Kõige parem päev Washington DC-s oli laupäev (01.08), sest sellel päeval läksime loomaaeda! Plaan oli lihtne, kell 8.00 fuajees ja siis juba edasi loomaaeda, aega kulub sinna minekuks pool tundi natuke peale. Ja miks nii vara, siis põhjendus selleks on lihtne - loomad ei ole ka väga aktiivsed, kui päike neile pähe paistab ja ega me ise ka väga ei taha jalutada päikesega palju. Seega, et võimalikult palju näha ja teha, alustagem vara!
Aga nagu ikka, kõik head plaanid rikutakse kellegi poolt ära. Hommikut alustasime hommikusöögiga ja kui ma lõpetasin oli kell 7.54 ja Kika (Slovakkiast) küsis, et kas me 8.30 minna ei saaks, et ta tahaks ka tulla, aga mõned asjad vaja ära teha. Ma ütlesin, et ei saa pool tundi on liiga kaua oodata ja passida, kui ülejäänud, kes tulla tahavad, on valmis. Lisaks saatsin eelmine päev Whatsappi sõnumi ja siis ei tulnud mitte ühtegi tagasisidet mitte kellegilt peale Helmi (Soomest) ja Cordelia (Põhja-Iirimaalt) ning minu toanaabrilt. Mina igatahes läksin ülesse, Ben jäi 6 minutit hiljaks. Kuid minema saime enamvähem õigem ajal. Käisime käbe poest läbi, et snäkse kaasa võtta. Teel sinna kuulsin, kuidas Kika (Slovakkiast) ja Alexandra (Norrast) olid korralikult nägusid minu "Ei" peale teinud. Otsustasin, et lahendan selle ära ja tegingi seda sellel momendil, kui nendega metroo ees kokku saime. Läksin tema juurde ja ütlesin, et ma kuulsin, et sulle jäi arusaamatuks, miks me kell 8 minema peame. Seletasin ära siis. Ja selle peale tuli hunnik nägusid. Lisasin, et minu plaan ja keegi ei pea ju tulema sellega kaasa, kui kellaaeg ei sobi. Sain veel nägusid selle peale. Ja ega rohkem ei suhelnudki ja ei arutanud seda teemat ning niimoodi see läks. Kuid ma leian, et kui tegu on minu plaaniga, siis ei saa päris nii, et 4 minutit enne ära minemise aega öeldakse, et teeme pool tundi hiljem. Muidugi ma ütlen ei! See on minevik, kuid vajas kirjutamist - lihtne.
Loomaaed oli vapustav. Kas ma mainisin seda, et tegu oli tasuta loomaaiaga, kus oli ikka igasuguseid lahedaid loomasid? Alustame linnumajaga, elevandi radadega ja kõige nunnumad elukad olid pandad. No, ausalt rääkides, nägin ma ainult korraks elussuuruses pandat ringi jalutamas ja teine sell lihtsalt magas koopas ehk siis jalgu nägin ainult. Huvitavalt ülesehitatud - hakkad ühest otsast minema ja lähed lõpuni välja ja siis tuled algusesse tagasi ja olemas. Me (Ben, Cordelia, Helmi ja mina) olime loomaaias selline 9.30-13.30. Ja natukene jäi vaatamata ikkagi, kuid sellegi poolest oli ülimalt huvitav ja lahe. Seltskond oli ka tore. Lisaks veel orangutangid ja igasugused muud isendid, keda pole enne oma silmaga näinud.
Järgmiseks otsustasime minna holokausti muusemisse. Sinna sai sisse ainult piltetitega, mis olid ka muidugi tasuta. Siin üldse selline süsteem, et suurem osa muuseme on tasuta sissepääsuga. Aga natukene holokausti muusemist. Muusem on lahedalt kokkupandud, väga palju esemeid otse Auschwitzist. Kunagi sai käidud ka koha peal Auschwitzis ja ma teadsin, mis seal ees ootamas on, kuid muuseumis olevad eksponaadid olid nii ehedad ja ausad, et endal tõmbas silma märjaks päris mitu korda, eriti siis, kui istusin audioteatris ja kuulasin neid lugusid, mida inimesed, kes sealt pääsesid rääkisid.
Meil oli veel üks muuseum vaja läbi käia Loodusajaloo muuseum. Läksime siis targalt majja sisse ja seal oli tühjus. Ma mõtlesin kohe, et mingi hea nali. Läksime teisele korrusele, samasugune tühjus. Cordelia vaimustus Esimese Leedi toas ja sinna ta jäi. Kõndisime edasi ja küsisin Benilt, et kui kindel on fakt, et me õiges kohas oleme? Ütles, et üsna kindel lugu, et õiges kohas oleme. Palusin tal, et ta kontrolliks järgi, sest mul on tunne, et see on Ameerika Ajaloo muuseum. Kaks sekundit läks aega, et kinnitust saada, et olime vales majas. Loodusajaloo muuseum on kõrval hoones. Kolm blondiini said kokku, et muuseumisse minna. Must love!
Selleks momendiks olid jalad juba endast märku andmas, et nemad tahavad puhata ja istuda ja lihtsalt olla, mitte enam kõndida. Leppisime kokku, et ei lähe loodusajaloo muusemisse. Kuid Cordelia veenis meid korraks sisse minema ja mul oli väga raske sealt ära tulla, sest seal oli lihtsalt nii lahe ja nii überfun, kuid need kaks pulka, mis keha külge kinnitatud olid, karjusid all, et palun vii meid hotelli tagasi. Ja nii me metroo poole kooberdasimegi.
Rääkides metroost. Oli laupäev (01.08) kõige huvitavam üldse. Kõik jooksis ilusasti, kuni üks moment lihtsalt istusime metroos, keset tunnelit ja ootasime. Päris paranoiline tunne tekkis tegelikult. Tagasi loomaaiast tulles avastasime, et metroo on üldse remondis, mis tähendas meie jaoks seda, et pidime midagi tarka välja mõtlema. Küll me mõtlesime ühte ja teist ja kolmandat ja siis lõpuks küsisime, et kus ja mida ja kuidas. Seletati ära, kuidas asi toimib, kui ainult üks rada on käigus ja teine remondis, siis kusagil tunnelis on võimalik radade vahetus teha. Mida iganes. Aga üldiselt on metrood hullult lahedad ja mõnusad - kiired, efektiivsed ja viivad täpselt sinna, kuhu vaja viia on!
Meil oli veel üks muuseum vaja läbi käia Loodusajaloo muuseum. Läksime siis targalt majja sisse ja seal oli tühjus. Ma mõtlesin kohe, et mingi hea nali. Läksime teisele korrusele, samasugune tühjus. Cordelia vaimustus Esimese Leedi toas ja sinna ta jäi. Kõndisime edasi ja küsisin Benilt, et kui kindel on fakt, et me õiges kohas oleme? Ütles, et üsna kindel lugu, et õiges kohas oleme. Palusin tal, et ta kontrolliks järgi, sest mul on tunne, et see on Ameerika Ajaloo muuseum. Kaks sekundit läks aega, et kinnitust saada, et olime vales majas. Loodusajaloo muuseum on kõrval hoones. Kolm blondiini said kokku, et muuseumisse minna. Must love!
Selleks momendiks olid jalad juba endast märku andmas, et nemad tahavad puhata ja istuda ja lihtsalt olla, mitte enam kõndida. Leppisime kokku, et ei lähe loodusajaloo muusemisse. Kuid Cordelia veenis meid korraks sisse minema ja mul oli väga raske sealt ära tulla, sest seal oli lihtsalt nii lahe ja nii überfun, kuid need kaks pulka, mis keha külge kinnitatud olid, karjusid all, et palun vii meid hotelli tagasi. Ja nii me metroo poole kooberdasimegi.
Rääkides metroost. Oli laupäev (01.08) kõige huvitavam üldse. Kõik jooksis ilusasti, kuni üks moment lihtsalt istusime metroos, keset tunnelit ja ootasime. Päris paranoiline tunne tekkis tegelikult. Tagasi loomaaiast tulles avastasime, et metroo on üldse remondis, mis tähendas meie jaoks seda, et pidime midagi tarka välja mõtlema. Küll me mõtlesime ühte ja teist ja kolmandat ja siis lõpuks küsisime, et kus ja mida ja kuidas. Seletati ära, kuidas asi toimib, kui ainult üks rada on käigus ja teine remondis, siis kusagil tunnelis on võimalik radade vahetus teha. Mida iganes. Aga üldiselt on metrood hullult lahedad ja mõnusad - kiired, efektiivsed ja viivad täpselt sinna, kuhu vaja viia on!
Kui me hotelli jõudsime, siis otsustasime, et kui Founding Farmersitesse lähme sööma, siis teeme Uber ringi ja ei mingit jala kõndimist. Uber on siis selline app, kus tellid endale Uber-auto ja maksad nagu taksole, kuid on tunduvalt odavam, sest need autojuhid ei pea maksma erinevaid taksodele mõeldud makse. Söök Founding Farmersites oli lihtsalt super! Kogu õhtu oli super! Mõnus seltskond, head jutud ja tore goodbye-õhtusöök.
Ega ma ausalt ei üllata vist enam kedagi, kui kõiki meie tegemisi varjutavad draamad. Nii ka laupäeva õhtul. Nimelt tuli inimestel hea mõte teha korraldajatele video, et neile meenutuseks jääks. Idee on super, aga kui asi juba organiseerimisele läks, tuli välja, et sellega kõige paremini hakkama ei saada. Lepiti kokku kell 21 - kirjutasin, et 6 inimest on sellel ajal söömas Founding Farmersites. Pakkusin uueks kellaajaks 18-19, sellepeale tuli, et paljud on söömas sellel ajal. Okei, teeme siis nii.
Laupäeval avastati kusagil kella 14-15 paiku, et tegelikult oleks tore, kui teeks kõik koos viimase õhtusöögi. Aga neil ei õnnestunud enam kusagilt saada 20 inimesele lauda. Ja siis muidugi küsiti minu käest, et kas ma panin 20 inimesele laua kinni või mitte. Hallo. Mida? Kui ma kolmapäeval (29.07) kohta reklaamisin, siis ei öelnud keegi mulle, et tahaks tulla või oleks huvitatud, mis ma pean siin mingi selgeltnägija olema, et teada, et äkki on kõik huvitatud? :) Polnud midagi, läksid BTS'i sööma. Kuid parim lause tuli meie Belgiast pärit noore neiu suust, kui ta küsis Cordelia käest, et kas me ütlesime oma laua restoranis ära? Oota, palun ütle uuesti? Founding farmers on nagu üks parimaid restorane DC-s ja sa tahad, et me ütleksime oma laua ära, mille neli päeva tagasi reserveerisime? Ei, oh ei. Seda ei juhtu. Ja hea, et me seda ei teinud ka, sest toit ja kogu üritus oli vapustav! Mõnus viimane õhtu!
Peale õhtusööki otsustasime hotelli minna, asju pakkida ja pühapäevaks valmistuda (02.08). Teate ikka, et sellel päeval kell 22.00 tõuseb minu lennuk õhku, et tuua mind tagasi Eesti poole. Kreisi. Juba. Liiga kiiresti. Kõige üllatavam oli see, et polnud mul mingeid emotsioone laupäeval ega ka pühapäeva hommikul. Emotsioonitu. Jah, on nukker veidi, et aeg nii kiiresti otsa on saanud, kuid kõik, mis hea peabki otsa saama! Sest muidu oleks liiga hea.
Ega ma ausalt ei üllata vist enam kedagi, kui kõiki meie tegemisi varjutavad draamad. Nii ka laupäeva õhtul. Nimelt tuli inimestel hea mõte teha korraldajatele video, et neile meenutuseks jääks. Idee on super, aga kui asi juba organiseerimisele läks, tuli välja, et sellega kõige paremini hakkama ei saada. Lepiti kokku kell 21 - kirjutasin, et 6 inimest on sellel ajal söömas Founding Farmersites. Pakkusin uueks kellaajaks 18-19, sellepeale tuli, et paljud on söömas sellel ajal. Okei, teeme siis nii.
Laupäeval avastati kusagil kella 14-15 paiku, et tegelikult oleks tore, kui teeks kõik koos viimase õhtusöögi. Aga neil ei õnnestunud enam kusagilt saada 20 inimesele lauda. Ja siis muidugi küsiti minu käest, et kas ma panin 20 inimesele laua kinni või mitte. Hallo. Mida? Kui ma kolmapäeval (29.07) kohta reklaamisin, siis ei öelnud keegi mulle, et tahaks tulla või oleks huvitatud, mis ma pean siin mingi selgeltnägija olema, et teada, et äkki on kõik huvitatud? :) Polnud midagi, läksid BTS'i sööma. Kuid parim lause tuli meie Belgiast pärit noore neiu suust, kui ta küsis Cordelia käest, et kas me ütlesime oma laua restoranis ära? Oota, palun ütle uuesti? Founding farmers on nagu üks parimaid restorane DC-s ja sa tahad, et me ütleksime oma laua ära, mille neli päeva tagasi reserveerisime? Ei, oh ei. Seda ei juhtu. Ja hea, et me seda ei teinud ka, sest toit ja kogu üritus oli vapustav! Mõnus viimane õhtu!
Peale õhtusööki otsustasime hotelli minna, asju pakkida ja pühapäevaks valmistuda (02.08). Teate ikka, et sellel päeval kell 22.00 tõuseb minu lennuk õhku, et tuua mind tagasi Eesti poole. Kreisi. Juba. Liiga kiiresti. Kõige üllatavam oli see, et polnud mul mingeid emotsioone laupäeval ega ka pühapäeva hommikul. Emotsioonitu. Jah, on nukker veidi, et aeg nii kiiresti otsa on saanud, kuid kõik, mis hea peabki otsa saama! Sest muidu oleks liiga hea.
No comments:
Post a Comment