel midagi rääkis enda kodust ja nii nad läinud olidki. Üllatav moment oli. Lihtsalt niisama läksidki. Aga okei. Koristasime Margaga segaduse ära ning mõte tuli. Ehk on mõistik võtta kodutöö asjad kaasa ja Manueli juures need teha. ÄKKI Manuel mõjub veidi paremini poisile. Ja nii see ka oli. Tänase päeva hea uudis! Inglise keele töövihik on lõpetatud - finito! TEHTUD! :)

Päev möödus rannas. Üks väga selline mõtlema panev vahejuhtum oli ka. Rannavalve torni taha tekib mõnus vari, kus lastele meeldib mängida. Ja üks moment üks rannavalve tüüp lihtsalt läheb laste juurde ajab nad palmi alla ning võtab oma rätiku, laotab selle sinna laiali ja viskab ise magama sinna. MUL oli HÄMMING. Siiamaani on tegelikult. Kuidas üks rannavalve töötaja saab üldse endale sellist asja lubada.. Okei, nagu näha, siis saab.

Peale lõunal käisime Signega koos tiksumas. Pudipadi kokku ostmas. Igat vahvaid uusi poode sai avastatud. Üks oli eriti lahe - Ale-hop - selline pudipadi pood lihtsalt, et kõike on ja täiesti mõistlike hindadega seal juures. Selline pood võiks ka täiesti Eestis olla. Ja väga ilusa sisekujundusega, ei ole maast laeni riiulid nagu Jyskis on või igast manti kokku tassitud nagu Novaluxis, kuid vastupidi, väga maitsekalt toimib kõik. Tagasi jalutades ühes chiringuitos oli salsa võistlus või midagi sellist .. Igal juhul terve ranna täis inimesi tantsis salsat, mõnus oli vaadata igal juhul.

Kätte on jõudnud ka see pulm, kus Carlos ja Marc sõrmusepoisid on. Eks ma pühapäeval näen pilte. Pidi uhke tulema. Kutsed olid juba ka väga uhked. 

Üks tähelepanek, mille ma avastasin juba tükk aega tagasi. Meeste suhtes. Ma olen valiv, seda ma tean. Kõik võin ära kannatada, aga suitsetamist mitte kunagi. Kui ongi mõni noormees, kes enamvähem oleks täitsa okei, siis järgmine moment ta lihtsalt paneb suitsu ette ja nii ongi. Rohkem ta peale ei mõtle ka mitte. Ja neid juhuseid ei ole üks või kaks, neid juhuseid on mul päevas viimasel ajal vähemalt kolm. Naljakas. 

Tänu eelmisele avastusele, hakkasin inimesi jälgima, kui paljud siis minu ümber reaalselt suitsetavad. Number on meeletu. Suitsetajate number on meeletu. Juba eile õhtul kontsertil ei olnud seda vaba ruumi, kus olla ilma suitsu aroomita, sest ümberringi kõik suitsetasid. Pole midagi teha - pole suitsufänn ega hakka ka selleks. Jah, ma tunnistan - on minu sõprus- ja tutvusringkonnas inimesi, kes suitsetavad, aga ega see ei tähenda, et inimene kehvem teistest oleks. Ma lihtsalt ei kavatse oma leibasid ühte kappi panna inimesega, kes suitsetab. Nii lihtne see minu matemaatika ongi. :)

Ja nüüd ale-hop! Nädalavahetus alaku!