Kohvripusle

Kui keegi veel aru saanud ei ole, siis täna oli pühapäev, 31. august. Tänasega on koolilastel suvega lõpp peal ning homme astuvad kõik taas üle kooli läve. Mina aga see kord mitte. Ma olen arvatavasti valmis kodu poole ennast sättima.

Hommikul saatsime Liisi juba ees Eestisse ära ning seejärel viis Manuel ta lennujaama Valenciasse. Signega jäime koju ning peale hommikusööki otsustasime ka kohvripuslet mängida. Pakkisin paar nädalat tagasi nn kontrolli mõttes igaks juhuks asjad kokku. Ruumi puudus on massiivne ikkagi. Lisaks juurde arvestada kõik see tavaar, mis me siin 10 päevaga lisaks leidnud oleme. Muretsemiseks nagu põhjust ei olnud, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Mingit moodi peab saama. Tegin oma kohvri lahti. Sokid ja mõned õhemad pluusid läksid jalanõude sisse, et ikka võimalikult palju õhku kohvrist välja saaks. Tundus edumeelne, kõik asjad olid kohvris, peale pikka sobitamist. Aga eks, kas kohver kinni ka läheb.. Peaaegu läks, ainult alumine lukk otsustas katki minna ja ma olin peaaegu kindel, et läheb ülemine ka, et veel tore minna poodi uut kohvrit ostma, meelelahutus. Kuid ülemine lukk läks kinni ilusasti, väikesed jõnksud on sees, kuid kinni läks! Vähemalt saab koju nii tulla, et kohver on kinni ja kui lahti teen, siis on lahti ja kui kinni enam ei lähe, siis läheb prügimäele uut elu elama. Nii otsustasin kohvri saatuse täna mina.

Ma imestasin, et kohvri pakkimiseks kulus mul kõigest tunnikene. Kilod on ilusasti paigas. Suures kohvris 18,3 kg ja väikeses paarsada grammi üle 8 kg. Ehk nad annavad andeks, ma loodan vähemalt. Peale seda suurt pusletamist läksin perega randa. VIIMAST KORDA! Viimast korda läksin perega randa. Seal olles tekkis selline kurb tunne tegelikult. Naljakas eks, kuidas mu tunded kogu aeg muutuvad, aga nagu ma olen, üks suur emotsionaalne sasipundar. Täna on juba kahju, homme on natuke veel rohkem kahju, samas istun nagu kaalu peal, kus tahaks oma sõpru juba nii-nii-nii väga näha ja kallistada ja pai neile teha.

Rannas oli imeilus vesi täna, läbipaistev, selge .. üsna selline jahedama poolne, kuid hea jahutav ning maru soolane. Lastele oli lubatud eile autodega merele minna. Meie auto oli kollane ja rohelise liumäega. Ikka täiega lahe oli. Lasin ise ka paar korda sealt ülevalt sulps vette alla liugu, väga lahe! Mõnus vaheldus. Kõige ägedam oli siiski siis, kui autot edasi liigutati (nagu vesijalgratast), võtad sealt tagant redelist kinni ja lihtsalt hõljud kaasa kõikide mullide keskel. Väga lahe igatahes. Ilus lõpp ühele vägevale suvele, mis iga päev oli täidetud päikese, mere, liiva, laste ja erinevate avastustega.

Nautisime veel paar tundi mere randa ning seejärel suundusime Clara vanemate juurde lõunasöögile. Mul õnnestus esimest korda seal vähe süüa. Nii õnnelik. Sõime riisi, ahjus küpsetatud riisi. Ma arvan ise, et nüüd on mul tükiks ajaks riisist siiber, tuleb midagi muud ühikas söömiseks välja mõelda. Lisaks see, et tegelikult ka makaronidest ja pastast ikka lagi täis.. Saab huvitav mõtlemine olema. 

Lahendasin ka suveniiride küsimuse ära, kui ma olen kellegile lubanud või kui keegi on küsinud, siis võib mulle teada anda ja saab. Vähemalt nii palju saab, kui palju mul neid on, ega lõpmatuseni ei jätku, see on kindel. Kui mind Eestisse ikka lastakse koos nendega. :)

Peale lõunasööki sai natukene puhatud ja basseinis sulistatud ja kuue paiku randa jalutama mindud. Omast arust jalutasin aeglaselt ja pigem nagu tatsasin, aga Signe jäi kogu aeg taha poole, mis sest et ma teda ikka ootasin vahepeal ja üks moment oli kadunud. Päris murelikuks tegi. Kuhu saab niimoodi kaduda. Läksin kiiresti tagasi, et äkki on ta ootamas mind kusagil või ehk hoopis Clara ja Gaby rannast ülesse leidnud vms. Istusin ja ootasin ja ei midagi. Küsisi juba Gaby ja Clara käest, et äkki on nendega.. Ei olnud ja üks hetk ta tuli. Jess. Ta tuli. Ma mõtlesin, et kaotasin ta lihtsalt ära. Aga jalutuskäigu ajal sain lõpuks ühest meduusist ka pildi. Sellised limakogused käivad ja kõrvetavad. Päris nõmedad on nad tegelikult. Kuid looduse vaatevinklist, peab ikka kõigil olema võimalus ennast kaista looduslike vaenlaste eest.

Õhtusöögi sõin ka viimast korda siin koos perega. Päris natukene kurb oli vaadata poisse ja mõelda sellele, et alles nad hakkasid mind aksepteerima ja oma inimesena võtma. Nüüd ma juba lähen. Tsauki tsauki. Homme hommikul käin veel pere juurest läbi, sest õhtul ei tahtnud küll tsau tsau neile kõigile öelda. Gabyga jätsime täna hüvasti ja küllakutse on olemas, kindlasti kavatsen seda kasutada, kes teab küll millal, kunagi ehk ikka.

Homme hakkab kella 9.30 paiku Cullerast liikuma. Aega võtab see Eestisse jõudmine, sest Tallinnas maandume kell 23.50 kanti. Kõige parem on ikka, kui oma inimene vastu tuleb, mulle tuleb oma ema vastu - natukene nagu juba ootaks. Kõige toredamat reisimist mulle ja 5h Frankfurdi lennujaamas möödub nagu nalja - uujee, ma saan oma seriaale vaadata, kaks kuud järgi vaadata ei ole üldse nalja asi, kuid sisustab aja ära sellegi poolest. Koju saabub, siis võtan aja ja teen pisikese kokkuvõtte, mida ma siin õppinud olen või millest ma teisiti arvama hakanud olen, seniks olge tublid!