Kopp ees nendest läätsesuppidest

Räägin kohe ausalt loo ära. Kui ma Hispaaniasse alguses tulin, mõtlesin, et oleks tore iga õhtu natukene kirjutada, mis päeval tehtud sai ja kuidas olukord on. Aga see, et reaalsus on selline, et iga päev ei toimu midagi uut ja eriskummalist ning suuresti päevased tegevused korduvad. Jah, ilmselt olen ma väga laisk olnud see nädal - esimene postitus, aga ehk on lugemist rohkem ja piltidega on kurb lugu - neid pole. :)

Igapäevane rutiin on tekkinud või siis päevakava on välja kujunenud, kuidas kellegile sobib. Tavaliselt kusagil 8.15 lähen pere juurde. Esimesena ärkab Marc - mingi aeg oli nagu kellavärk üleval 8.18 (just, just, täpselt 8.18, mitte 8.17 või 8.20), nüüd on nihkunud veidi hilisemaks 8.50 +- mõned minutid. Carlos teeb  oma silmad lahti 9.30-10.00. Vahepeal Marciga sööme ning mängime mõnda mängu. Kui Carlos ülevad, siis temaga sööb ning siis mängib mõlemaga midagi kas Wii'd, Rummikubi või Uno kaarte vms. Vahepeal saabub koduabiline Judith 9.15-9.30. Kusagil 10 paiku teeme Marciga koduseid ülesandeid ja vahel lööb Carlos ka kampa. Seejärel mängib nendega veel tunnikese või vaatab multikaid, oleneb nendest paljuti. Kella 11 paiku teeme väikese söömise pausi ning kui enne augustikuud sai randa mindud kusagil kella 11 paiku, siis nüüd sätime nii, et enne kella 12 oleme rannas. Rannas paar tundi, siis tagasi koju. Bassein oleneb laste soovist, mõnikord tahavad minna, mõnikord mitte. Seejärel lõuna ja minul on reaalselt siesta. Vahel ikka nii väsinud, et uni enne silmast ei lähe, kui tunnike või paar ilusasti tukastatud saab.

Augustis on siis selline tore sündmus toimunud, et Carlose ja Marci sõbrad on ka puhkusel Culleras ja iga päev saab rannas nendega kokku. Täna lugesin üle ka, neid on kusagil 15 suuremat ja mingisugune ports väikseid ka. Ma olen ennast veidike üleliigsena tundnud, kui lapsed jooksevad oma sõpradega ringi, mina nagu väike kalakotkas jälgin neid, et nad ikka olemas oleks. Samas nende vanemad istuvad paar kolm meetrit minust eespool ja teevad täpselt seda sama. Igav on natukene, aga mis seal ikka, teine raamat juba hakkab lõpule jõudma tänu sellele. Imelik on ka, aga eks nende jaoks olen võõras inimene, kes hispaania keelt ei oska ning inglise keel on nende jaoks liig. Ma tean, et nad oskavad, kuid eks see häbelikkus mängib rolli.

Söök. Väga tähtis lõik tänases postituses. Kui juulis oli mul väike diskussioon endaga, et tegelikult Clara ema teeb täitsa hästi süüa, aga sellele eelneval salatil on komponente, mis mu lemmikud ei ole, aga viisakusest teeb 1-0 neile. Hernesupp pole mu lemmik kunagi olnud, ei tea miks, aga lihtsalt ei ole. Ainuke variant sellest on vanaema tehtud, mis söömiseks minu jaoks sobib. Siin on neil eriline lemmik "lentejas" ehk läätsesupp. Maitseb täpselt samamoodi nagu hernesupp mu jaoks, isegi natukene kohutavamalt. Kui enne mõnikord juhtus see söögiks olema Tere juures, elasin ma ilusasti üle selle. Kuid nüüd kui Judith siin käib, siis nädala jooksul kaks või kolm korda neid läätsi sisse süüa - ei ole võimalik lihtsalt. Täna ma tundsin, kuidas kurgus juba kork ette lüüakse. Ei suuda rohkem lihtsalt. Aga kui tõesti väga peab, siis ma arvan, et ma elan üle, ära ei sure.

Kunagi rääkisin banaanidest, mis meil tagahoovis kasvavad, mida kasutatakse kartulite asemel. Tõsi, nüüd on see ka ära olnud, kui ära proovinud need banaanid olen. Maitsevad nagu kartulid. Aga ma lootsin, et vähe mõnusam toit valmistatakse nendest. Judith tegi nendega läätsesuppi. Üllatus-üllatus. Mul seda üllatuse momenti polnud, veidi pettumus valdas mind pigem.

Kuulujutud on toredad asjad. Paljud on ehk kursis, et Eestis ja väikestes linnades levivad kuulujutud meeletult kiiresti. Ega ei erine ka minu väikelinn, kus ma praegu viibin. Elame sellises süsteemis, et mitmel kortermajal on aed ümber ning kõik inimesed, kes elavad nendes majades saavad kasutada basseini. Vahva iseenesest. Aga ma sain aru täna, et kõik teavad, et ma pole kohalik ja et ma inglise keelt ei oska. Kuidas see juhtus? Lihtsalt. Mu väikene aed on nii populaarne, et siia lendavad igasugused huvitavad asjad. Vähemalt kaks korda on pallid saabunud mu aeda kusagilt väga x-suundadest, siis on veel voodilinadel järel käidud ning krõpsupakid jm pole ka väga uudis enam, mis sest, et prügikast oleks palju mõistlikum lahendus. Igatahes täna kuulsin mütsu ja tegin terassi ukse lahti - pall vaatas vastu ja lapsed ülevalt rõdu pealt ka. Tüdruk isegi ei alustanud vestlust hispaania keeles, vaid kohe inglise keeles, korraks küll mõtles valjusti hispaania keeles, kuid oma palli sai ta kätte. :)

Isegi kohalikud oskavad rannas inglise keelt. Kui enne olin ma populaarne pildistaja, siis nüüd ma olen "time master". Ma arvan, et viimase paari päeva jooksul on mu käest kella küsitud kümneid kordi - ma ei liialda siin kohal üldse. 

Vahepeal õnnestus peaaegu ühikakohast ilma jääda. Rõhk sõnal peaaegu. Alati ei saa loota sellele, et küll saab - peab tegutsema. Eks see süsteem, mis kohataotlusega on seotud internetis, on veidi omamoodi - ei toimi alati nii nagu võiks. Kuid mu toanaaber otsustas ka, et küll saab, probleemi ei ole, tube ikka jagub, kuid ma arvan, et ta unustas väikese fakti ära, et tuleb terve trobikond uusi üliõpilasi, kes elamist tahavad saada.. Kuid lõpetan selle lõigu positiivse noodiga - lõpp hea, kõik hea!

Kolmapäev (06.08) oli täiesti vaba päev. Perel oli sõpradega lõunasöök ning lapsed läksid ka kaasa. Väga imelik tunne oli, tühi oli kuidagi. 

Täpselt kahe nädala pärast saabuvad Eestist ka Manuel ja Signe. Ootan juba neid!

Üks asi, mis kogu aeg meelest ära läheb, kuid millest juba esimestel nädalatel kirjutada tahtsin - meeletu hais kinnistel tänavatel, kus õhk väga ei liigu. Miks? Koerad ja nende omanikud. Pigem siiski esimesed, aga kui Eestis on saamas populaarsemaks komme, et kui su koer oma häda avalikku kohta teeb (kõnnitee, park vms), siis omanik koristab ära selle sealt. Siin ma seda nii väga kohanud ei ole. On neid, kes tõesti teevad seda, aga samas on ka neid, kes lihtsalt jalutavad kilekott käes, koer toimetab ära ning lihtsalt jalutatakse minema. Ilmselgelt ei puudu ka need, kellel jumalast suva on. See hais on kuumadel päevadel lihtsalt väga vänge ja lööb nagu seina ette, kui sinna tänava lähedale jõuame. 

Meeletult populaarsed on need nn nuustikud ehk pisikesed Yorkie'd. Iga nurga peal rohkem kui kaks. Küll riietatakse neid samadesse värvidesse nagu ise ollakse, küll kantakse käekotis. Suuri koeri olen ma näiteks väga vähe kohanud.

PS! Kui keegi mäletab seda tellisekäru, millest ma mõni aeg tagasi rääkisin, siis kui kedagi huvitab, siis see seisab täpselt sama koha peal ka praegu - mitte üks tellis ei ole nihkunud kusagile.