Hambapastast pigistan viimast

Ma nüüd hakkan pajatama tänasest (28.08), okei, vist on juba peaaegu nagu eilne päev. Hommikut alustasin 15 minutit varem. Magasin sisse ka, 7 minutit lausa. Suht kohutav, päris padja näoga läksin uksest välja, aga kuna vahepeal on värske õhk (kahe korteri vahelt liikudes tuleb ikkagi õue vahepeal minna), siis sai sellest üsna kergelt lahti.

Ootasime Gaby vanemaid. Ma iga korraga avastan, et nad meeldivad mulle nii nii palju. Ma ei tea, kas asi võib olla selles, et nad meenutavad mulle mu oma vanavanemaid või hoopis selles, et nad on lihtsalt lahedad. Plaan oli selge: ootab vanavanemad ära, läheb koos nendega randa ja siis lõunaks pidi Natalja tegema süüa.

Jõudsid kohale, natukene askeldasime, seejärel läksime randa. Autoga, mitte jala. Kas pole tore. Lihtsam oli igati. Rannas läks aeg kiiresti ja lõpuks oligi aeg asjad kokku panna ja tagasi tulla. Meduusid jätan kõik siia, mina aru ei saa, kus kohast need limapallid välja tulevad, aga kogu aeg nad olemas on olnud viimasel ajal. Ma isegi ei julge enam vees lihtsalt niisama olla, täiesti loll tunne on - enne igat sammu vaatad ja uurid täiega, mis vee all peidus on. 

Tagasi tulles Natalja vaaritas "rojo al hornot" ehk siis ahjus küpsetatud riisi. Ikka jätkuvalt hea! Kui midagi kindlat siin Hispaanias on, siis on see see, et Natalja oskab väga hästi süüa teha. Ta on lihtsalt nii äge ka inimesena. Natalja on kursis täiesti, et ma ei oska hispaania keelt, aga pingutab ja seletab mulle kasvõi 20x, et ma millestki aru ikka saaksin. Mu keeleoskus on tänu temale ikka väga palju arenenud.

Peale lõuna veetsin lihtsalt mitte midagi tehes. Ja maailma rändurid saabusid shopingu tuurilt Valenciast täna kusagil kella 21 paiku ning peale seda oli elektrigrillikas Clara ja Gaby pool. Vorstipidu täielikult. Aga sobib see ka, kui muud varianti ei ole. Homme (29.08) saabuvad Clara ja Manueli vanemad puhkuselt mägedest ja toovad endaga kaasa veiseliha ning läheb grilliks. Kas päris grilliks või uuesti elektrigrilliks, eks see paistab homme, mis saab ja laupäeval (30.08) on pidulik suvelõpu üritus. Igat rahvast tuleb kokku (peamiselt omad ikka) ja sööme ühe korraliku lõunasöögi ning seejärel kõik oma kodudesse (eks ma hakkan kohvrit mahutama, mingid x-nippe hakkan välja mõtlema, saab huvitav olema). 

Õhtusöögi ajal meenutasime juulikuud, kuidas Gaby vanemad iga nädalavahetus siin käisid laupäeviti ja head õunakooki tõid. Nad muidugi tõid suure, nii et meile jagus kohe nädalaks. Aga kui nad järgmine nädal uuesti tulid, tõid nad sama koogi uuesti, taaskord suure. Kui ikka kuuaega niimoodi kooki süüa, siis sai villand. Lõpuks tõid nad šokolaadikooki. Esimest korda pakiti pagaris see burgerikarbi sisse. Ja Gaby siis naerutas täna õhtust seltskonda sellega, kuidas ma kööki sisse astusin ja burgerikarpide kohta küsisin, et miks burger lõunaks, et ikka õhtuks ju tavaliselt olnud ning kui üllatunud mu nägu oli, kui karbi sees oli šokolaadikook. Vaheldus. Väga hea vaheldus. Täna tulid nad ka koos šokolaadikoogiga. Super punkt või no, mis punkt, pigem ikka hüüumärk täielikult, sest mul on hommikusöögiks ka ootamas kook! Tralalla, kilod tulevad, vabandust, veeren Eestisse, mis seal ikka. :)

Lisaks, lisaks. Tore nali. Mu hambapasta hakkab otsa saama. Ehk õnnestub kenasti esmaspäeva hommikuni sealt midagi välja pigistada. Kui ei, siis ma pean kas a) laenama või b) uue järgi poodi minema - ma pole veel otsustanud, sest enne proovin ma enda omast viimast pigistada. 

Homme on viimane ametlik tööpäev. Tööpäev. Jah, väga naljakas sõna. Mulle endale tundub, et ma ikka olen natukene rohkem puhanud. Vahepeal on närvid natukene näritud pisikestest lastest, aga ikkagi. Päike paistab ja ilm on soe. Ma olen ennegi korrutanud, et ma ei kujuta ettegi, mis ma Eestis tegema hakkan, kui seal 15kraadi sooja on ja vihma sajab = ma olen lihtsalt väga ära hellitatud Hispaania ilma ja oludega. Seega ma väga absoluutselt ei muretse, hakkama saan ikka, mõned pisarad valan ehk.