..karjuda, nutta, olla omaette ja koju minna, sest ma tunnen lihtsalt, kuidas mind täiesti teadlikult kõrvale lükatakse. Vähemalt mulle tundub nii. Täna veel eriti.. Nagu nii on mingisugune minu enda pseudoprobleem ja neid tekitan ma endale muidugi 100% ise, kuid kui inimene nii tundma on hakanud, siis ju on selleks mingisugune põhjus. Ju ma teen lihtsalt väikesest tähelepanekutest enda jaoks suured-suured mullid ning kui need ükskord lõhkevad, siis ma tunnen ennast lihtsalt halvasti - kõrvale jäetuna ja üleliigsena. Halan siin lihtsalt iseenda jaoks, et kergem hakkaks ja tore tunne taas peale tuleks. Kokkuvõtvalt tahan lihtsalt koju saada juba. Kaua ma siin olen ja pirisen, kui palju ma igast tundeid tunnen ja kui palju ma koju tahan (tean-tean, alles eile või üleeile kirjutasin, kuidas ma üldse koju ei taha, siis nüüd juba tahan, väga tahan!). Hea uudis selle kõige juures on see, et laupäev, pühapäev ja siis ongi kodu peaaegu ukse ees. Peaaegu. Nagu käega täitsa katsutav. Sooja tunde tekitab veel see, et mul on Eestis inimesed, kes mind ootavad, nii super hea lihtsalt!
Täna on olnud selline kena rahulik viimane tööpäev. Viimane. Lausa uskumatu. Aga rutiin on ka juba sees. Kõik oli nii nagu kogu aeg olnud on. Hommikul kodus, kella 12 paiku randa ja siis kusagil 14 paiku tagasi basseini, koju ja lõuna ja mina tulen oma tuppa.
Hommikusöök algas see eest natukene teise noodiga. Kui siimaani ikka iga hommik hommikuhelveste ja piima peal olnud, siis eilsest jäi natukene alles šokolaadikooki ja koos jäätisega see hommikusöögiks läks. Lihtsalt imeliselt hea. Veidike vaheldust ja magusa level läks põhja kohe päevaks..
Rannas poisid tegelesid Manueli ja Liisiga või käisid siis oma sõpradega ujumas kaugemal, sest ilmselt pole meid õnnistatud ilusa ja hea mereveega siin rannas see nädal. Kogu aeg on kas meduusid või terve hunnik merevetikaid. Üks kahest, ilma ei ole kordagi olnud. Ja nii ma seal siis ehitasin, tegin kuusemetsa.
Järgmine hetk juba pakkisin asju ja läksime basseini. Otsustasin, et sisse ei lähe, sest mingisugune viies ratas vankri all ma ka ei viitsinud enam olla. Istusin banaanipuu all ja nautisin vaadet lihtsalt ning ootasin kuniks neil limiit täis on. Vaate nautimine hõlmas enda all uue sildi leidmist. Ma olen kaks kuud siin elanud ja alles nüüd märkan ma seda silti. Positiivne külg selle juures on see, et ma niikuinii ei saa sellest aru, aga negatiivne on see, et mõni kord peale lõunatamist olen ikka paar ringi basseinis ujunud ja siis natukene päikest võtnud, nendel kellaaegadel, kui bassein peaks nagu suletud olema.. Mine tea, mis trahvid mind ees võib-olla ootavad. Okei, nali, aga sildist mina ikkagi aru ei saa. Isegi google translate jääb kasutamata, sest ma olen liiga laisk, et kogu tekst sisse trükkida.
Õhtuks on plaanis jälle grillida, pole vist mingi uus uudis, mainisin seda eelmises postituses. Eks ma enne kodu saabumist veel kirja selle panen, kuidas läks ja mis me sõime. Lisaks kavatsen ma ka seekord vahele jätta mägironimise tuuri ja lähen randa jalutama. Üle küngaste ma võin Kuperjanovlaste rajal ka Valgamaal septembri lõpus matkata, aga mere ääres Hispaanias, kes seda teab, millal see uuesti juhtub.
Homsed plaanid on ka teada, kuid mina Algemesisse homme kaasa ei lähe, sest ma eelistan rannas natuke veel olla ja nautida. Jääb nägemata turg. Peale seda tuleb Clara meile järgi ning kõik Cullerasse sööma - suvelõpu üritus 123! Ma arvan, et homme õhtu/öösel võtan mõlemad üritused kokku ühte postitusse. Ma usun, et Hispaania kohta on tulemas veel kusagil 3 postitust ning siis saab juba piduliku punkti panna ka sellele seiklusele. :)
No comments:
Post a Comment