Pühapäeva hommik (02.08) algas vara ja hommikusöögiga. Täna on siis see päev, kus kõik võtavad oma asjad ja lähevad kodude poole - Euroopasse!
Kell 8.15 lahkusid esimesed inimesed (Cordelia, Emilia, Irma), kellega oli üsna raske ja natukene ka nukker hüvasti jätta. Läksime nendega koos metroojaama, et raha oma kaardile juurde panna, et ikka lennujaama hiljem saada.
Kell 11.25 läks järgmine väiksem (Helmi, Alexandra) punt.. Nendega oli veidi raskem hüvasti jätta, kuid pisarat veel ei tekkinud. Ja seal ma siis seisin ja mõtlesin, et mida kuradit, kas ma tõesti olen nii emotsioonitu ja kallistan oma sõpru ja ongi kõik ja mitte ühte pisarat.
Kuid oh ei, järgmine suur (suur tähendab seda, et kõik peale minu, Martini ja Liesi läksid ära ja meie kolisime oma kodinatega Rebecca tuppa, sest check-out hotellist toimub kell 12.00) punt läks kell 13.20. Ja esimene pisar tuli, kui Mounaga rääkisime ja hüvasti jätsime. Siis läks nukraks ära. Üks tuli ja teine voolas ja kolmas tuli ja voolas ka. Ja ma lihtsalt pisardasin seal, sest kõik kuidagi muutus kurvaks ja teadmine tuli samuti, et nüüd ongi kõik, nüüd ongi kodu minek.
Head inimesed teele saadetud kobistasime ennast Martiniga Barns&Noble'sse. Mu plaan ja suur eesmärk oli empsile ja vennale kalendermärkmik osta, kuid välja tulin uue lauamänguga, sest sobivat märkmikku neile ei olnud lihtsalt. Kuid ma olen rohkem kui veendunud, et mul on kohvrites piisavalt nodi neile kahele ja teistele musirullidele ka. Lisaks, see lauamäng on üks parimaid ja mõnusamaid, eks paistab ja saame teada, kui üks hetk mängima hakkame. :) (Lahe idee, peaks mängude blogi tegema - kirjeldaks kõik mängud ära, mis mul kodus on ja kuidas neid mängida jne - kuidas kõlab?)
Jõudsime 2 tundi enne meie ära minekut tagasi, tegime viimase burksi ja jäätisekokteili ning tiksusime hotelli poole tagasi. Sättisime veel viimaseid asju ning jätsime hotelliga hüvasti. Kompsudega fuajeesse ning suund lennujaama poole.
Tere tuttav metroo! Kõik liinid sõidavad ühel samal rööpal täna, sest toimuvad ehitus- ja remonditööd. Eelmised grupid olid 20 minutit ja osad ka rohkemgi oodanud metroos. Seega otsustasime, et pigem minna varem kohale, kui hiljaks jääda ja mitte koju jõuda. Tund aega metroos oli tüütu, sest uni kippus vähemalt miljon ühel korral peale ja see tukkumise ja ärkamise tunne - ei olnud kõige lahedam. Aga kui tunniga metroos hakkama saada, eriti veel siis kui tegu on remondiperioodiga, olime küll õnnetipul. Edasi erilise shuttle-bussi peale ja suund juba lennujaama poole. Bussi pealt maha ja edasi ootasid meid David, Kristina, Moustapha ja Chance. David oli selleks hetkeks juba päris hea mitu tundi lennujaamas oodanud ja kaks/kolm korda ühes samas söögikohas söömas käinud, teab igat väikest nurka ja nagu ikka - lennujaama võlud.
Korraks läksime lahku, et teha check-in'id. Kõik läks libedalt, kohvrid ära antud ja edasi juba kokku saamine teistega.
Jätsime kohalike koordinaatorite ja mentoritega hüvasti. Väga palju paar ämbritäis pisaraid lisandus juurde. David ütles, et ma olen ta lemmik - küsisin kohe muidugi vastu, et ainuke või? Üllatunud ilme järel tuli sealt väikene kokkuvõte, et lemmikuid ei saa olla rohkem kui üks. Südame tegi soojaks/kuumaks ja pisarad tulid nagu vihmapilvedega silmadesse tagasi. Ma ei taha hüvasti jätta, ma ei taha ära minna, aga koju olen valmis minema küll, vahet ei ole kui pikk või lühike see lend koju tuleb. Aga ma olen valmis, vist ikka ei ole ka. Ma isegi ei tea, kas olen või ei ole.
Hüvastijätt oli raske, kuid ma kavatsen nendega ühenduses püsida ja neid enda elus hoida ja kaua! Läksime turvakontrolli poole, tegime üks-null turvakontrollile ja suundusime oma väravate poole.
Ma olen südames nii tänulik kogu selle kogemuse eest! Olgugi, et oli vahepeal pingeline ja draamasid on meil olnud siin nii palju, et ma ei oskagi midagi öelda nende kohta - juhtub, kui koos on 16 naist ja 4 meest?! Vist selline vabandus on õiglane. Kuid kogemus ise - kohad, kus käisime ja mida nägime - emotsionaalselt on raske, kuid kogemused on imelised! Super!
Kummardan ja teen knikse kõigi ees, kes on selle programmiga seotud ja meid siia kaasasid! Kogemuste pagas on nagu miljoni osakese võrra rikkam! Ülimalt hea, et sain osaleda selles programmis! Nii südamest tänulik!! :)
Nüüd ootab ees 7-tunnine lend Frankfurti ja seal on tundaega, et ümberistumine teha ja siis juba kella 16.20 oleme Tallinnas! Palusin empsil, et ta ei hakkaks vastu sõitma, sest saabun päevasel ajal ja ei ole väga mõtet lihtsalt niisama sõitma hakata. Hea sõber saabub lennujaama vastu, leiab mõneks tunniks tegevust ja siis juba bussiga kodu poole. Viljandi bussijaamast korjab mind ülesse armas väike vend, ma loodan, et ta on õigel ajal õiges kohas!
Washington Duller-Frankfurt Main möödus üsna lahedalt. Lend hilines igas suunas. Vaatasin 2 tundi filmi nimega "The Longest Ride" - kaks tundi pisaraid, eks kõik emotsioonid olid lõkkel selleks momendil kindlasti ka ja see lisas veel vürtsi juurde, kuid ausalt on tegu väga laheda ja armsa filmiga. Sai süüa, sai juua ja ka ebamugavas asendis tukkuda.
Frankfurt Maini jõudsime õigel ajal, kuid maha saamise ja edasi minekuga hakkasid jamad pihta. Minutid venisid ja see tund, millega pidime uude väravasse jõudma kadus väga kiiresti. Üsna selline kohutav tunne oli vahepeal sees, seetõttu sai jalgadele valu antud korralikult. Uku isegi küsis mu käest vahepeal, et kuhu sul kiire on. Turvakontrollis kontrolliti mu kohver kaks korda üle, sest ma unustasin kätekreemi kohvrisse - lihtsalt nii jobu. Ja seal kaotasin minuteid korralikult. Kõige kurvem oli kogu selle asja juures see, et lennuki väravaid muudeti ja muudeti just kaugemal asuva värava vastu. Kas pole tore. Ja inimesed ka ikka jokerdasid ees. Uku ootas mind väravate juures ja jõudsin. Oleks minut aega rohkem kusagil aega venitanud, poleks ma selle lennu peal üldsegi olnud. Seega läks napikalt täiega õnneks!
Bussisõit oli küll suht surm - millal on olnud bussi istmed head? Kuid teadsin, et vennaraas tuleb vastu bussijaama, siis polnud kõige hullem. Jõudsin bussijaama, kuid keda polnud Rauno - tuli välja, et tema on Vabaduse platsis, sest osad bussid väidetavalt peatuvad seal? Mis ajast? Ma olin viis nädalat ära, mitte kaks aastat, et asjad nii hullusti muutuksid?! Karl oli Raunoga kaasas ja ma poleks iial uskunud, et teda lausa nii hea näha on - aitas mul kohvrid autosse viia ja edasi käisime empsi juurest läbi, andsin talle võtmeöökullihoidja. Ja siis juba kodu poole. Plaan oli ainult Takarile tema piiksukoll kätte anda, kuid kuidagi moodi Rauno otsustas, et pakib mu kotid ise lahti .. vähemalt osa sellest. Mis tähendab seda, et mul on suurem osa asju lihtsalt laua peal ja riidekott on riideid täis. :)
Taka oli oma piiksukolli üle nii õnnelik. Karl isegi juba ütles, et tal käib piiksutamine närvidele, kuid kutsa oli ju niii õnnelik ja ma ei tea, kas ta aru sai, et mind kodus vahepeal üldse ei olnudki? Kuid teda oli küll hea näha. Vahet ei ole, et vahepeal oli tunne, et ei ole mingit Takari igatsust, kuid tegelikult on ikka küll ja päris suur oli. Isegi Bibi kiisu igatsus oli, kõigi igatsus tuli lõpuks ikka peale, kuid õnneks mitte suurelt. Aga mul endal on hea meel, et selle piiksukolli kaasa haarasin ja ilmselgelt oli ka koeral lõbus seda piiksutada. :)
Üks asi veel, mille üle mul ekstra hea meel on. Ma võin USAsse lausa tagasi minna - selle asemel, et kilosid juurde võtta, otsustasin mina, et paar lausa kaotada oleks toredam. Nii hea meel lihtsalt, et mingi mega rabelema ei pea selle nimel, et head toitu sai nauditud. :)
Aga see fakt, et kuu aega USAs veetsin - uskumatu! Kuidagi nii ebareaalne tundub, sest ma ju tean, et olin ja mida tegin, kuidas seal oli ja kellega tutvusin, kuid kas ma päriselt ka seal ikka olin?! Mälestused ja pildid jäävad seda aega meenutama! Ma loodan, et ma midagi omandasin sellest kogemusest ka isiklikul tasandil, kindlasti omandasin, jah, ma tean, et omandasin! Mul on tegelikult niii palju teadmisi ja oskusi juures! Ma olen ülimalt õnnelik ja väga tänulik (ilmselt kordan ennast juba kümnendat korda)!
Homsest metsa viieks päevaks - Pitkale vastutegevusse. Jah, elu läheb edasi ja kohustused/üritused tahavad tegemist! Ja nüüd tuleb kõike õpitut lihtsalt rakendada ja edasi viia! Jagada oma kogemusi inimestele, kes sellest ka huvitatud on!
Kell 8.15 lahkusid esimesed inimesed (Cordelia, Emilia, Irma), kellega oli üsna raske ja natukene ka nukker hüvasti jätta. Läksime nendega koos metroojaama, et raha oma kaardile juurde panna, et ikka lennujaama hiljem saada.
Kell 11.25 läks järgmine väiksem (Helmi, Alexandra) punt.. Nendega oli veidi raskem hüvasti jätta, kuid pisarat veel ei tekkinud. Ja seal ma siis seisin ja mõtlesin, et mida kuradit, kas ma tõesti olen nii emotsioonitu ja kallistan oma sõpru ja ongi kõik ja mitte ühte pisarat.
Kuid oh ei, järgmine suur (suur tähendab seda, et kõik peale minu, Martini ja Liesi läksid ära ja meie kolisime oma kodinatega Rebecca tuppa, sest check-out hotellist toimub kell 12.00) punt läks kell 13.20. Ja esimene pisar tuli, kui Mounaga rääkisime ja hüvasti jätsime. Siis läks nukraks ära. Üks tuli ja teine voolas ja kolmas tuli ja voolas ka. Ja ma lihtsalt pisardasin seal, sest kõik kuidagi muutus kurvaks ja teadmine tuli samuti, et nüüd ongi kõik, nüüd ongi kodu minek.
Head inimesed teele saadetud kobistasime ennast Martiniga Barns&Noble'sse. Mu plaan ja suur eesmärk oli empsile ja vennale kalendermärkmik osta, kuid välja tulin uue lauamänguga, sest sobivat märkmikku neile ei olnud lihtsalt. Kuid ma olen rohkem kui veendunud, et mul on kohvrites piisavalt nodi neile kahele ja teistele musirullidele ka. Lisaks, see lauamäng on üks parimaid ja mõnusamaid, eks paistab ja saame teada, kui üks hetk mängima hakkame. :) (Lahe idee, peaks mängude blogi tegema - kirjeldaks kõik mängud ära, mis mul kodus on ja kuidas neid mängida jne - kuidas kõlab?)
Jõudsime 2 tundi enne meie ära minekut tagasi, tegime viimase burksi ja jäätisekokteili ning tiksusime hotelli poole tagasi. Sättisime veel viimaseid asju ning jätsime hotelliga hüvasti. Kompsudega fuajeesse ning suund lennujaama poole.
Tere tuttav metroo! Kõik liinid sõidavad ühel samal rööpal täna, sest toimuvad ehitus- ja remonditööd. Eelmised grupid olid 20 minutit ja osad ka rohkemgi oodanud metroos. Seega otsustasime, et pigem minna varem kohale, kui hiljaks jääda ja mitte koju jõuda. Tund aega metroos oli tüütu, sest uni kippus vähemalt miljon ühel korral peale ja see tukkumise ja ärkamise tunne - ei olnud kõige lahedam. Aga kui tunniga metroos hakkama saada, eriti veel siis kui tegu on remondiperioodiga, olime küll õnnetipul. Edasi erilise shuttle-bussi peale ja suund juba lennujaama poole. Bussi pealt maha ja edasi ootasid meid David, Kristina, Moustapha ja Chance. David oli selleks hetkeks juba päris hea mitu tundi lennujaamas oodanud ja kaks/kolm korda ühes samas söögikohas söömas käinud, teab igat väikest nurka ja nagu ikka - lennujaama võlud.
Korraks läksime lahku, et teha check-in'id. Kõik läks libedalt, kohvrid ära antud ja edasi juba kokku saamine teistega.
Jätsime kohalike koordinaatorite ja mentoritega hüvasti. Väga palju paar ämbritäis pisaraid lisandus juurde. David ütles, et ma olen ta lemmik - küsisin kohe muidugi vastu, et ainuke või? Üllatunud ilme järel tuli sealt väikene kokkuvõte, et lemmikuid ei saa olla rohkem kui üks. Südame tegi soojaks/kuumaks ja pisarad tulid nagu vihmapilvedega silmadesse tagasi. Ma ei taha hüvasti jätta, ma ei taha ära minna, aga koju olen valmis minema küll, vahet ei ole kui pikk või lühike see lend koju tuleb. Aga ma olen valmis, vist ikka ei ole ka. Ma isegi ei tea, kas olen või ei ole.
Hüvastijätt oli raske, kuid ma kavatsen nendega ühenduses püsida ja neid enda elus hoida ja kaua! Läksime turvakontrolli poole, tegime üks-null turvakontrollile ja suundusime oma väravate poole.
Ma olen südames nii tänulik kogu selle kogemuse eest! Olgugi, et oli vahepeal pingeline ja draamasid on meil olnud siin nii palju, et ma ei oskagi midagi öelda nende kohta - juhtub, kui koos on 16 naist ja 4 meest?! Vist selline vabandus on õiglane. Kuid kogemus ise - kohad, kus käisime ja mida nägime - emotsionaalselt on raske, kuid kogemused on imelised! Super!
Kummardan ja teen knikse kõigi ees, kes on selle programmiga seotud ja meid siia kaasasid! Kogemuste pagas on nagu miljoni osakese võrra rikkam! Ülimalt hea, et sain osaleda selles programmis! Nii südamest tänulik!! :)
Nüüd ootab ees 7-tunnine lend Frankfurti ja seal on tundaega, et ümberistumine teha ja siis juba kella 16.20 oleme Tallinnas! Palusin empsil, et ta ei hakkaks vastu sõitma, sest saabun päevasel ajal ja ei ole väga mõtet lihtsalt niisama sõitma hakata. Hea sõber saabub lennujaama vastu, leiab mõneks tunniks tegevust ja siis juba bussiga kodu poole. Viljandi bussijaamast korjab mind ülesse armas väike vend, ma loodan, et ta on õigel ajal õiges kohas!
Washington Duller-Frankfurt Main möödus üsna lahedalt. Lend hilines igas suunas. Vaatasin 2 tundi filmi nimega "The Longest Ride" - kaks tundi pisaraid, eks kõik emotsioonid olid lõkkel selleks momendil kindlasti ka ja see lisas veel vürtsi juurde, kuid ausalt on tegu väga laheda ja armsa filmiga. Sai süüa, sai juua ja ka ebamugavas asendis tukkuda.
Frankfurt Maini jõudsime õigel ajal, kuid maha saamise ja edasi minekuga hakkasid jamad pihta. Minutid venisid ja see tund, millega pidime uude väravasse jõudma kadus väga kiiresti. Üsna selline kohutav tunne oli vahepeal sees, seetõttu sai jalgadele valu antud korralikult. Uku isegi küsis mu käest vahepeal, et kuhu sul kiire on. Turvakontrollis kontrolliti mu kohver kaks korda üle, sest ma unustasin kätekreemi kohvrisse - lihtsalt nii jobu. Ja seal kaotasin minuteid korralikult. Kõige kurvem oli kogu selle asja juures see, et lennuki väravaid muudeti ja muudeti just kaugemal asuva värava vastu. Kas pole tore. Ja inimesed ka ikka jokerdasid ees. Uku ootas mind väravate juures ja jõudsin. Oleks minut aega rohkem kusagil aega venitanud, poleks ma selle lennu peal üldsegi olnud. Seega läks napikalt täiega õnneks!
Tallinna lennujaama jõudes oli kõige imelisem asi - internet telefonis! Ja kohvrid tulid nagu mega kiirelt seekord kohale - veidikene imelik hakkas lausa. Kuid kõik kiirelt käes. Ootasime Ukut veidi, kuid teda ei tulnud ega tulnud. Mõtlesime, et Uku on ukse taga ootamas, kuid seal olid Martini vanemad. Jätsime Martiniga hüvasti ja loodan, et kohtume temaga pea ning suhtleme ka edaspidi.
Leppisime paar nädalat tagasi ühe koolivennaga kokku, et tuleb mulle vastu ja lähme loomaaeda. Nii ka tegimegi. Nagu tuligi päriselt vastu ja läksimegi päriselt loomaaeda. Jaja, ma tean küll, et suve jooksul 3 loomaaeda on juba tase, kuid mõelda aasta peale, siis tuleb mul lausa 5 see aasta kokku. Väga laheda loomaaia käigu tegime. Paari tunnine jalutuskäik heas seltskonnas on alati tore! Seejärel oli juba aeg bussi peale minna ja kodu poole sõita. Täiesti lõpp, kui hea tunne on oma inimesi näha, lihtsalt nii super tunne ja soe. Loomaaiast rääkides. Täna toimus seal orienteeriumisvõistlus. Aga see pole tähtis, oluline on see, et lõvid olid mega lähedal inimestele täna. Ma pole kunagi neid nii lähedalt näinud. Poleks klaasi ees olnud, oleks vabalt võinud kaissu võtta, sama lugu oli ka tiigriga. Lõvide puuri juures oli näiteks üsna kehva lugu - väike poiss koputas lõvi aknale ja tõstis häält - karjudes kiisu. Lõvi reaalselt pani käpaga vastu aknaklaasi päris korraliku matsu. Pole nalja asi see lõvi. Meeletult lahe oli vaadata neid, sinna oleks võinud jäädagi, kuid kui juba loomaaeda tulla, siis ei saa ju ainult ühte looma vaadata. Ameerika piisoneid tulin ikka Eesti loomaaeda vaatama, kuigi nad peaksid Konza looduskaitsealal täitsa vabalt ringi liikuma, siis meil ei õnnestunud neid seal näha.
Bussisõit oli küll suht surm - millal on olnud bussi istmed head? Kuid teadsin, et vennaraas tuleb vastu bussijaama, siis polnud kõige hullem. Jõudsin bussijaama, kuid keda polnud Rauno - tuli välja, et tema on Vabaduse platsis, sest osad bussid väidetavalt peatuvad seal? Mis ajast? Ma olin viis nädalat ära, mitte kaks aastat, et asjad nii hullusti muutuksid?! Karl oli Raunoga kaasas ja ma poleks iial uskunud, et teda lausa nii hea näha on - aitas mul kohvrid autosse viia ja edasi käisime empsi juurest läbi, andsin talle võtmeöökullihoidja. Ja siis juba kodu poole. Plaan oli ainult Takarile tema piiksukoll kätte anda, kuid kuidagi moodi Rauno otsustas, et pakib mu kotid ise lahti .. vähemalt osa sellest. Mis tähendab seda, et mul on suurem osa asju lihtsalt laua peal ja riidekott on riideid täis. :)
Taka oli oma piiksukolli üle nii õnnelik. Karl isegi juba ütles, et tal käib piiksutamine närvidele, kuid kutsa oli ju niii õnnelik ja ma ei tea, kas ta aru sai, et mind kodus vahepeal üldse ei olnudki? Kuid teda oli küll hea näha. Vahet ei ole, et vahepeal oli tunne, et ei ole mingit Takari igatsust, kuid tegelikult on ikka küll ja päris suur oli. Isegi Bibi kiisu igatsus oli, kõigi igatsus tuli lõpuks ikka peale, kuid õnneks mitte suurelt. Aga mul endal on hea meel, et selle piiksukolli kaasa haarasin ja ilmselgelt oli ka koeral lõbus seda piiksutada. :)
Üks asi veel, mille üle mul ekstra hea meel on. Ma võin USAsse lausa tagasi minna - selle asemel, et kilosid juurde võtta, otsustasin mina, et paar lausa kaotada oleks toredam. Nii hea meel lihtsalt, et mingi mega rabelema ei pea selle nimel, et head toitu sai nauditud. :)
Aga see fakt, et kuu aega USAs veetsin - uskumatu! Kuidagi nii ebareaalne tundub, sest ma ju tean, et olin ja mida tegin, kuidas seal oli ja kellega tutvusin, kuid kas ma päriselt ka seal ikka olin?! Mälestused ja pildid jäävad seda aega meenutama! Ma loodan, et ma midagi omandasin sellest kogemusest ka isiklikul tasandil, kindlasti omandasin, jah, ma tean, et omandasin! Mul on tegelikult niii palju teadmisi ja oskusi juures! Ma olen ülimalt õnnelik ja väga tänulik (ilmselt kordan ennast juba kümnendat korda)!
Homsest metsa viieks päevaks - Pitkale vastutegevusse. Jah, elu läheb edasi ja kohustused/üritused tahavad tegemist! Ja nüüd tuleb kõike õpitut lihtsalt rakendada ja edasi viia! Jagada oma kogemusi inimestele, kes sellest ka huvitatud on!
Hindamatu väärtus elu lõpuni!
Mis Sa seal Ameerikas kuu aega tegid?
ReplyDeleteEhh, t2na mul n2itab kyll kuup2ev 22.juuli ja kell 5.40 😅
ReplyDelete