Ma tean küll, et eile kirjutasin, aga ma võin täna ka, sest tuli lihtsalt tuju nendest kaua edasi lükatud väikestest asjadest lõpuks kirjutada. PS! Pilte pole.
Alustan siis sellest autost, mis mööda tänavaid hommikul vara sõitma hakkab ja karjub midagi hispaania keelset. Väga närvidele käib, kui laupäeva hommikul kell 7 mööda sõidab ja oma kõlareid kõmistab selle tüütu tekstiga, millest mina muidugi mitte midagi aru ei saa. Hästi, tõesti, kui aru saaks võib-olla siis ei oleks nii igav ja tüütu. Aga mina ei saa, seega jääb ikka nii. Ja kunagi ei ole ma seda autot sõitmas näinud, ainult kuulen, kuidas ta jälle mööda sõidab. Mõni aeg tagasi tulime Gabyga Clara vanemate juurest ja siis ta näitas, et sellest autost saab värsket juustu osta. Aga ega ma siis ka veel ei teadnud, et see sama auto käib ja tüütab oma juustu reklaamiga. Selleks, et see väike fakt teada saada läks veel mõni aeg mööda. Üks päev rannast tulles seisis tüüp auto juures ja lasi sellest mölafonist oma juustu reklaamimise teksti. Minu lambis lõi prin põlema igatahes.. :) Aega läks, aga asja sai vähemalt.
Mis ma lisaks uuele linna kogemusele Gaby ema kohta teada sain. Väga imeliselt ilusad maalid olid seintel. Oleks ju loogiline arvata, et kui maja on Gaby vanavanemate oma, siis maalid on majaga kaasa tulnud ehk seal varem olnud. Kuid tegelikult on kõik maalid tehtud Gaby ema poolt. Samuti ka maalid, mis on Claral ja Gabyl Culleras korteri seintel on Natalja (Gaby ema) tehtud. Hämmastava kuntsiandega inimene! Lisaks meenutab meeletult mu oma enda vanaema. Ma usun, et need kaks saaksid omavahel eriti kihvtilt hakkama, lahe oleks neid koos vaadata - ühiseid jooni on neis palju. Mis mulle tema juures kõige rohkem meeldib on see, et isegi, kui ta ei räägi inglise keelt, siis vähemalt suhtleb minuga hispaania keeles ja seletab kasvõi käte ja jalgadega, et ma aru saaksin. Alati on soe tunne, kui nendega kokku puutub - alati!
Viimasel ajal on eriti populaarseks inimeste seas läinud minuga suhtlemine, alustatakse hispaania keeles, aga kui ma inglise keeles vastan, siis korraks ehk ehmatatakse ära ning seejärel mõne hetke pärast pöördutakse tagasi ja päritakse, et miks ma siin olen ja kus kohast ma pärit jne. Täna (13.08) oli maru tuuline rannas ja kõik päikesevarjud enamvähem lendasid, mis ei olnud korralikud liiva sisse pandud (sügavale). Nii lendas ka minu kõrval olev suur sinine. Kõik ümberringi olevad naised muidugi kohe hops üleval ja päeva päästmas. Seletasid kõik hispaania keeles ja no üllatus-üllatus, aru ma saan, aga vastan automaatselt inglise keeles. Mille peale üks naine arvas, et vahva oleks minuga "small-talki" teha. Sain teada, et ta tütar on kuu aega kusagil Inglismaal õppimas. Hommikuti on tunnid ja õhtuti on peod - pidi väga äge olema, aga kuu saab nii kiiresti läbi.. Mis tegelikult hakkab tunduma ka minu puhul juba. Kaks kuud on väga kiirsesti läbi saanud. Mis ma õppinud olen ja milles targemaks saanud, sellest saate lugeda kunagi hiljem, mingisuguses kokkuvõtvas postituses.
Nüüd paar rida kärbestest. Ma olin juba päris õnnelik, et oh, pole neid mutukaid kah. Mingid pisikesed on, aga need nii uimased, et ei saa maad ega mütsi aru. Siis eile ilmus ei tea, kus kohast välja see tüütu kärbes, kes ei jäta rahule enne, kui tüki kätte saab. Aga peale selle ühe pole ma neid rohkem kohanud, läheb edumeelselt vähemalt.
Poiste koha pealt on edasi minekut toimunud vägagi palju. Mõned tegevused saavad tunduvalt kiiremini tehtud kui alguses. Tegelikult suurem osa nendest saab ikka vägagi kähku tehtud ja üldiselt probleemideta. Aga eks igal ühel on oma head ja halvad päevad ja oma iseloomu raskused. :) Täna avastasin ennast üldse mõttelt, et ma ise võtan Marci kui 10-aastast, mitte kui 7-aastast poissi. Naljakas tegelikult, samas ta käitub ja teab palju rohkem, kui tavaline 7-aastane seda teeb.
Ja jälle, mõned asjad jälle meelest läinud, aga no alati saab ju jälle kirjutada. :)
Viimasel ajal on eriti populaarseks inimeste seas läinud minuga suhtlemine, alustatakse hispaania keeles, aga kui ma inglise keeles vastan, siis korraks ehk ehmatatakse ära ning seejärel mõne hetke pärast pöördutakse tagasi ja päritakse, et miks ma siin olen ja kus kohast ma pärit jne. Täna (13.08) oli maru tuuline rannas ja kõik päikesevarjud enamvähem lendasid, mis ei olnud korralikud liiva sisse pandud (sügavale). Nii lendas ka minu kõrval olev suur sinine. Kõik ümberringi olevad naised muidugi kohe hops üleval ja päeva päästmas. Seletasid kõik hispaania keeles ja no üllatus-üllatus, aru ma saan, aga vastan automaatselt inglise keeles. Mille peale üks naine arvas, et vahva oleks minuga "small-talki" teha. Sain teada, et ta tütar on kuu aega kusagil Inglismaal õppimas. Hommikuti on tunnid ja õhtuti on peod - pidi väga äge olema, aga kuu saab nii kiiresti läbi.. Mis tegelikult hakkab tunduma ka minu puhul juba. Kaks kuud on väga kiirsesti läbi saanud. Mis ma õppinud olen ja milles targemaks saanud, sellest saate lugeda kunagi hiljem, mingisuguses kokkuvõtvas postituses.
Nüüd paar rida kärbestest. Ma olin juba päris õnnelik, et oh, pole neid mutukaid kah. Mingid pisikesed on, aga need nii uimased, et ei saa maad ega mütsi aru. Siis eile ilmus ei tea, kus kohast välja see tüütu kärbes, kes ei jäta rahule enne, kui tüki kätte saab. Aga peale selle ühe pole ma neid rohkem kohanud, läheb edumeelselt vähemalt.
Poiste koha pealt on edasi minekut toimunud vägagi palju. Mõned tegevused saavad tunduvalt kiiremini tehtud kui alguses. Tegelikult suurem osa nendest saab ikka vägagi kähku tehtud ja üldiselt probleemideta. Aga eks igal ühel on oma head ja halvad päevad ja oma iseloomu raskused. :) Täna avastasin ennast üldse mõttelt, et ma ise võtan Marci kui 10-aastast, mitte kui 7-aastast poissi. Naljakas tegelikult, samas ta käitub ja teab palju rohkem, kui tavaline 7-aastane seda teeb.
Ja jälle, mõned asjad jälle meelest läinud, aga no alati saab ju jälle kirjutada. :)
No comments:
Post a Comment